1 Nā Pāora, i pai nei te Atua kia karangatia hei āpōtoro mā Īhu Karaiti, nā te teina hoki, nā Hotene:
2 Ki te hāhi a te Atua i Koriniti, ki te hunga kua oti te whakatapu i roto i a Karaiti Īhu, kua karangatia hei hunga tapu, rātou ko te hunga katoa i ngā wāhi katoa e karanga ana ki te ingoa o tō tātou Ariki, o Īhu Karaiti, o tō rātou Ariki, o tō tātou:
3 Kia tau ki a koutou te aroha noa me te rangimārie, he mea nā te Atua, nā tō tātou Matua, nā te Ariki hoki, nā Īhu Karaiti.
4 He whakawhetai tonu tāku mahi ki tōku Atua mō koutou, mō te aroha noa o te Atua kua hōmai nei ki a koutou i roto i a Karaiti Īhu; 5 kua meinga hoki kia hua ngā mea katoa mā koutou i roto i a ia, te whakapuaki kōrero, te mātauranga; 6 pēnā hoki me te whakaaturanga i a te Karaiti kua ū nā i roto i a koutou: 7 i kore ai koutou e hapa i tētahi mea hōmai; i a koutou e tatari nā ki te whakakitenga mai o tō tātou Ariki, o Īhu Karaiti. 8 Māna hoki koutou e whakaū ā taea noatia te mutunga, kia kore ai koutou e ekengia e te kupu i te rā o tō tātou Ariki, o Īhu Karaiti. 9 He pono te Atua, nāna nei koutou i karanga kia uru tahi ki tāna Tama, ki a Īhu Karaiti, ki tō tātou Ariki.
10 Nā, he tohe tēnei nāku ki a koutou, e ōku tēina, i runga i te ingoa o tō tātou Ariki, o Īhu Karaiti, kia kotahi tā koutou kōrero katoa, ā, kia kaua he wehewehenga i roto i a koutou; engari, kia tuituia koutou i runga i te ngākau kotahi, i te whakaaro kotahi. 11 Kua oti hoki koutou te tohutohu mai, e ōku tēina, e te hunga o te whare o Koroi, tēnā ngā tautohetohe kei roto i a koutou. 12 Anei te tikanga o tāku kōrero, kei te kī tēnā o koutou nā, "Nō Pāora ahau," ā, "Nō Aporo ahau," ā, "Ko ahau nō Kipa. Ko ahau nō te Karaiti."
13 Kua oti koia a te Karaiti te wāhi? I rīpekatia rānei a Pāora mō koutou? I iriiria rānei koutou i runga i te ingoa o Pāora? 14 E whakawhetai ana ahau ki te Atua, mōku kīhai i iriiri i tētahi o koutou, ko Kirihipu anake rāua ko Kaiu; 15 kei waiho e te tangata hei kōrero, nāku koutou i iriiri i runga i tōku ingoa. 16 (Nāku anō i iriiri ngā tāngata o te whare o Tepana; i kō ake, kāhore ahau i te mahara ki tāku iriiringa i tētahi atu.) 17 Kīhai hoki ahau i tonoa e te Karaiti ki te iriiri, engari, ki te kauwhau i te rongopai; ehara i te mea i runga i te mōhio ki ngā kupu, kei whakakāhoretia te rīpeka o te Karaiti.
18 Ko te kōrero hoki o te rīpeka ki te hunga e whakangaromia ana he mea wawau; ki a tātou ia, ki te hunga e whakaorangia ana, ko te kaha tērā o te Atua. 19 Ka oti hoki te tuhituhi:
"Ka ngaro i ahau te whakaaro nui o te hunga whakaaro,
ka kore hoki i ahau te mahara o te hunga mahara."
20 Kei hea te tangata whakaaro? Kei hea te karaipi? Kei hea te tangata tohe o tēnei ao? Kāhore anō koia i whakakūwaretia e te Atua te whakaaro nui o tēnei ao?
21 I te mea hoki i runga i tō te Atua whakaaro nui, kīhai ngā whakaaro nui o te ao i mōhio ki te Atua. Nā, ka pai te Atua kia meinga te kūware o te kupu kauwhau hei whakaora i te hunga e whakapono ana. 22 Inā hoki ko tā ngā Hūrai he tono tohu, ko tā ngā Kariki he rapu whakaaro nui; 23 ko tā mātou ia he kauwhau i a te Karaiti i rīpekatia, he tūtukitanga waewae ki ngā Hūrai, he mea kūware ki ngā Kariki; 24 ki te hunga ia e karangatia ana, ahakoa Hūrai, ahakoa Kariki, ko te Karaiti, ko te kaha o te Atua, ko te whakaaro mōhio o te Atua. 25 Nō te mea he kūware nō te Atua nui atu te mōhio i ngā tāngata; he ngoikore nō te Atua kaha atu i ngā tāngata.
26 Titiro oti ki tō koutou karangatanga, e ōku tēina, kīhai i tokomaha te hunga whakaaro o te wāhi ki te kikokiko, kīhai i tokomaha te hunga nunui, kīhai i tokomaha ngā rangatira, e karangatia ana. 27 Engari, i whiriwhiria e te Atua ko ngā mea kūware o te ao, hei mea e whakamā ai te hunga whakaaro; i whiriwhiria anō e te Atua ko ngā mea ngoikore o te ao, hei mea e whakamā ai ngā mea kaha. 28 Ko ngā mea ware o te ao, ko ngā mea e whakahāweatia ana, ko ēnā i whiriwhiria e te Atua, āe, ko ngā mea kāhore noa iho, kia whakakāhoretia ai e ia ngā tino mea ake; 29 kia kore ai tētahi kikokiko e whakamanamana i te aroaro o te Atua. 30 Nāna hoki koutou i roto i a Karaiti Īhu, kua meinga nei ia hei take whakaaro nui mō tātou, he mea nā te Atua, hei tika, hei whakatapu, hei hoko. 31 Kia rite ai ki te mea kua oti te tuhituhi, "Ki te whakamanamana tētahi, me whakamanamana ia ki te Ariki."
1 Paulo, apóstolo de Jesus Cristo por chamado e vontade de Deus, e o irmão Sóstenes,
2 à igreja de Deus que está em Corinto, aos fiéis santificados em Jesus Cristo, chamados à santidade, juntamente com todos os que, em qualquer lugar que estejam, invocam o nome de nosso Senhor Jesus Cristo, Senhor deles e nosso;
3 a vós, graça e paz da parte de Deus, nosso Pai, e da parte do Senhor Jesus Cristo!
4 Não cesso de agradecer a Deus por vós, pela graça divina que vos foi dada em Jesus Cristo.
5 Nele fostes ricamente contemplados com todos os dons, com os da palavra e os da ciência,
6 tão solidamente foi confirmado em vós o testemunho de Cristo.
7 Assim, enquanto aguardais a manifestação de nosso Senhor Jesus Cristo, não vos falta dom algum.
8 Ele há de vos confirmar até o fim, para que sejais irrepreensíveis no dia de nosso Senhor Jesus Cristo.
9 Fiel é Deus, por quem fostes chamados à comunhão de seu Filho Jesus Cristo, nosso Senhor.
10 Rogo-vos, irmãos, em nome de nosso Senhor Jesus Cristo, que todos estejais em pleno acordo e que não haja entre vós divisões. Vivei em boa harmonia, no mesmo espírito e no mesmo sentimento.
11 Pois acerca de vós, irmãos meus, fui informado pelos que são da casa de Cloé, que há contendas entre vós.
12 Refiro-me ao fato de entre vós se usar esta linguagem: "Eu sou discípulo de Paulo; eu, de Apolo; eu, de Cefas; eu, de Cristo".
13 Então, estaria Cristo dividido? É Paulo quem foi crucificado por vós? É em nome de Paulo que fostes batizados?
14 Graças a Deus, não batizei nenhum de vós, à exceção de Crispo e Gaio.
15 Assim ninguém poderá dizer que fostes batizados em meu nome.
16 (Aliás, batizei também a família de Estéfanas. Além destes, não me consta ter batizado ninguém mais.)
17 Cristo não me enviou para batizar, mas para pregar o Evangelho; e isso sem recorrer à habilidade da arte oratória, para que não se desvirtue a cruz de Cristo.
18 A linguagem da cruz é loucura para os que se perdem, mas, para os que foram salvos, para nós, é uma força divina.
19 Está escrito: Destruirei a sabedoria dos sábios, e anularei a prudência dos prudentes (Is 29,14).
20 Onde está o sábio? Onde o erudito? Onde o argumentador deste mundo? Acaso não declarou Deus por loucura a sabedoria deste mundo?
21 Já que o mundo, com a sua sabedoria, não reconheceu a Deus na sabedoria divina, aprouve a Deus salvar os que creem pela loucura de sua mensagem.
22 Os judeus pedem milagres, os gregos reclamam a sabedoria;
23 mas nós pregamos Cristo crucificado, escândalo para os judeus e loucura para os pagãos;
24 mas, para os eleitos – quer judeus quer gregos –, força de Deus e sabedoria de Deus.
25 Pois a loucura de Deus é mais sábia do que os homens, e a fraqueza de Deus é mais forte do que os homens.
26 Vede, irmãos, o vosso grupo de eleitos: não há entre vós muitos sábios, humanamente falando, nem muitos poderosos, nem muitos nobres.
27 O que é estulto no mundo, Deus o escolheu para confundir os sábios; e o que é fraco no mundo, Deus o escolheu para confundir os fortes;
28 e o que é vil e desprezível no mundo, Deus o escolheu, como também aquelas coisas que nada são, para destruir as que são.
29 Assim, nenhuma criatura se vangloriará diante de Deus.
30 É por sua graça que estais em Jesus Cristo, que, da parte de Deus, se tornou para nós sabedoria, justiça, santificação e redenção,
31 para que, como está escrito: quem se gloria, glorie-se no Senhor (Jr 9,23).