1 After the uproar had ceased, Paul sent for the disciples, took leave of them, and departed to go into Macedonia. 2 When he had gone through those parts and had encouraged them with many words, he came into Greece. 3 When he had spent three months there, and a plot was made against him by Jews as he was about to set sail for Syria, he determined to return through Macedonia. 4 These accompanied him as far as Asia: Sopater of Beroea, Aristarchus and Secundus of the Thessalonians, Gaius of Derbe, Timothy, and Tychicus and Trophimus of Asia. 5 But these had gone ahead, and were waiting for us at Troas. 6 We sailed away from Philippi after the days of Unleavened Bread, and came to them at Troas in five days, where we stayed seven days.

7 On the first day of the week, when the disciples were gathered together to break bread, Paul talked with them, intending to depart on the next day; and continued his speech until midnight. 8 There were many lights in the upper room where we*20:8 TR reads "they" instead of "we" were gathered together. 9 A certain young man named Eutychus sat in the window, weighed down with deep sleep. As Paul spoke still longer, being weighed down by his sleep, he fell down from the third floor and was taken up dead. 10 Paul went down and fell upon him, and embracing him said, "Don’t be troubled, for his life is in him."

11 When he had gone up, had broken bread and eaten, and had talked with them a long while, even until break of day, he departed. 12 They brought the boy in alive, and were greatly comforted.

13 But we, going ahead to the ship, set sail for Assos, intending to take Paul aboard there; for he had so arranged, intending himself to go by land. 14 When he met us at Assos, we took him aboard and came to Mitylene. 15 Sailing from there, we came the following day opposite Chios. The next day we touched at Samos and stayed at Trogyllium, and the day after we came to Miletus. 16 For Paul had determined to sail past Ephesus, that he might not have to spend time in Asia; for he was hastening, if it were possible for him, to be in Jerusalem on the day of Pentecost.

17 From Miletus he sent to Ephesus and called to himself the elders of the assembly. 18 When they had come to him, he said to them, "You yourselves know, from the first day that I set foot in Asia, how I was with you all the time, 19 serving the Lord with all humility, with many tears, and with trials which happened to me by the plots of the Jews; 20 how I didn’t shrink from declaring to you anything that was profitable, teaching you publicly and from house to house, 21 testifying both to Jews and to Greeks repentance toward God and faith toward our Lord Jesus.*20:21 TR adds "Christ" 22 Now, behold, I go bound by the Spirit to Jerusalem, not knowing what will happen to me there; 23 except that the Holy Spirit testifies in every city, saying that bonds and afflictions wait for me. 24 But these things don’t count; nor do I hold my life dear to myself, so that I may finish my race with joy, and the ministry which I received from the Lord Jesus, to fully testify to the Good News of the grace of God.

25 "Now, behold, I know that you all, among whom I went about preaching God’s Kingdom, will see my face no more. 26 Therefore I testify to you today that I am clean from the blood of all men, 27 for I didn’t shrink from declaring to you the whole counsel of God. 28 Take heed, therefore, to yourselves and to all the flock, in which the Holy Spirit has made you overseers, to shepherd the assembly of the Lord and*20:28 TR, NU omit "the Lord and" God which he purchased with his own blood. 29 For I know that after my departure, vicious wolves will enter in among you, not sparing the flock. 30 Men will arise from among your own selves, speaking perverse things, to draw away the disciples after them. 31 Therefore watch, remembering that for a period of three years I didn’t cease to admonish everyone night and day with tears. 32 Now, brothers,*20:32 The word for "brothers" here and where the context allows may also be correctly translated "brothers and sisters" or "siblings." I entrust you to God and to the word of his grace, which is able to build up and to give you the inheritance among all those who are sanctified. 33 I coveted no one’s silver, gold, or clothing. 34 You yourselves know that these hands served my necessities, and those who were with me. 35 In all things I gave you an example, that so laboring you ought to help the weak, and to remember the words of the Lord Jesus, that he himself said, ‘It is more blessed to give than to receive.’ "

36 When he had spoken these things, he knelt down and prayed with them all. 37 They all wept freely, and fell on Paul’s neck and kissed him, 38 sorrowing most of all because of the word which he had spoken, that they should see his face no more. Then they accompanied him to the ship.

1 Kui rahutused olid lõppenud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, ja olles neid julgustanud, jättis ta nendega hüvasti ning asus teele Makedooniasse. 2 Ta käis läbi selle piirkonna, rääkis inimestele palju julgustavaid sõnu ja jõudis lõpuks Kreekasse. 3 Ta jäi sinna kolmeks kuuks. Kuna juudid kavandasid tema vastu kurja samal ajal, kui tema valmistus purjetama Süüriasse, otsustas ta tagasi pöörduda Makedoonia kaudu. 4 Temaga koos olid Soopatros, Pürrose poeg Bereast, Aristarhos ja Sekundus Tessaloonikast, Gaius Derbest, samuti Timoteos, ning Tühhikos ja Trofimos Aasia maakonnast. 5 Need mehed läksid ette ja ootasid meid Troases. 6 Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade pühi Filippist ära ja ühinesime teistega viis päeva hiljem Troases. Me jäime sinna seitsmeks päevaks.

7 Nädala esimesel päeval me kogunesime leiba murdma. Paulus kõneles inimestele. Ja kuna ta plaanis järgmisel päeval lahkuda, jätkas ta kõnelemist südaööni. 8 Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime. 9 Aknal istus noormees nimega Eutühhos, kes vajus sügavasse unne, kui Paulus rääkis ja rääkis. Kui ta oli sügavalt magama jäänud, kukkus ta kolmandalt korruselt alla ja kui ta üles tõsteti, oli ta surnud. 10 Paulus läks alla, heitis ennast noormehe peale ja haaras ta ümbert kinni. „Ärge kartke," ütles ta, „ta on elus!" 11 Siis ta läks üles, murdis leiba ja sõi. Kui ta oli kõnelnud kaua, kuni koiduni, ta lahkus. 12 Aga rahvas viis noormehe koju elusana ja tundis suurt lohutust.

13 Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus me pidime Pauluse peale võtma. Ta oli niiviisi korraldanud, sest ta tahtis sinna jalgsi tulla. 14 Kui ta meiega Assoses kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse. 15 Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime Kiose saare lähedale. Teisel päeval aga purjetasime Samose saarele ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse. 16 Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et mitte Aasia provintsis aega viita, sest ta kiirustas, et kui vähegi võimalik, nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.

17 Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad enese juurde. 18 Kui nad saabusid, ütles ta neile:

„Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasia maakonda saabusin, ma kogu selle aja teie juures olen elanud. 19 Ma teenisin Issandat suure alandlikkusega ja pisaratega ja ränkade katsumustega juutide kurjade vastuplaanide keskel. 20 Te teate, et ma pole kõhelnud teile kuulutada ühtki asja, mis võiks teile kasulik olla, vaid olen õpetanud avalikult ja majast majja käies. 21 Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele, et nad peavad meeleparanduseks pöörduma Jumala poole ja uskuma Issandasse Jeesusesse.

22 Ja nüüd lähen ma Vaimust ajendatuna Jeruusalemma ega tea, mis minuga seal võib juhtuda. 23 Tean ainult seda, mida Püha Vaim igas linnas hoiatab ja ütleb, et vangistused ja raskused ootavad mind. 24 Siiski ma ei pea oma elu endale kalliks. Minu ainus eesmärk on lõpetada võidujooks ja täita ülesanne, mille Issand Jeesus on mulle andnud: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.

25 Ma tean, et mitte keegi teist, kelle hulgas ma olen kuningriiki kuulutanud, ei näe mind enam kunagi. 26 Seetõttu tunnistan ma teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest. 27 Sest ma pole kartnud teile kuulutada kogu Jumala tahet. 28 Sellepärast pange tähele iseennast ja kõike karja, mille ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud. Olge karjased Jumala kogudusele, mille ta on saanud iseenese vere läbi. 29 Ma tean, et pärast minu lahkumist tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa. 30 Isegi teie eneste seast tõusevad mehed ja moonutavad tõde, et meelitada jüngreid eneste järele. 31 Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast.

32 Nüüd ma jätan teid Jumala ja tema armusõna hooleks; tema ehitab teid üles ja annab teile pärandi kõigi pühitsetute seas. 33 Kellegi hõbedat ega kulda ega rõivaid ei ole ma kadestanud. 34 Te teate, et need mu käed on teinud tööd ja teeninud minule ja minu kaaslastele seda, mis vajalik. 35 Kõiges, mida ma tegin, näitasin teile, et sellise raske tööga peame aitama nõrgemaid, pidades meeles sõnu, mida Issand Jeesus ise ütles: „Õndsam on anda kui võtta!" "

36 Kui Paulus oli kõne lõpetanud, põlvitas ta nende kõikidega maha ja palvetas. 37 Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ja andsid talle suud. 38 Kõige rohkem kurvastas neid väide, et nad ei näe tema nägu enam kunagi. Siis saatsid nad ta laevale.