1 Now in the assembly that was at Antioch there were some prophets and teachers: Barnabas, Simeon who was called Niger, Lucius of Cyrene, Manaen the foster brother of Herod the tetrarch, and Saul. 2 As they served the Lord and fasted, the Holy Spirit said, "Separate Barnabas and Saul for me, for the work to which I have called them."

3 Then, when they had fasted and prayed and laid their hands on them, they sent them away. 4 So, being sent out by the Holy Spirit, they went down to Seleucia. From there they sailed to Cyprus. 5 When they were at Salamis, they proclaimed God’s word in the Jewish synagogues. They also had John as their attendant. 6 When they had gone through the island to Paphos, they found a certain sorcerer, a false prophet, a Jew whose name was Bar Jesus, 7 who was with the proconsul, Sergius Paulus, a man of understanding. This man summoned Barnabas and Saul, and sought to hear the word of God. 8 But Elymas the sorcerer (for so is his name by interpretation) withstood them, seeking to turn the proconsul away from the faith. 9 But Saul, who is also called Paul, filled with the Holy Spirit, fastened his eyes on him 10 and said, "You son of the devil, full of all deceit and all cunning, you enemy of all righteousness, will you not cease to pervert the right ways of the Lord? 11 Now, behold, the hand of the Lord is on you, and you will be blind, not seeing the sun for a season!"

Immediately a mist and darkness fell on him. He went around seeking someone to lead him by the hand. 12 Then the proconsul, when he saw what was done, believed, being astonished at the teaching of the Lord.

13 Now Paul and his company set sail from Paphos and came to Perga in Pamphylia. John departed from them and returned to Jerusalem. 14 But they, passing on from Perga, came to Antioch of Pisidia. They went into the synagogue on the Sabbath day and sat down. 15 After the reading of the law and the prophets, the rulers of the synagogue sent to them, saying, "Brothers, if you have any word of exhortation for the people, speak."

16 Paul stood up, and gesturing with his hand said, "Men of Israel, and you who fear God, listen. 17 The God of this people*13:17 TR, NU add "Israel" chose our fathers, and exalted the people when they stayed as aliens in the land of Egypt, and with an uplifted arm, he led them out of it. 18 For a period of about forty years he put up with them in the wilderness. 19 When he had destroyed seven nations in the land of Canaan, he gave them their land for an inheritance for about four hundred fifty years. 20 After these things, he gave them judges until Samuel the prophet. 21 Afterward they asked for a king, and God gave to them Saul the son of Kish, a man of the tribe of Benjamin, for forty years. 22 When he had removed him, he raised up David to be their king, to whom he also testified, ‘I have found David the son of Jesse, a man after my heart, who will do all my will.’ 23 From this man’s offspring, God has brought salvation*13:23 TR, NU read "a Savior, Jesus" instead of "salvation" to Israel according to his promise, 24 before his coming, when John had first preached the baptism of repentance to Israel.*13:24 TR, NU read "to all the people of Israel" instead of "to Israel" 25 As John was fulfilling his course, he said, ‘What do you suppose that I am? I am not he. But behold, one comes after me, the sandals of whose feet I am not worthy to untie.’

26 "Brothers, children of the stock of Abraham, and those among you who fear God, the word of this salvation is sent out to you. 27 For those who dwell in Jerusalem, and their rulers, because they didn’t know him, nor the voices of the prophets which are read every Sabbath, fulfilled them by condemning him. 28 Though they found no cause for death, they still asked Pilate to have him killed. 29 When they had fulfilled all things that were written about him, they took him down from the tree and laid him in a tomb. 30 But God raised him from the dead, 31 and he was seen for many days by those who came up with him from Galilee to Jerusalem, who are his witnesses to the people. 32 We bring you good news of the promise made to the fathers, 33 that God has fulfilled this to us, their children, in that he raised up Jesus. As it is also written in the second psalm,

‘You are my Son.

Today I have become your father.’✝13:33 Psalms 2:7

34 "Concerning that he raised him up from the dead, now no more to return to corruption, he has spoken thus: ‘I will give you the holy and sure blessings of David.’✝13:34 Isaiah 55:3 35 Therefore he says also in another psalm, ‘You will not allow your Holy One to see decay.’✝13:35 Psalms 16:10 36 For David, after he had in his own generation served the counsel of God, fell asleep, was laid with his fathers, and saw decay. 37 But he whom God raised up saw no decay. 38 Be it known to you therefore, brothers,*13:38 The word for "brothers" here and where the context allows may also be correctly translated "brothers and sisters" or "siblings." that through this man is proclaimed to you remission of sins; 39 and by him everyone who believes is justified from all things, from which you could not be justified by the law of Moses. 40 Beware therefore, lest that come on you which is spoken in the prophets:

41 ‘Behold, you scoffers!

Wonder and perish,

for I work a work in your days,

a work which you will in no way believe, if one declares it to you.’"✝13:41 Habakkuk 1:5

42 So when the Jews went out of the synagogue, the Gentiles begged that these words might be preached to them the next Sabbath. 43 Now when the synagogue broke up, many of the Jews and of the devout proselytes followed Paul and Barnabas; who, speaking to them, urged them to continue in the grace of God.

44 The next Sabbath, almost the whole city was gathered together to hear the word of God. 45 But when the Jews saw the multitudes, they were filled with jealousy, and contradicted the things which were spoken by Paul, and blasphemed.

46 Paul and Barnabas spoke out boldly, and said, "It was necessary that God’s word should be spoken to you first. Since indeed you thrust it from yourselves, and judge yourselves unworthy of eternal life, behold, we turn to the Gentiles. 47 For so has the Lord commanded us, saying,

‘I have set you as a light for the Gentiles,

that you should bring salvation to the uttermost parts of the earth.’"✝13:47 Isaiah 49:6

48 As the Gentiles heard this, they were glad and glorified the word of God. As many as were appointed to eternal life believed. 49 The Lord’s word was spread abroad throughout all the region. 50 But the Jews stirred up the devout and prominent women and the chief men of the city, and stirred up a persecution against Paul and Barnabas, and threw them out of their borders. 51 But they shook off the dust of their feet against them, and came to Iconium. 52 The disciples were filled with joy and with the Holy Spirit.

1 Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas, Siimeon, keda kutsuti Nigeriks, Luukius Küreenest, Manaeen (kes oli kasvanud üles koos nelivürst Heroodesega) ja Saulus.

2 Kui nad olid parasjagu Issandat teenimas ja paastumas, ütles Püha Vaim: „Eraldage minule Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!" 3 Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele.

4 Kui Püha Vaim oli nad teele läkitanud, tulid nad kahekesi Seleukeiasse ja purjetasid Küprosele. 5 Ja kui nad jõudsid Salamisesse, kuulutasid nad Jumala sõna juudi sünagoogides. Neil oli ka Johannes abiliseks.

6 Nad käisid läbi terve saare Pafosest saadik. Seal kohtasid nad juudi nõida ja valeprohvetit, Barjeesus nimi, 7 kes oli prokonsul Sergius Pauluse saatja. Prokonsul, terane mees, kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde, sest ta soovis kuulata Jumala sõna. 8 Aga nõid Elümas (sest seda tema nimi tähendab) oli nende vastu ja püüdis prokonsulit usust kõrvale kallutada. 9 Aga Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teravalt Elümase peale ja ütles: 10 „Sa oled kuradi poeg ja kõige õiguse vaenlane! Sa oled täis valet ja kõiksugu trikke. Kas sa kunagi ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast? 11 Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb sinu peale. Sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!"

Otsekohe langes tema peale udu ja pimedus, ja ta kobas enda ümber, otsides talutajaid. 12 Kui prokonsul nägi, mis juhtus, uskus ta ja oli hämmastunud Issanda õpetusest.

13 Paulus ja tema kaaslased purjetasid edasi Pafosest Pergesse Pamfüülias, kus Johannes lahkus neist ja pöördus tagasi Jeruusalemma. 14 Aga nemad läksid Pergest edasi Pisiidia Antiookiasse. Hingamispäeval nad läksid sünagoogi ja istusid maha. 15 Pärast Seaduse ja Prohvetite ettelugemist saatsid sünagoogi juhid neile sõna: „Mehed-vennad, kui teil on julgustav sõnum rahva jaoks, siis öelge!"

16 Siis tõusis Paulus püsti, viipas käega ja ütles: „Iisraeli mehed ja teie, kes te kardate Jumalat, kuulge! 17 Iisraeli rahva Jumal valis meie isad ja tõstis üles selle rahva, kui nad Egiptuses elasid, ja tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud käsivarrega; 18 ja neljakümne aasta jooksul ta talus nende käitumist kõrbes; 19 ja ta hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja andis nende maa oma rahvale pärandiks. 20 Kõik see võttis umbes nelisada viiskümmend aastat.

Ja pärast seda andis Jumal neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani.

21 Ja seejärel nad palusid endale kuningat, ja Jumal andis neile neljakümneks aastaks Sauli, Kishi poja Benjamini suguvõsast. 22 Pärast Sauli eemaldamist tõstis ta neile kuningaks Taaveti. Tema kohta ta tunnistas: „Ma olen leidnud Taaveti, Iisai poja, minu südame järgi mehe, kes teeb kõik mu tahtmist mööda."

23 Sellesama mehe järeltulijate hulgast on Jumal oma tõotust mööda tõstnud Jeesuse Iisraelile Päästjaks. 24 Enne Jeesuse tulekut kuulutas Johannes meeleparanduse ristimist kogu Iisraeli rahvale. 25 Kui Johannes oli oma tööd lõpetamas, ütles ta: „Mina ei ole see, kelle teie arvate minu olevat. Pärast mind tuleb tema, kelle sandaale ei ole mina väärt lahti siduma."

26 Mehed-vennad, Aabrahami soo lapsed, ja need teie hulgas, kes Jumalat kardavad: meile on läkitatud see päästesõna. 27 Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad ei tundnud teda ära, ja saatsid nõnda oma kohtuotsusega täide prohvetite ütlused, mida igal hingamispäeval loetakse. 28 Ja ühtegi surmasüüd leidmata palusid nad Pilaatust, et ta hukataks. 29 Ja kui nad olid täide saatnud kõik, mis temast oli kirjutatud, võtsid nad ta ristipuult maha ja panid hauda. 30 Jumal aga äratas ta surnuist üles. 31 Ja tema ilmus palju päevi neile, kes temaga olid tulnud Galileast üles Jeruusalemma. Needsamad on nüüd tema tunnistajad rahva ees.

32 Ja meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, 33 et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud:

„Sina oled minu Poeg,

täna ma sünnitasin sinu."

34 Et Jumal tema on surnuist üles äratanud, nii et tal iialgi ei ole tarvis kõduneda, sellest on ta öelnud nõnda:

„Mina täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused!"

35 Sellepärast ta ütleb ka teises paigas:

„Sina ei lase oma Pühal näha kõdunemist!"

36 Kui Taavet oli täitnud oma sugupõlve ajal Jumala eesmärgi, uinus ta magama ja maeti oma esivanemate juurde ning ta ihu kõdunes. 37 Aga see, kelle Jumal on üles äratanud, ei kõdunenud.

38 Seepärast, mehed-vennad, olgu teile teada, et tema kaudu kuulutatakse teile teie pattude andeksandmist, 39 ja et igaüks, kes usub, mõistetakse õigeks tema sees kõigest sellest, millest te ei võinud õigeks saada Moosese käsuõpetuse kaudu. 40 Vaadake siis, et teile ei juhtuks, mis on öeldud prohvetite kirjades:

41 „Vaadake, te põlastajad,

ja imestage ja hävige.

Sest ma teen ühe teo teie päevil,

teo, mida te ei usuks,

kui keegi seda teile jutustaks." "

42 Aga kui juudid olid sünagoogist lahkumas, paluti apostleid ka järgmisel hingamispäeval neid asju rääkima. 43 Kui kogudus sünagoogist lahkus, järgis palju juute ja juudiusku pöördunud jumalakartlikke Paulust ja Barnabast, kes nendega kõnelesid ja kutsusid neid jääma Jumala armusse.

44 Järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kogu linn Issanda sõna kuulama. 45 Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele.

46 Paulus ja Barnabas aga vastasid neile julgelt: „Meie pidime kõnelema Jumala sõna esmalt teile. Aga kuna teie lükkasite selle tagasi ega arva end igavest elu väärivat, siis me pöördume nüüd teiste rahvaste poole.

47 Sest nõnda on Issand meid käskinud:

„Ma olen pannud sind rahvastele valguseks,

et sa oleksid päästeks maailma otsani." "

48 Seda kuuldes mittejuudid rõõmustasid ja ülistasid Issanda sõna ja said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.

49 Ja Issanda sõna levis kogu piirkonnas. 50 Aga juudid ässitasid kõrgemast seisusest jumalakartlikke naisi ja linna tähtsaid mehi, õhutades neid taga kiusama Paulust ja Barnabast, ning ajasid nad välja oma piirkonnast. 51 Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja tulid Ikoonioni. 52 Aga jüngrid said täis rõõmu ja Püha Vaimu.