1 Agrippa said to Paul, "You may speak for yourself."

Then Paul stretched out his hand, and made his defense. 2 "I think myself happy, King Agrippa, that I am to make my defense before you today concerning all the things that I am accused by the Jews, 3 especially because you are expert in all customs and questions which are among the Jews. Therefore I beg you to hear me patiently.

4 "Indeed, all the Jews know my way of life from my youth up, which was from the beginning among my own nation and at Jerusalem; 5 having known me from the first, if they are willing to testify, that after the strictest sect of our religion I lived a Pharisee. 6 Now I stand here to be judged for the hope of the promise made by God to our fathers, 7 which our twelve tribes, earnestly serving night and day, hope to attain. Concerning this hope I am accused by the Jews, King Agrippa! 8 Why is it judged incredible with you if God does raise the dead?

9 "I myself most certainly thought that I ought to do many things contrary to the name of Jesus of Nazareth. 10 I also did this in Jerusalem. I both shut up many of the saints in prisons, having received authority from the chief priests; and when they were put to death I gave my vote against them. 11 Punishing them often in all the synagogues, I tried to make them blaspheme. Being exceedingly enraged against them, I persecuted them even to foreign cities.

12 "Whereupon as I traveled to Damascus with the authority and commission from the chief priests, 13 at noon, O king, I saw on the way a light from the sky, brighter than the sun, shining around me and those who traveled with me. 14 When we had all fallen to the earth, I heard a voice saying to me in the Hebrew language, ‘Saul, Saul, why are you persecuting me? It is hard for you to kick against the goads.’

15 "I said, ‘Who are you, Lord?’

"He said, ‘I am Jesus, whom you are persecuting. 16 But arise, and stand on your feet, for I have appeared to you for this purpose: to appoint you a servant and a witness both of the things which you have seen and of the things which I will reveal to you; 17 delivering you from the people and from the Gentiles, to whom I send you, 18 to open their eyes, that they may turn from darkness to light and from the power of Satan to God, that they may receive remission of sins and an inheritance among those who are sanctified by faith in me.’

19 "Therefore, King Agrippa, I was not disobedient to the heavenly vision, 20 but declared first to them of Damascus, at Jerusalem, and throughout all the country of Judea, and also to the Gentiles, that they should repent and turn to God, doing works worthy of repentance. 21 For this reason the Jews seized me in the temple and tried to kill me. 22 Having therefore obtained the help that is from God, I stand to this day testifying both to small and great, saying nothing but what the prophets and Moses said would happen, 23 how the Christ must suffer, and how, by the resurrection of the dead, he would be first to proclaim light both to these people and to the Gentiles."

24 As he thus made his defense, Festus said with a loud voice, "Paul, you are crazy! Your great learning is driving you insane!"

25 But he said, "I am not crazy, most excellent Festus, but boldly declare words of truth and reasonableness. 26 For the king knows of these things, to whom also I speak freely. For I am persuaded that none of these things is hidden from him, for this has not been done in a corner. 27 King Agrippa, do you believe the prophets? I know that you believe."

28 Agrippa said to Paul, "With a little persuasion are you trying to make me a Christian?"

29 Paul said, "I pray to God, that whether with little or with much, not only you, but also all that hear me today, might become such as I am, except for these bonds."

30 The king rose up with the governor and Bernice, and those who sat with them. 31 When they had withdrawn, they spoke to one another, saying, "This man does nothing worthy of death or of bonds." 32 Agrippa said to Festus, "This man might have been set free if he had not appealed to Caesar."

1 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida."

Paulus viipas käega ja alustas oma kaitsekõnet: 2 „Ma pean end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma saan täna sinu ees seista ja kõigi juutide esitatud süüdistuste vastu ennast kaitsta, 3 sest sina tunned hästi juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Seepärast ma palun, et sa mind kannatlikult ära kuulaksid!

4 Kõik juudid teavad, kuidas ma olen lapsest saati elanud, oma elu algul omal kodumaal ja samuti Jeruusalemmas. 5 Nad tunnevad mind juba pikka aega ja võivad soovi korral tunnistada, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema usulahu nõuete järgi. 6 Ja nüüd ma olen täna kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele. 7 Selle tõotuse täitumist loodavad näha meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat siiralt ööd ja päevad. Kuningas Agrippa, selle lootuse pärast süüdistavadki mind juudid. 8 Miks peaks keegi teist uskumatuks pidama, et Jumal surnuid üles äratab?

9 Ka mina olin veendunud, et pean tegema kõik, mis võimalik, et seista vastu Naatsareti Jeesuse nimele. 10 Ja täpselt seda ma tegin Jeruusalemmas. Ülempreestrite meelevalla all ma panin palju Issanda pühi inimesi vangi ja kui neid tapeti, andsin oma hääle selle poolt. 11 Ja ma karistasin neid sageli, käies ühest sünagoogist teise, ja püüdsin sundida neid Jumalat teotama. Ma olin nende tagakiusamisest nii haaratud, et jahtisin neid isegi võõrastes linnades.

12 Ühel neist rännakutest suundusin ülempreestrite volituse ja ülesandega Damaskusesse. 13 Umbes keskpäeva paiku tee peal, kuningas Agrippa, nägin ma päikesest eredamat valgust taevast, säramas minu ja minu kaaslaste ümber. 14 Me kõik kukkusime maha ja ma kuulsin häält minuga kõnelemas heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!"

15 Mina aga küsisin: „Kes sa oled, Isand?"

„Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad," vastas Issand. 16 „Aga nüüd tõuse üles ja seisa jalgadele. Ma olen sulle ilmunud selleks, et sind määrata sulaseks ja tunnistajaks sellele, mida sa minust oled näinud ja saad veel nägema. 17 Ma päästan sind su rahva ja paganate käest. Nende juurde ma sind nüüd läkitan, 18 avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid patud andeks ja koha nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse."

19 Niisiis, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse suhtes. 20 Ma kuulutasin esmalt neile, kes olid Damaskuses, siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal, ning seejärel kuulutasin mittejuudi rahvastele, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma ning näitama meeleparandust oma tegudega. 21 Sellepärast on juudid mind templis kinni võtnud ja püüdnud tappa. 22 Aga et Jumal on mind aidanud tänase päevani, siis ma seisan ja tunnistan nii väikestele kui suurtele, ega ütle midagi enamat kui seda, mida prohvetid ja Mooses on rääkinud, mis sünnib: 23 et Messias pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama sõnumit valgusest nii juutidele kui kõikidele rahvastele."

24 Siinkohal katkestas Festus Pauluse kaitsekõne. „Sa ole arust ära, Paulus," hüüdis ta, „sa oled suurest õppimisest hulluks läinud!"

25 „Ma ei ole hull, üliauline Festus," vastas Paulus. „Kõik, mis ma räägin, on tõsine ja arukas. 26 Kuningas teab neid asju ja ma võin temaga julgesti rääkida. Olen veendunud, et ta on kõike seda tähele pannud, sest see ei ole ju kuskil nurga taga toimunud. 27 Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"

28 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Kas sa arvad, et suudad mind meelitada selle lühikese ajaga hakkama kristlaseks?"

29 „Lühike või pikk aeg – ma palun Jumalat, et mitte ainult sina vaid teie kõik, kes te mind täna kuulate, võiksite saada selliseks, nagu mina olen, välja arvatud need ahelad!"

30 Kuningas ja maavanem ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid püsti. 31 Kui nad olid saalist lahkunud, rääkisid nad üksteisele: „See mees ei tee midagi, mis vääriks surma või vangistust."

32 Agrippa ütles Festusele: „Selle mehe oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut!"