1 Ich habe mir aber vorgenommen, nicht wieder in Traurigkeit zu euch zu kommen. 2 Denn wenn ich euch betrübe, wer erfreut mich denn, wenn nicht der, welcher von mir betrübt wird? 3 Darum habe ich auch solches brieflich erledigt, damit ich nicht, wenn ich komme, von denen Betrübnis habe, über die ich mich freuen sollte; da ich doch zu euch allen das Vertrauen habe, daß meine Freude euer aller Freude ist. 4 Denn ich habe euch aus viel Trübsal und Herzeleid heraus geschrieben, unter vielen Tränen, nicht damit ihr betrübt werdet, sondern damit ihr die Liebe erkennet, die ich in besonderer Weise zu euch habe. 5 Hat aber jemand Traurigkeit verursacht, so hat er nicht mich betrübt, sondern zum Teil (damit ich nicht zu viel sage) euch alle. 6 Für den Betreffenden sei die Bestrafung genug, die ihm von der Mehrheit widerfahren ist, 7 so daß ihr nun im Gegenteil besser tut, ihm Vergebung und Trost zu spenden, damit ein solcher nicht in übermäßiger Traurigkeit versinke. 8 Darum ermahne ich euch, Liebe gegen ihn walten zu lassen. 9 Denn zu dem Zweck habe ich euch geschrieben, um eure Zuverlässigkeit zu erproben, ob ihr zu allem willig seid. 10 Wem ihr aber etwas vergebet, dem vergebe ich auch; denn wenn ich etwas vergebe, so vergebe ich es um euretwillen, im Blick auf Christus, 11 damit wir nicht vom Satan übervorteilt werden; denn seine Anschläge sind uns nicht unbekannt. 12 Als ich aber nach Troas kam für das Evangelium Christi und mir eine Tür offenstand im Herrn, hatte ich gleichwohl keine Ruhe in meinem Geist, weil ich meinen Bruder Titus nicht fand; 13 sondern ich nahm Abschied von ihnen und reiste nach Mazedonien. 14 Gott aber sei Dank, der uns allezeit in Christus triumphieren läßt und den Geruch seiner Erkenntnis durch uns an jedem Orte offenbart! 15 Denn wir sind für Gott ein Wohlgeruch Christi unter denen, die gerettet werden, und unter denen, die verloren gehen; 16 diesen ein Geruch des Todes zum Tode, jenen aber ein Geruch des Lebens zum Leben. Und wer ist hierzu tüchtig? 17 Denn wir sind nicht wie so viele, die das Wort Gottes verfälschen, sondern als aus Lauterkeit, als aus Gott, vor Gott, in Christus reden wir.
1 Otirā, kua takoto tēnei i roto i ahau, kia kaua tōku hokinga atu ki a koutou e waiho i runga i te pōuri. 2 Nā, ki te whakapōuri hoki ahau i a koutou, ko wai hoki hei whakaora i tōku ngākau? Ko ia anake e whakapōuritia nei e ahau. 3 Ā, i tuhituhi atu ahau i taua mea nei anō ki a koutou, kei tae atu ahau, ka whakapōuritia ahau e te hunga i tika nei mā rātou ahau e whakahari; i te ū o tōku whakaaro ki a koutou katoa, ko tōku hari te hari o koutou katoa. 4 He nui hoki nō te pōuri, nō te mamae o te ngākau, i tuhituhi atu ai ahau ki a koutou me ngā roimata maha; ehara i te mea hei whakapōuri i a koutou, engari kia mātau ai koutou ki tōku aroha e hira rawa nei ki a koutou.
5 Mehemea nā tētahi i whakapōuri, ehara i te mea e whakapōuri ana ia i ahau, engari i a koutou katoa; i tētahi wāhi ia, e kore nei ahau e mea rawa he nui. 6 E rahi ana mō taua tū tangata ko tēnei whiu i whakapāngia nei e te tokomaha. 7 Engari rawa ia me whakarere noa iho tāna e koutou, ka whakamārie i a ia, kei tūpono ka horomia ia e tōna pōuri nui rawa. 8 Koia ahau ka īnoi ki a koutou kia whakaūkia tō koutou aroha ki a ia. 9 Nā, konei anō hoki ahau i tuhituhi atu ai, hei whakamātau i a koutou, mehemea e ngohengohe ana koutou i ngā mea katoa. 10 Ko te tangata e whakarērea ai e koutou tāna, ka whakarērea anō e ahau; ko tāku hoki i whakarere noa ai mehemea i pērā ahau, he whakaaro ki a koutou, i whakarērea noatia e ahau i te aroaro o te Karaiti. 11 Kei rā rungatia mai tātou e Hātana; ehara hoki tātou i te kūware ki āna rauhanga.
12 Nā, i tōku taenga ki Toroa ki te kauwhau i te rongopai o te Karaiti, ā, ka puare mai ki ahau tētahi kūwaha, he mea nā te Ariki, 13 kāhore he tānga mō tōku wairua, he kore i kite i tōku teina, i a Taituha. Heoi, ka poroporoaki ahau ki a rātou, ka haere ki Makeronia.
14 Nā, me whakawhetai ki te Atua e mea tonu nei i a mātou kia whakamanamana i roto i a te Karaiti, e whakaatu nei mā roto i a mātou i te hā o tōna mātauranga i ngā wāhi katoa. 15 He kakara pai hoki mātou nō te Karaiti ki te Atua, i runga i te hunga e whakaorangia ana, i runga anō i te hunga e whakangaromia ana; 16 ki tētahi he kakara nō te mate ki te mate; ki tētahi he kakara nō te ora ki te ora. Ā, ko wai e tau mō ēnei mea? 17 Kāhore hoki mātou e pērā i te tokomaha e whakatūtūa nei i te kupu a te Atua; engari he pērā i tā te pono, he pērā i tā te Atua, e kōrero ana mātou i te aroaro o te Atua i roto i a te Karaiti.