1 Kui Jumal muiste rääkis esivanematele mitmel korral ja mitmel viisil prohvetite kaudu, 2 siis on Jumal viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks ja kelle läbi ta on ka maailmad loonud. 3 Poeg on Jumala kirkuse kiirgus ja tema olemuse täpne peegeldus ning ta hoiab ülal kõiksust oma võimsa sõnaga. Kes on pärast seda, kui ta oli puhastanud meid pattudest, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgustes 4 ning saanud ülemaks inglitest, kuivõrd ta on pärinud neist ülevama nime.

5 Millisele inglile on Jumal iganes öelnud

„Sina oled minu Poeg,

täna ma sünnitasin sinu"?

Ja veel:

„Mina olen tema Isa

ja tema on minu Poeg."

6 Ning kui ta toob oma esmasündinu maailma, ütleb ta:

„Teda kummardagu kõik Jumala inglid."

7 Inglite kohta ta ütleb:

„Ta teeb oma inglid vaimudeks,

ja oma teenijad tuleleegiks."

8 Aga Poja kohta ta ütleb:

„Sinu troon, Jumal, püsib ikka ja igavesti,

ja õiglus on su Kuningriigi valitsuskepp.

9 Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut,

seepärast on su Jumal võidnud sind

rõõmuõliga rohkem kui su kaaslasi."

10 Ja veel:

„Sina, Issand, panid alguses maale aluse

ja taevad on su kätetöö.

11 Need hävivad, aga sina jääd;

nad kõik kuluvad nagu riie.

12 Sa keerad nad kokku otsekui kuue –

nad vahetatakse välja nagu rõivad.

Ent sina oled ikka seesama

ja sinu aastad ei lõpe."

13 Või millisele inglile on Jumal iganes öelnud:

„Istu mu paremale käele,

kuni ma panen sinu vaenlased su jalajäriks"?

14 Eks kõik inglid ole teenijad vaimud, saadetud teenima neid, kes pärivad pääste?

1 God, who at sundry times and in divers manners spake in time past unto the fathers by the prophets, 2 Hath in these last days spoken unto us by his Son, whom he hath appointed heir of all things, by whom also he made the worlds; 3 Who being the brightness of his glory, and the express image of his person, and upholding all things by the word of his power, when he had by himself purged our sins, sat down on the right hand of the Majesty on high; 4 Being made so much better than the angels, as he hath by inheritance obtained a more excellent name than they. 5 For unto which of the angels said he at any time, Thou art my Son, this day have I begotten thee? And again, I will be to him a Father, and he shall be to me a Son? 6 And again, when he bringeth in the firstbegotten into the world, he saith, And let all the angels of God worship him. 7 And of the angels he saith, Who maketh his angels spirits, and his ministers a flame of fire. 8 But unto the Son he saith, Thy throne, O God, is for ever and ever: a sceptre of righteousness is the sceptre of thy kingdom. 9 Thou hast loved righteousness, and hated iniquity; therefore God, even thy God, hath anointed thee with the oil of gladness above thy fellows. 10 And, Thou, Lord, in the beginning hast laid the foundation of the earth; and the heavens are the works of thine hands: 11 They shall perish; but thou remainest; and they all shall wax old as doth a garment; 12 And as a vesture shalt thou fold them up, and they shall be changed: but thou art the same, and thy years shall not fail. 13 But to which of the angels said he at any time, Sit on my right hand, until I make thine enemies thy footstool? 14 Are they not all ministering spirits, sent forth to minister for them who shall be heirs of salvation?