1 What shall we say then that Abraham our father according to flesh has found? 2 For if Abraham has been justified on the principle of works, he has whereof to boast: but not before God; 3 for what does the scripture say? And Abraham believed God, and it was reckoned to him as righteousness. 4 Now to him that works the reward is not reckoned as of grace, but of debt: 5 but to him who does not work, but believes on him who justifies the ungodly, his faith is reckoned as righteousness. 6 Even as David also declares the blessedness of the man to whom God reckons righteousness without works: 7 Blessed they whose lawlessnesses have been forgiven, and whose sins have been covered: 8 blessed the man to whom the Lord shall not at all reckon sin.

9 Does this blessedness then rest on the circumcision, or also on the uncircumcision? For we say that faith has been reckoned to Abraham as righteousness. 10 How then has it been reckoned? when he was in circumcision, or in uncircumcision? Not in circumcision, but in uncircumcision. 11 And he received the sign of circumcision as seal of the righteousness of faith which he had being in uncircumcision, that he might be the father of all them that believe being in uncircumcision, that righteousness might be reckoned to them also; 12 and father of circumcision, not only to those who are of the circumcision, but to those also who walk in the steps of the faith, during uncircumcision, of our father Abraham. 13 For it was not by law that the promise was to Abraham, or to his seed, that he should be heir of the world, but by righteousness of faith. 14 For if they which are of law be heirs, faith is made vain, and the promise made of no effect. 15 For law works wrath; but where no law is neither is there transgression. 16 Therefore it is on the principle of faith, that it might be according to grace, in order to the promise being sure to all the seed, not to that only which is of the law, but to that also which is of Abraham’s faith, who is father of us all,

17 (according as it is written, I have made thee father of many nations,) before the God whom he believed, who quickens the dead, and calls the things which be not as being; 18 who against hope believed in hope to his becoming father of many nations, according to that which was spoken, So shall thy seed be: 19 and not being weak in faith, he considered not his own body already become dead, being about a hundred years old, and the deadening of Sarah’s womb, 20 and hesitated not at the promise of God through unbelief; but found strength in faith, giving glory to God; 21 and being fully persuaded that what he has promised he is able also to do; 22 wherefore also it was reckoned to him as righteousness.

23 Now it was not written on his account alone that it was reckoned to him, 24 but on ours also, to whom, believing on him who has raised from among the dead Jesus our Lord, 25 who has been delivered for our offences and has been raised for our justification, it will be reckoned.

1 Mis me siis ütleme oma lihase esivanema Aabrahami kohta? Milline oli tema kogemus? 2 Kui Aabraham oleks tegude alusel õigeks mõistetud, siis oleks tal põhjust kiitlemiseks, aga mitte Jumala ees. 3 Sest mida Pühakirjas öeldakse? „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvati talle õiguseks."

4 Sellele, kes teeb tegusid, ei arvestata tasu mitte armust, vaid võlgnevuse tõttu temale. 5 Ent kui keegi tegusid tegemata usub temasse, kes jumalatu õigeks mõistab, siis arvestatakse õigeksmõistmise alusena tema usku. 6 Samuti nimetab Taavet õnnistatuks inimest, keda Jumal arvestab õigeksmõistetuks tegudest sõltumata:

7 „Õnnistatud on need, kelle ülekohus on andeks antud

ja kelle patud on kinni kaetud.

8 Õnnistatud on inimene, kelle pattu Issand ei arvesta."

9 Kas see õndsus kuulub siis ainult ümberlõigatuile, või ehk ka ümberlõikamatuile? Me ju ütleme: „Aabrahami usk arvati talle õiguseks." 10 Mis olukorras seda siis arvati? Kas sellal, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli veel ümber lõikamata? Ta ei olnud siis ümber lõigatud, vaid oli tõesti veel ümber lõikamata! 11 Ning ta võttis vastu ümberlõikamise märgi selle õigeksmõistmise kinnituseks, mis tal oli juba ümberlõikamatuna oma usu tõttu. Nõnda sai ta kõigi nende esiisaks, kes on ümber lõikamata, aga kes usuvad, ning seda arvestatakse nende õigeksmõistmise alusena. 12 Samuti sai ta nende ümberlõigatute esiisaks, kes on mitte ainult ümber lõigatud, vaid ka elavad selle usu eeskujul, mis oli meie esiisal Aabrahamil juba enne ümberlõikamist.

13 Sest tõotust, et temast saab maailma pärija, ei antud Aabrahamile ega ta järelsoole mitte Seaduse kaudu, vaid usu põhjal omistatud õigeksmõistmise kaudu. 14 Kui pärimine toimuks Seadusest kinnipidamise alusel, siis kaotaks usk sisu ja tõotus kehtivuse, 15 sest Seaduse tõttu tuleb viha; aga kus pole seadust, seal pole ka üleastumist.

16 Seepärast toimub pärimine usu alusel, et see oleks armust, ja et tõotus kehtiks kindlalt kogu Aabrahami järelsoole – mitte ainult neile, kel on Seadus, vaid ka neile, kes usuvad nõnda nagu Aabraham. On ju tema meie kõigi isa, 17 nagu Pühakirjas öeldakse: „Ma olen sind seadnud paljude rahvaste isaks!" Selle tunnistajaks on Jumal, keda ta uskus, Jumal, kes teeb surnud elavaks ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid.

18 Lootes üle loodetava, uskus Aabraham, et temast saab paljude rahvaste isa, nagu talle oli öeldud: „Nii saavad olema sinu järeltulijad!" 19 Tema usk ei raugenud teadmisest, et tema ligi saja-aastane keha oli samahästi kui surnud ja Saara üsast polnud iial sündinud elu. 20 Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai tugevaks usus, austades Jumalat 21 kindla veendumusega, et Jumal suudab oma tõotuse ka täita. 22 Sellepärast see arvati talle õiguseks. 23 Aga et see temale arvati õiguseks, on pandud kirja mitte üksnes tema, 24 vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse õiguseks, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, 25 kes anti surma meie eksimuste pärast ja äratati üles meie õigeksmõistmiseks.