1 Ja ta saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli üks jünger, Timoteos nimi, uskliku juudi naise poeg; aga ta isa oli kreeklane.

2 Sellele andsid Lüstras ja Ikoonionis olijad vennad hea tunnistuse.

3 Teda tahtis Paulus enesele saatjaks teele. Ja ta võttis ning lõikas ta ümber juutide pärast, kes olid neis paigus; sest nad teadsid kõik, et tema isa oli kreeklane.

4 Aga kui nad käisid linnast linna, käskisid nad usklikke pidada neid seadmisi, mis Apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud.

5 Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt.

6 Ja nemad käisid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli neid keelanud sõna rääkimast Aasias.

7 Jõudes Müüsiani üritasid nad matkata Bitüüniasse, kuid Jeesuse Vaim ei lasknud neid mitte.

8 Siis nad läksid mööda Müüsiast ja tulid alla Troasse.

9 Ja Paulus nägi öösel nägemuse: Makedoonia mees seisis ja palus teda ning ütles: „Tule alla Makedooniasse ja aita meid!"

10 Kui ta seda nägemust oli näinud, siis me püüdsime kohe välja minna Makedooniasse ja me olime julged selles, et Issand meid oli kutsunud neile Evangeeliumi kuulutama.

11 Me läksime Troast teele ja tulime otsekohe Samotraakesse ja järgmisel päeval Neapolisse

12 ja sealt Filipisse, mis on esimesi linnu tolles Makedoonia osas, asulinn. Sinna linna me jäime peatama mõneks päevaks.

13 Ja hingamispäeval me läksime linnast välja jõe äärde, kus neil oli kombeks käia palvusel, ja istusime maha ning kõnelesime naistele, kes olid kokku tulnud.

14 Ja ka üks jumalakartlik naine, nimega Lüüdia, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas jutlust. Tema südame avas Issand, et ta pani tähele seda, mida Paulus rääkis.

15 Aga kui tema ja ta pere olid ristitud, palus ta meid ning ütles: „Kui te arvate, et ma olen saanud usklikuks Issandasse, siis tulge mu kotta ja jääge sinna!" Ja ta käis meile peale.

16 Aga sündis, kui me läksime palvusele, et meile tuli vastu tüdruk, kellel oli lausuja vaim. See tõi oma isandaile palju kasu lausumisega.

17 Tema tuli Paulusele ja meile järele, kisendas ning ütles: „Need inimesed on Kõigekõrgema Jumala sulased, kes teile kuulutavad õndsuse teed!"

18 Ja seda ta tegi mitu päeva. Aga Paulusel oli sellepärast meel haige, ja ta pöördus ümber ning ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel välja minna tema seest!" Ja vaim läks välja samal tunnil.

19 Aga kui tüdruku isandad nägid, et nende kasu lootus oli lõppenud, võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ja vedasid nad turule ülemate juurde.

20 Ja nad viisid nad pealikute ette ning ütlesid: „Need inimesed teevad meie linna rahutuks ja nad on juudid!

21 Nad kuulutavad kombeid, mida meil kui roomlasil ei sünni vastu võtta ega täita!"

22 Ja rahvas tõusis nende vastu. Ja pealikud käskisid kiskuda nende riided seljast ja neid vitstega peksta.

23 Ja kui nad neile olid palju hoope andnud, viskasid nad nemad vanglasse ja käskisid vangihoidjal neid hoolsasti valvata.

24 Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta nad kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku.

25 Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid.

26 Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla.

27 Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud.

28 Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: „Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!"

29 Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,

30 tõi nad ka välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?"

31 Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!"

32 Ja nad kuulutasid temale Issanda sõna ja kõigile, kes olid tema kojas.

33 Tema võttis nad sel öötunnil enese juurde ja pesi nende haavad. Ja ta ristiti sedamaid ja kõik tema pere.

34 Siis ta viis nad oma kotta, tõi toitu lauale ja oli väga rõõmus, et ta kogu oma perega oli saanud usklikuks Jumalasse.

35 Kui valgeks läks, läkitasid pealikud kohtusulased ütlema: „Lase need inimesed lahti!"

36 Siis vangihoidja teatas need sõnad Paulusele, öeldes: „Pealikud on siia läkitanud sõna, et teid tuleb lahti lasta; seepärast väljuge nüüd ja minge rahuga!"

37 Aga Paulus ütles neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ja me oleme Rooma kodanikud; nad on meid heitnud vangitorni ja nüüd nad tahavad meid salaja välja lükata. Nõnda ei tohi olla! Vaid tulgu nad ise ja saatku meid välja!"

38 Kohtusulased teatasid need sõnad pealikuile. Need lõid kartma, kui nad kuulsid neid Rooma kodanikud olevat.

39 Ja nad tulid ning rääkisid nendega lahkesti, tõid nad välja vangist ja palusid neid linnast ära minna.

40 Siis nad tulid vanglast välja ja läksid Lüüdia juurde. Ja kui nad olid vendi näinud, siis nad kinnitasid neid ja läksid ära.

1 Il se rendit ensuite à Derbe et à Lystre. Et voici, il y avait là un disciple nommé Timothée, fils d'une femme juive fidèle et d'un père grec.

2 Les frères de Lystre et d'Icone rendaient de lui un bon témoignage.

3 Paul voulut l'emmener avec lui; et, l'ayant pris, il le circoncit, à cause des Juifs qui étaient dans ces lieux-là, car tous savaient que son père était grec.

4 En passant par les villes, ils recommandaient aux frères d'observer les décisions des apôtres et des anciens de Jérusalem.

5 Les Eglises se fortifiaient dans la foi, et augmentaient en nombre de jour en jour.

6 Ayant été empêchés par le Saint-Esprit d'annoncer la parole dans l'Asie, ils traversèrent la Phrygie et le pays de Galatie.

7 Arrivés près de la Mysie, ils se disposaient à entrer en Bithynie; mais l'Esprit de Jésus ne le leur permit pas.

8 Ils franchirent alors la Mysie, et descendirent à Troas.

9 Pendant la nuit, Paul eut une vision: un Macédonien lui apparut, et lui fit cette prière: Passe en Macédoine, secours-nous!

10 Après cette vision de Paul, nous cherchâmes aussitôt à nous rendre en Macédoine, concluant que le Seigneur nous appelait à y annoncer la bonne nouvelle.

11 Etant partis de Troas, nous fîmes voile directement vers la Samothrace, et le lendemain nous débarquâmes à Néapolis.

12 De là nous allâmes à Philippes, qui est la première ville d'un district de Macédoine, et une colonie. Nous passâmes quelques jours dans cette ville.

13 Le jour du sabbat, nous nous rendîmes, hors de la porte, vers une rivière, où nous pensions que se trouvait un lieu de prière. Nous nous assîmes, et nous parlâmes aux femmes qui étaient réunies.

14 L'une d'elles, nommée Lydie, marchande de pourpre, de la ville de Thyatire, était une femme craignant Dieu, et elle écoutait. Le Seigneur lui ouvrit le coeur, pour qu'elle fût attentive à ce que disait Paul.

15 Lorsqu'elle eut été baptisée, avec sa famille, elle nous fit cette demande: Si vous me jugez fidèle au Seigneur, entrez dans ma maison, et demeurez-y. Et elle nous pressa par ses instances.

16 Comme nous allions au lieu de prière, une servante qui avait un esprit de Python, et qui, en devinant, procurait un grand profit à ses maîtres, vint au-devant de nous,

17 et se mit à nous suivre, Paul et nous. Elle criait: Ces hommes sont les serviteurs du Dieu Très-Haut, et ils vous annoncent la voie du salut.

18 Elle fit cela pendant plusieurs jours. Paul fatigué se retourna, et dit à l'esprit: Je t'ordonne, au nom de Jésus-Christ, de sortir d'elle. Et il sortit à l'heure même.

19 Les maîtres de la servante, voyant disparaître l'espoir de leur gain, se saisirent de Paul et de Silas, et les traînèrent sur la place publique devant les magistrats.

20 Ils les présentèrent aux préteurs, en disant: Ces hommes troublent notre ville; ce sont des Juifs,

21 qui annoncent des coutumes qu'il ne nous est permis ni de recevoir ni de suivre, à nous qui sommes Romains.

22 La foule se souleva aussi contre eux, et les préteurs, ayant fait arracher leurs vêtements, ordonnèrent qu'on les battît de verges.

23 Après qu'on les eut chargés de coups, ils les jetèrent en prison, en recommandant au geôlier de les garder sûrement.

24 Le geôlier, ayant reçu cet ordre, les jeta dans la prison intérieure, et leur mit les ceps aux pieds.

25 Vers le milieu de la nuit, Paul et Silas priaient et chantaient les louanges de Dieu, et les prisonniers les entendaient.

26 Tout à coup il se fit un grand tremblement de terre, en sorte que les fondements de la prison furent ébranlés; au même instant, toutes les portes s'ouvrirent, et les liens de tous les prisonniers furent rompus.

27 Le geôlier se réveilla, et, lorsqu'il vit les portes de la prison ouvertes, il tira son épée et allait se tuer, pensant que les prisonniers s'étaient enfuis.

28 Mais Paul cria d'une voix forte: Ne te fais point de mal, nous sommes tous ici.

29 Alors le geôlier, ayant demandé de la lumière, entra précipitamment, et se jeta tout tremblant aux pieds de Paul et de Silas;

30 il les fit sortir, et dit: Seigneurs, que faut-il que je fasse pour être sauvé?

31 Paul et Silas répondirent: Crois au Seigneur Jésus, et tu seras sauvé, toi et ta famille.

32 Et ils lui annoncèrent la parole du Seigneur, ainsi qu'à tous ceux qui étaient dans sa maison.

33 Il les prit avec lui, à cette heure même de la nuit, il lava leurs plaies, et aussitôt il fut baptisé, lui et tous les siens.

34 Les ayant conduits dans son logement, il leur servit à manger, et il se réjouit avec toute sa famille de ce qu'il avait cru en Dieu.

35 Quand il fit jour, les préteurs envoyèrent les licteurs pour dire au geôlier: Relâche ces hommes.

36 Et le geôlier annonça la chose à Paul: Les préteurs ont envoyé dire qu'on vous relâchât; maintenant donc sortez, et allez en paix.

37 Mais Paul dit aux licteurs: Après nous avoir battus de verges publiquement et sans jugement, nous qui sommes Romains, ils nous ont jetés en prison, et maintenant ils nous font sortir secrètement! Il n'en sera pas ainsi. Qu'ils viennent eux-mêmes nous mettre en liberté.

38 Les licteurs rapportèrent ces paroles aux préteurs, qui furent effrayés en apprenant qu'ils étaient Romains.

39 Ils vinrent les apaiser, et ils les mirent en liberté, en les priant de quitter la ville.

40 Quand ils furent sortis de la prison, ils entrèrent chez Lydie, et, après avoir vu et exhorté les frères, ils partirent.