1 Brethren, the delight of my own heart and my supplication which I address to God for them is for salvation. 2 For I bear them witness that they have zeal for God, but not according to knowledge. 3 For they, being ignorant of God’s righteousness, and seeking to establish their own righteousness, have not submitted to the righteousness of God. 4 For Christ is the end of law for righteousness to every one that believes. 5 For Moses lays down in writing the righteousness which is of the law, The man who has practised those things shall live by them. 6 But the righteousness of faith speaks thus: Do not say in thine heart, Who shall ascend to the heavens? that is, to bring Christ down; 7 or, Who shall descend into the abyss? that is, to bring up Christ from among the dead. 8 But what says it? The word is near thee, in thy mouth and in thy heart: that is, the word of faith, which we preach: 9 that if thou shalt confess with thy mouth Jesus as Lord, and shalt believe in thine heart that God has raised him from among the dead, thou shalt be saved. 10 For with the heart is believed to righteousness; and with the mouth confession made to salvation. 11 For the scripture says, No one believing on him shall be ashamed.

12 For there is no difference of Jew and Greek; for the same Lord of all is rich towards all that call upon him. 13 For every one whosoever, who shall call on the name of the Lord, shall be saved. 14 How then shall they call upon him in whom they have not believed? and how shall they believe on him of whom they have not heard? and how shall they hear without one who preaches? 15 and how shall they preach unless they have been sent? according as it is written, How beautiful the feet of them that announce glad tidings of peace, of them that announce glad tidings of good things! 16 But they have not all obeyed the glad tidings. For Esaias says, Lord, who has believed our report? 17 So faith then is by a report, but the report by God’s word. 18 But I say, Have they not heard? Yea, surely, Their voice has gone out into all the earth, and their words to the extremities of the habitable world. 19 But I say, Has not Israel known? First, Moses says, I will provoke you to jealousy through them that are not a nation: through a nation without understanding I will anger you. 20 But Esaias is very bold, and says, I have been found by those not seeking me; I have become manifest to those not inquiring after me. 21 But unto Israel he says, All the day long I have stretched out my hands unto a people disobeying and opposing.

1 Vennad ja õed, minu südame igatsus ja palve Jumala poole on, et nad pääseksid! 2 Ma tunnistan nende kasuks, et neil on agarust Jumala asjus, aga see ei põhine selgel arusaamisel tõest. 3 Kuna nad ei tunne Jumala teed õigeksmõistmiseks ja püüavad kehtestada õigeksmõistmist omal viisil, ei ole nad allunud Jumala õigeksmõistmisele. 4 Sest Seaduse lõpp on Kristus, õigeksmõistmiseks igaühele, kes usub.

5 Sest Mooses kirjutab Seadusest tuleneva õigeksmõistmise kohta: „Igaüks, kes seda täidab, elab selle järgi." 6 Kuid usul põhinev õigeksmõistmine räägib nõnda: „Ära ütle oma südames: „Kes läheb üles taevasse?" " (see on – Kristust alla tooma) 7 „või: „Kes läheb alla sügavikku?" " (see on – Kristust surnuist üles tooma).

8 Selle asemel ütleb ta: „Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames!" See on ususõna, mida me kuulutame. 9 Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südamega usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse. 10 Sest südamega usutakse õigeksmõistmiseks ja suuga tunnistatakse päästeks.

11 Sest Pühakiri ütleb: „Igaüks, kes temasse usub, ei jää häbisse." 12 Seega ei ole vahet juudil ja mittejuudil; seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad. 13 Sest „igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse".

14 Ent kuidas nad siis saavad appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Ja kuidas nad saaksid uskuda temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda, kui pole kuulutajat? 15 Ja kuidas nad võivad kuulutada, kui neid ei ole läkitatud? Nõnda nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad, kes toovad head sõnumit!" 16 Siiski mitte kõik ei ole evangeeliumile kuuletunud. Jesaja ju ütleb: „Issand, kes on uskunud meie kuulutust?" 17 Niisiis, usk tuleb kuuldust, aga kuuldu Kristuse sõna kaudu.

18 Aga ma küsin, kas nad ei ole siis kuulnud? On küll!

„Nende hääl on läinud üle kogu maa,

nende sõnum maailma äärteni."

19 Aga ma küsin uuesti, kas Iisrael ei saanud aru? Kõigepealt ütleb Mooses:

„Ma teen teid kadedaks nende peale, kes ei ole rahvas,

ma ärritan teid vihale rahva peale, kellel ei ole arusaamist."

20 Ning Jesaja kuulutab julgelt:

„Ma lasin end leida neil, kes mind ei otsinud;

ma tegin end tuntuks neile, kes mu järele ei küsinud."

21 Aga Iisraeli kohta ta ütleb:

„Kogu päeva olen ma sirutanud oma käsi

sõnakuulmatu ja tõrkuva rahva poole!"