1 A great sign was seen in heaven: a woman clothed with the sun, and the moon under her feet, and on her head a crown of twelve stars. 2 She was with child. She cried out in pain, laboring to give birth.

3 Another sign was seen in heaven. Behold, a great red dragon, having seven heads and ten horns, and on his heads seven crowns. 4 His tail drew one third of the stars of the sky, and threw them to the earth. The dragon stood before the woman who was about to give birth, so that when she gave birth he might devour her child. 5 She gave birth to a son, a male child, who is to rule all the nations with a rod of iron. Her child was caught up to God and to his throne. 6 The woman fled into the wilderness, where she has a place prepared by God, that there they may nourish her one thousand two hundred sixty days.

7 There was war in the sky. Michael and his angels made war on the dragon. The dragon and his angels made war. 8 They didn’t prevail. No place was found for them any more in heaven. 9 The great dragon was thrown down, the old serpent, he who is called the devil and Satan, the deceiver of the whole world. He was thrown down to the earth, and his angels were thrown down with him.

10 I heard a loud voice in heaven, saying, "Now the salvation, the power, and the Kingdom of our God, and the authority of his Christ has come; for the accuser of our brothers has been thrown down, who accuses them before our God day and night. 11 They overcame him because of the Lamb’s blood, and because of the word of their testimony. They didn’t love their life, even to death. 12 Therefore rejoice, heavens, and you who dwell in them. Woe to the earth and to the sea, because the devil has gone down to you, having great wrath, knowing that he has but a short time."

13 When the dragon saw that he was thrown down to the earth, he persecuted the woman who gave birth to the male child. 14 Two wings of the great eagle were given to the woman, that she might fly into the wilderness to her place, so that she might be nourished for a time, times, and half a time, from the face of the serpent. 15 The serpent spewed water out of his mouth after the woman like a river, that he might cause her to be carried away by the stream. 16 The earth helped the woman, and the earth opened its mouth and swallowed up the river which the dragon spewed out of his mouth. 17 The dragon grew angry with the woman, and went away to make war with the rest of her offspring,*12:17 or, seed who keep God’s commandments and hold Jesus’ testimony.

1 Siis ilmus taevasse võimas tunnustäht: naine, kes oli riietatud päikesesse. Tema jalge all oli kuu ja tal oli peas kaheteistkümnest taevatähest pärg. 2 Ta oli lapseootel ja kisendas sünnitusvaevades, sest tema tuhud olid alanud. 3 Ja taevasse ilmus teine tunnustäht: ennäe, suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning peadel seitse diadeemi. 4 Selle saba pühkis taevast välja kolmandiku tähti ja viskas need maa peale. Lohe jäi seisma sünnitava naise ees, et niipea kui ta on sünnitanud, neelata alla tema laps. 5 Ja naine sünnitas poisslapse, kes raudkepiga valitseb kõiki rahvaid, ja laps haarati üles Jumala ja tema trooni juurde. 6 Aga naine põgenes kõrbe, kuhu Jumal oli talle ette valmistanud paiga, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva.

7 Siis puhkes taevas sõda. Miikael ja tema inglid võitlesid lohega ning lohe ja tema inglid võitlesid vastu. 8 Aga lohe sai lüüa, ja neil ei jäänud enam kohta taevas. 9 Suur lohe visati välja, see ürgne madu, keda hüütakse kuradiks ja saatanaks, kes eksitab kogu maailma. Ta visati maa peale ja tema inglid koos temaga.

10 Ja ma kuulsin võimsat häält taevas hüüdmas:

„Nüüd on tulnud pääste ja vägi

ning meie Jumala Kuningriik

ning tema Messia meelevald;

sest välja on visatud meie vendade süüdistaja,

kes süüdistas neid Jumala ees päeval ja ööl.

11 Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi

ning oma tunnistuse sõna läbi;

nad pole armastanud oma elu ega kartnud surma.

12 Seepärast rõõmustage, taevad,

ja kõik taevaelanikud!

Häda maale ja merele,

sest kurat on laskunud teie juurde,

ta on täis raevu,

sest ta teab, et tema aeg on lühike."

13 Kui lohe nägi, et ta oli heidetud maa peale, hakkas ta jälitama naist, kes oli sünnitanud poisslapse. 14 Aga naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kõrbesse paika, kus teda toidetakse mao eest varjul aasta, kaks aastat ja veel pool aastat. 15 Ja madu sülitas naisele järele oma suust vett nagu jõe, et teda vooluga ära uhtuda. 16 Kuid maa tuli naisele appi: maa avas oma suu ja neelas alla jõe, mille lohe purskas välja oma suust. 17 Siis lohe läks naise peale raevu ja läks sõtta naise ülejäänud järglaste vastu, nende vastu, kes peavad Jumala käske ja peavad kinni tunnistusest Jeesuse kohta.