1 When it was determined that we should sail for Italy, they delivered Paul and certain other prisoners to a centurion named Julius, of the Augustan band. 2 Embarking in a ship of Adramyttium, which was about to sail to places on the coast of Asia, we put to sea, Aristarchus, a Macedonian of Thessalonica being with us. 3 The next day, we touched at Sidon. Julius treated Paul kindly and gave him permission to go to his friends and refresh himself. 4 Putting to sea from there, we sailed under the lee of Cyprus, because the winds were contrary. 5 When we had sailed across the sea which is off Cilicia and Pamphylia, we came to Myra, a city of Lycia. 6 There the centurion found a ship of Alexandria sailing for Italy, and he put us on board. 7 When we had sailed slowly many days, and had come with difficulty opposite Cnidus, the wind not allowing us further, we sailed under the lee of Crete, opposite Salmone. 8 With difficulty sailing along it we came to a certain place called Fair Havens, near the city of Lasea.

9 When much time had passed and the voyage was now dangerous because the Fast had now already gone by, Paul admonished them 10 and said to them, "Sirs, I perceive that the voyage will be with injury and much loss, not only of the cargo and the ship, but also of our lives." 11 But the centurion gave more heed to the master and to the owner of the ship than to those things which were spoken by Paul. 12 Because the haven was not suitable to winter in, the majority advised going to sea from there, if by any means they could reach Phoenix and winter there, which is a port of Crete, looking southwest and northwest.

13 When the south wind blew softly, supposing that they had obtained their purpose, they weighed anchor and sailed along Crete, close to shore. 14 But before long, a stormy wind beat down from shore, which is called Euroclydon.*27:14 Or, "a northeaster". 15 When the ship was caught and couldn’t face the wind, we gave way to it and were driven along. 16 Running under the lee of a small island called Clauda, we were able, with difficulty, to secure the boat. 17 After they had hoisted it up, they used cables to help reinforce the ship. Fearing that they would run aground on the Syrtis sand bars, they lowered the sea anchor, and so were driven along. 18 As we labored exceedingly with the storm, the next day they began to throw things overboard. 19 On the third day, they threw out the ship’s tackle with their own hands. 20 When neither sun nor stars shone on us for many days, and no small storm pressed on us, all hope that we would be saved was now taken away.

21 When they had been long without food, Paul stood up in the middle of them and said, "Sirs, you should have listened to me, and not have set sail from Crete and have gotten this injury and loss. 22 Now I exhort you to cheer up, for there will be no loss of life among you, but only of the ship. 23 For there stood by me this night an angel, belonging to the God whose I am and whom I serve, 24 saying, ‘Don’t be afraid, Paul. You must stand before Caesar. Behold, God has granted you all those who sail with you.’ 25 Therefore, sirs, cheer up! For I believe God, that it will be just as it has been spoken to me. 26 But we must run aground on a certain island."

27 But when the fourteenth night had come, as we were driven back and forth in the Adriatic Sea, about midnight the sailors surmised that they were drawing near to some land. 28 They took soundings and found twenty fathoms.*27:28 20 fathoms = 120 feet = 36.6 meters After a little while, they took soundings again, and found fifteen fathoms.*27:28 15 fathoms = 90 feet = 27.4 meters 29 Fearing that we would run aground on rocky ground, they let go four anchors from the stern, and wished for daylight. 30 As the sailors were trying to flee out of the ship and had lowered the boat into the sea, pretending that they would lay out anchors from the bow, 31 Paul said to the centurion and to the soldiers, "Unless these stay in the ship, you can’t be saved." 32 Then the soldiers cut away the ropes of the boat and let it fall off.

33 While the day was coming on, Paul begged them all to take some food, saying, "Today is the fourteenth day that you wait and continue fasting, having taken nothing. 34 Therefore I beg you to take some food, for this is for your safety; for not a hair will perish from any of your heads." 35 When he had said this and had taken bread, he gave thanks to God in the presence of all; then he broke it and began to eat. 36 Then they all cheered up, and they also took food. 37 In all, we were two hundred seventy-six souls on the ship. 38 When they had eaten enough, they lightened the ship, throwing out the wheat into the sea. 39 When it was day, they didn’t recognize the land, but they noticed a certain bay with a beach, and they decided to try to drive the ship onto it. 40 Casting off the anchors, they left them in the sea, at the same time untying the rudder ropes. Hoisting up the foresail to the wind, they made for the beach. 41 But coming to a place where two seas met, they ran the vessel aground. The bow struck and remained immovable, but the stern began to break up by the violence of the waves.

42 The soldiers’ counsel was to kill the prisoners, so that none of them would swim out and escape. 43 But the centurion, desiring to save Paul, stopped them from their purpose, and commanded that those who could swim should throw themselves overboard first to go toward the land; 44 and the rest should follow, some on planks and some on other things from the ship. So they all escaped safely to the land.

1 Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid üle sadakonna ülemale Juuliusele, kes kuulus keiserlikku väesalka. 2 Me astusime Adramüttionist laeva peale, mis pidi sõitma Aasia provintsi ranniku sadamatesse, ja me lahkusime merele. Meiega oli Tessaloonikast pärit makedoonlane Aristarhos.

3 Järgmisel päeval me randusime Siidonis; ja Juulius kohtles Paulust lahkesti ning lubas tal minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolt kanda. 4 Sealt me läksime uuesti merele ja purjetasime Küprose varjus, sest tuuled olid vastu. 5 Kui olime Kiliikia ja Pamfüülia ranniku lähedal üle avamere purjetanud, saabusime Müürasse Lüükias. 6 Ja kui sadakonna ülem leidis sealt Aleksandria laeva, mis purjetas Itaaliasse, pani ta meid selle pardale. 7 Palju päevi liikusime vaevaliselt edasi ja meil oli raskusi saada Knidose kohale. Ja kui tuul ei lasknud meid randa, siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal. 8 Liikusime vaevaga mööda rannajoont ning jõudsime paika, mida kutsutakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.

9 Me olime kaotanud palju aega ja laevasõit oli muutunud ohtlikuks, sest lepituspäev oli möödas. Nii hoiatas Paulus neid: 10 „Mehed, ma näen, et meie reis saab olema katastroofiline ja toob suurt kahju laevale ja lastile ning ka meie enda elule." 11 Kuid sadakonna ülem järgis tüürimehe ja laevaomaniku nõuandeid, selle asemel et Paulust kuulata. 12 Ja et sadam oli talvitamiseks kõlbmatu, otsustas enamus, et peaksime edasi sõitma, lootes jõuda Fööniksisse ja seal talvituda. See oli Kreetal asuv sadam, mis oli avatud edelasse ja loodesse.

13 Aga kui õrn lõunatuul hakkas puhuma, nägid nad oma võimalust. Nad hiivasid ankru ja liikusid mööda Kreeta rannajoont. 14 Aga üsna pea sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks. 15 See kiskus laeva endaga kaasa. Kuna kursil püsimine oli võimatu, siis lihtsalt triivisime. 16 Väikese Kauda saare varjus oli torm natuke vaiksem ja me suutsime hädavaevu toime tulla päästepaadiga. 17 Mehed tõmbasid selle pardale. Seejärel tõmmati köied laeva alt läbi, et seda koos hoida. Ja kuna kardeti paiskuda Sürtise liivaribadel madalikule, võeti purjed maha ja jäeti laev triivima. 18 Aga laev sai tormist nii palju vintsutada, et järgmisel päeval loopisid nad osa lasti merre. 19 Kolmandal päeval heitsid nad oma kätega üle parda ka laeva varustuse. 20 Aga kui mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja maru läks väga kangeks, kaotasime lõpuks lootuse jääda ellu.

21 Pärast seda, kui nad olid pikka aega olnud söömata, tõusis Paulus nende ette ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja Kreetalt mitte väljuma. Siis te oleks vältinud neid purustusi ja kahju. 22 Nüüd ma aga kutsun teid olema julged, sest keegi teie seast ei hukku, hukkub ainult laev. 23 Täna öösel seisis minu kõrval selle Jumala ingel, kelle oma ma olen ja keda ma ka teenin 24 ja ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette; ja Jumal on sulle kinkinud kõigi nende elud, kes koos sinuga sõidavad." 25 Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik sünnib täpselt nii, nagu mulle on öeldud! 26 Sellegipoolest peame ühel saarel maale minema."

27 Neljateistkümnendal ööl triivisime me ikka veel Aadria merel, kui südaöö paiku tajusid meremehed, et me läheneme maale. 28 Loodimisel nad leidsid, et vesi oli umbes nelikümmend meetrit sügav. Kui nad natukese aja pärast olid edasi jõudnud, loodisid nad uuesti ja leidsid, et vesi oli kolmkümmend meetrit sügav. 29 Kartes, et me paiskume karile, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust. 30 Aga kui meremehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid päästepaati merre laskma, teesklesid nad, nagu tahaksid nad veel mõne ankru laeva ninast sisse lasta. 31 Siis Paulus ütles sadakonna ülemale: „Kui need mehed ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!" 32 Siis lõikasid sõdurid katki köied, mis päästepaati hoidsid, ja lasid sellel minema triivida.

33 Vahetult enne päikesetõusu kutsus Paulus neid kõiki sööma. „Viimased neliteist päeva," ütles ta, „olete te olnud pinge all ja ilma toiduta – te pole midagi söönud. 34 Nüüd soovitan teil midagi süüa. Te peate ellu jääma. Mitte keegi teist ei kaota peast ühtki juuksekarva!"

35 Kui ta seda oli öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide ees, murdis ja hakkas sööma. 36 Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba. 37 Kokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus inimest. 38 Kui nende kõhud said täis, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre.

39 Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see on; aga nad nägid liivase rannaga lahte, kuhu nad otsustasid, kui nad suudavad, laeva ajada. 40 Nad raiusid ankrud lahti ja jätsid need merre; samal ajal sidusid lahti tüüriaerude köied ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid juhtida laeva ranna poole. 41 Ent nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi kinni, ahter purunes aga lainte möllus tükkideks.

42 Sõdurid kavatsesid vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema. 43 Aga sadakonna ülem tahtis päästa Pauluse elu ja takistas neil plaani täide viimast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, üle parda hüpata ja maale ujuda. 44 Teised pidid sinna jõudma plankudel või muudel laevaosadel. Sel viisil jõudsid kõik tervelt maale.