1 Então Jesus, respondendo, tornou a falar-lhes em parábolas, dizendo:
2 O reino dos céus é semelhante a um certo rei que celebrou as bodas de seu filho; 3 E enviou os seus servos a chamar os convidados para as bodas, e estes não quiseram vir. 4 Depois, enviou outros servos, dizendo: Dizei aos convidados: Eis que tenho o meu jantar preparado, os meus bois e cevados já mortos, e tudo já pronto; vinde às bodas. 5 Eles, porém, não fazendo caso, foram, um para o seu campo, outro para o seu negócio; 6 E os outros, apoderando-se dos servos, os ultrajaram e mataram.
7 E o rei, tendo notícia disto, encolerizou-se e, enviando os seus exércitos, destruiu aqueles homicidas, e incendiou a sua cidade. 8 Então diz aos servos: As bodas, na verdade, estão preparadas, mas os convidados não eram dignos. 9 Ide, pois, às saídas dos caminhos, e convidai para as bodas a todos os que encontrardes. 10 E os servos, saindo pelos caminhos, ajuntaram todos quantos encontraram, tanto maus como bons; e a festa nupcial foi cheia de convidados.
11 E o rei, entrando para ver os convidados, viu ali um homem que não estava trajado com veste de núpcias. 12 E disse-lhe: Amigo, como entraste aqui, não tendo veste nupcial? E ele emudeceu. 13 Disse, então, o rei aos servos: Amarrai-o de pés e mãos, levai-o, e lançai-o nas trevas exteriores; ali haverá pranto e ranger de dentes. 14 Porque muitos são chamados, mas poucos escolhidos.
15 Então, retirando-se os fariseus, consultaram entre si como o surpreenderiam nalguma palavra; 16 E enviaram-lhe os seus discípulos, com os herodianos, dizendo: Mestre, bem sabemos que és verdadeiro, e ensinas o caminho de Deus segundo a verdade, e de ninguém se te dá, porque não olhas a aparência dos homens.
17 Dize-nos, pois, que te parece? É lícito pagar o tributo a César, ou não?
18 Jesus, porém, conhecendo a sua malícia, disse: Por que me experimentais, hipócritas?
19 Mostrai-me a moeda do tributo. E eles lhe apresentaram um dinheiro.
20 E ele diz-lhes: De quem é esta efígie e esta inscrição?
21 Dizem-lhe eles: De César. Então ele lhes disse: Dai pois a César o que é de César, e a Deus o que é de Deus.
22 E eles, ouvindo isto, maravilharam-se, e, deixando-o, se retiraram.
23 No mesmo dia chegaram junto dele os saduceus, que dizem não haver ressurreição, e o interrogaram,
24 Dizendo: Mestre, Moisés disse: Se morrer alguém, não tendo filhos, casará o seu irmão com a mulher dele, e suscitará descendência a seu irmão. 25 Ora, houve entre nós sete irmãos; e o primeiro, tendo casado, morreu e, não tendo descendência, deixou sua mulher a seu irmão. 26 Da mesma sorte o segundo, e o terceiro, até ao sétimo; 27 Por fim, depois de todos, morreu também a mulher. 28 Portanto, na ressurreição, de qual dos sete será a mulher, visto que todos a possuíram?
29 Jesus, porém, respondendo, disse-lhes: Errais, não conhecendo as Escrituras, nem o poder de Deus.
30 Porque na ressurreição nem casam nem são dados em casamento; mas serão como os anjos de Deus no céu. 31 E, acerca da ressurreição dos mortos, não tendes lido o que Deus vos declarou, dizendo: 32 Eu sou o Deus de Abraão, o Deus de Isaque, e o Deus de Jacó? Ora, Deus não é Deus dos mortos, mas dos vivos.
33 E, as multidões, ouvindo isto, ficaram maravilhadas da sua doutrina.
34 E os fariseus, ouvindo que ele fizera emudecer os saduceus, reuniram-se no mesmo lugar. 35 E um deles, doutor da lei, interrogou-o para o experimentar, dizendo:
36 Mestre, qual é o grande mandamento na lei?
37 E Jesus disse-lhe: Amarás o Senhor teu Deus de todo o teu coração, e de toda a tua alma, e de todo o teu pensamento.
38 Este é o primeiro e grande mandamento. 39 E o segundo, semelhante a este, é: Amarás o teu próximo como a ti mesmo. 40 Destes dois mandamentos dependem toda a lei e os profetas.
41 E, estando reunidos os fariseus, interrogou-os Jesus,
42 Dizendo: Que pensais vós do Cristo? De quem é filho? Eles disseram-lhe: De Davi.
43 Disse-lhes ele: Como é então que Davi, em espírito, lhe chama Senhor, dizendo:
44 Disse o Senhor ao meu Senhor: Assenta-te à minha direita, até que eu ponha os teus inimigos por escabelo de teus pés?
45 Se Davi, pois, lhe chama Senhor, como é seu filho?
46 E ninguém podia responder-lhe uma palavra; nem desde aquele dia ousou mais alguém interrogá-lo.
Almeida Corrigida Fiel | acf ©️ 1994, 1995, 2007, 2011 Sociedade Bíblica Trinitariana do Brasil (SBTB). Todos os direitos reservados. Texto bíblico utilizado com autorização. Saiba mais sobre a SBTB. A Missão da SBTB é: Uma cópia da Bíblia Fiel ®️ para cada pessoa. Ajude-nos a cumprir nossa Missão!
1 Jeesus rääkis neile veel tähendamissõnades ja ütles: 2 „Taevariik on kui kuningas, kes korraldas oma pojale pulmapeo. 3 Ta läkitas oma sulased juba kutsutuid pulmapeole paluma, aga nemad keeldusid.
4 Taas ta läkitas teisi sulaseid ja käskis kutsutuile öelda: „Ma olen pidusöögi valmistanud. Mu härjad ja nuumvasikad on tapetud ja kõik on valmis. Tulge pulma!"
5 Nemad aga ei teinud sellest väljagi ja läksid, kes põllule, kes äriasju ajama. 6 Mõned aga võtsid sulased kinni, mõnitasid neid jõhkralt ja tapsid nad ära. 7 Kuningas sai väga vihaseks. Ta saatis oma sõjaväe, hukkas need mõrtsukad ja põletas maha nende linna.
8 Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmapidu on ette valmistatud, aga kutsutud ei olnud väärt tulema. 9 Seepärast minge tänavanurkadele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!" 10 Ja sulased läksid välja teedele ja tõid kokku kõik, keda leidsid, nii häid kui halbu, ning pulmasaal sai täis külalisi.
11 Aga kui kuningas astus sisse külalisi vaatama, märkas ta meest, kellel ei olnud pulmariideid seljas. 12 „Sõber," ütles ta temale, „kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmariieteta?" See aga ei suutnud midagi vastata.
13 Siis kuningas ütles oma teenritele:
„Siduge kinni tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine!"
14 Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud."
15 Siis variserid läksid ja pidasid nõu, kuidas Jeesus tema sõnadest lõksu püüda. 16 Nad läkitasid ta juurde oma jüngreid koos heroodeslastega. „Õpetaja," ütlesid nad, „me teame, et sina oled aus ja otsekohene ning õpetad Jumala teed tões ega lase end mõjutada kellestki, sest sa ei tee inimestel vahet. 17 Seepärast ütle meile oma arvamus. Kas on õige maksta keisrile maksu või mitte?"
18 Kuid Jeesus, teades nende alatust, ütles: „Miks te mind kiusate, silmakirjatsejad? 19 Näidake mulle maksumünti!" Nad tõid talle teenari, 20 ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja nimi sellel on?"
21 „Keisri," vastasid nad.
Siis Jeesus ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!"
22 Seda kuuldes nad hämmastusid, jätsid ta rahule ja lahkusid.
23 Samal päeval tulid Jeesuse juurde saduserid, kes eitavad surnuist ülestõusmist, ja küsisid temalt: 24 „Õpetaja, Mooses on meile öelnud, et kui mees sureb lapsi saamata, siis peab tema vend abielluma lesega ja talle järglasi kasvatama. 25 Meie hulgas oli seitse venda. Esimene võttis naise ja suri. Kuna tal ei olnud järglasi, jättis ta naise oma vennale. 26 Samuti juhtus teise ja kolmandaga, kuni kõik seitse venda olid surnud. 27 Kõige viimasena suri naine. 28 Kui nüüd tuleb ülestõusmine, kelle naine neist seitsmest ta siis on? Ta on ju olnud abielus nende kõikidega."
29 Jeesus vastas neile: „Te eksite, kuna ei tunne Pühakirja ega Jumala väge. 30 Ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas. 31 Aga mis puutub surnute ülestõusmisse – kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud: 32 „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!" Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal."
33 Seda kuuldes rahvas hämmastus tema õpetusest.
34 Kui variserid kuulsid, et Jeesus oli sulgenud saduseridel suu, kogunesid nad sinna 35 ning üks kirjatundja nende seast küsis Jeesuselt teda proovile pannes: 36 „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?"
37 Jeesus vastas: „ „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest, kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest!" 38 See on suurim ja ülim käsk. 39 Ja teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!" 40 Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid."
41 Pöördudes kokku tulnud variseride poole, küsis Jeesus neilt: 42 „Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?"
„Taaveti poeg," vastasid nad.
43 „Miks siis Taavet nimetab teda Pühas Vaimus rääkides Issandaks?" küsis Jeesus. „Ta ütleb ju:
44 „Issand ütles minu Issandale:
„Istu mu paremale käele,
kuni ma panen sinu vaenlased
su jalge alla." "
45 Kui nüüd Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?" 46 Ja ükski ei suutnud Jeesusele vastata sõnagi ning keegi ei söandanud sellest päevast alates temalt midagi rohkem küsida.