1 E ouvi, vinda do templo, uma grande voz, que dizia aos sete anjos: Ide, e derramai sobre a terra as sete taças da ira de Deus.

2 E foi o primeiro, e derramou a sua taça sobre a terra, e fez-se uma chaga má e maligna nos homens que tinham o sinal da besta e que adoravam a sua imagem.

3 E o segundo anjo derramou a sua taça no mar, que se tornou em sangue como de um morto, e morreu no mar toda a alma vivente.

4 E o terceiro anjo derramou a sua taça nos rios e nas fontes das águas, e se tornaram em sangue.

5 E ouvi o anjo das águas, que dizia: Justo és tu, ó Senhor, que és, e que eras, e hás de ser, porque julgaste estas coisas.

6 Visto como derramaram o sangue dos santos e dos profetas, também tu lhes deste o sangue a beber; porque disto são merecedores.

7 E ouvi outro do altar, que dizia: Na verdade, ó Senhor Deus Todo-Poderoso, verdadeiros e justos são os teus juízos.

8 E o quarto anjo derramou a sua taça sobre o sol, e foi-lhe permitido que abrasasse os homens com fogo.

9 E os homens foram abrasados com grandes calores, e blasfemaram o nome de Deus, que tem poder sobre estas pragas; e não se arrependeram para lhe darem glória.

10 E o quinto anjo derramou a sua taça sobre o trono da besta, e o seu reino se fez tenebroso; e eles mordiam as suas línguas de dor.

11 E por causa das suas dores, e por causa das suas chagas, blasfemaram do Deus do céu; e não se arrependeram das suas obras.

12 E o sexto anjo derramou a sua taça sobre o grande rio Eufrates; e a sua água secou-se, para que se preparasse o caminho dos reis do oriente.

13 E da boca do dragão, e da boca da besta, e da boca do falso profeta vi sair três espíritos imundos, semelhantes a rãs.

14 Porque são espíritos de demônios, que fazendo milagres vão ao encontro dos reis da terra e de todo o mundo, para os congregar para a batalha, daquele grande dia do Deus Todo-Poderoso.

15 Eis que venho como ladrão. Bem-aventurado aquele que vigia, e guarda as suas roupas, para que não ande nu, e não se vejam as suas vergonhas.

16 E os congregaram no lugar que em hebreu se chama Armagedom.

17 E o sétimo anjo derramou a sua taça no ar, e saiu uma grande voz do templo do céu, do trono, dizendo: Está feito.

18 E houve vozes, e trovões, e relâmpagos, e houve um grande terremoto, como nunca houve desde que há homens sobre a terra; tal foi este tão grande terremoto.

19 E a grande cidade fendeu-se em três partes, e as cidades das nações caíram; e da grande Babilônia se lembrou Deus, para lhe dar o cálice do vinho da indignação da sua ira.

20 E toda a ilha fugiu; e os montes não se acharam.

21 E sobre os homens caiu do céu uma grande saraiva, pedras aproximadamente do peso de um talento; e os homens blasfemaram de Deus por causa da praga da saraiva; porque a sua praga era mui grande.

1 Ja ma kuulsin suurt häält templis ütlevat seitsmele Inglile: „Minge ja valage Jumala kange viha kausid välja maa peale!"

2 Ja esimene läks ja valas oma kausi välja maa peale. Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.

3 Ja teine Ingel valas oma kausi välja merre, ja see sai otsekui surnu vereks, ja suri iga elav hing, kõik, kes meres olid.

4 Ja kolmas Ingel valas oma kausi välja jõgedesse ja veeallikaisse, ja need said vereks.

5 Ja ma kuulsin vete Inglit ütlevat: „Õige oled Sina, Kes oled ja Kes olid, ja Sina, Püha, et Sa nõnda oled kohut mõistnud!

6 Sest nemad on pühade ja prohvetite verd valanud, ja verd oled ka Sina neile juua andnud; nad on seda väärt!"

7 Ja ma kuulsin altarit ütlevat: tõesti, Issand Jumal, Sa Kõigeväeline, tõelised ja õiged on Sinu kohtuotsused!"

8 Ja neljas Ingel valas välja oma kausi päikese peale. Ja temale anti inimesi tulega kõrvetada.

9 Ja suur kuumus kõrvetas inimesi ja nemad pilkasid Jumala nime, Kelle meelevalla all on need nuhtlused, ega parandanud meelt, et nad Temale oleksid austust andnud.

10 Ja viies Ingel valas välja oma kausi metsalise aujärje peale. Ja tema kuningriik pimenes; ja nad närisid oma keelt valu pärast

11 ja pilkasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast ega pöördunud oma tegudest.

12 Ja kuues Ingel valas välja oma kausi suure Eufrati jõe peale, ja selle vesi kuivas ära, et tee oleks valmis kuningaile, kes tulevad päevatõusu poolt.

13 Ja ma nägin lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust väljuvat kolm rüvedat vaimu otsekui konnad.

14 Need on nimelt kuradite tunnustähti tegevad vaimud, kes lähevad välja kõige ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks. -

15 Vaata, ma tulen kui varas! Õnnis see, kes valvab ja hoiab oma riideid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks Tema häbi. -

16 Ja need kogusid nad kokku ühte paika, mida heebrea keeles kutsutakse Harmagedooniks.

17 Ja seitsmes Ingel valas oma kausi välja õhku, ja suur hääl kostis taeva templist aujärjelt ning ütles: „See on sündinud!"

18 Ja sündis hääli ja müristamisi ja välke ja tekkis suur maavärisemine, millist ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine oli see.

19 Ja suur linn jagunes kolmeks osaks, ja paganrahvaste linnad langesid. Ja suurt Baabüloni tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika.

20 Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam.

21 Ja suuri raheteri, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale. Ja inimesed pilkasid Jumalat rahe nuhtluse pärast; sest selle nuhtlus oli väga vali.