1 Kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis läbi ülamaakonnad ja tuli Efesosse ning leidis sealt jüngreid.
2 Ja ta küsis neilt: „Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?" Aga nemad ütlesid talle: „Me ei olegi kuulnud, kas Püha Vaimu on!"
3 Ja tema ütles: „Mis ristimisega te siis olete ristitud?" Nad vastasid: „Johannese ristimisega!"
4 Aga Paulus ütles: „Johannes ristis meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid Temasse, Kes pärast teda tuleb, see on Jeesusesse!"
5 Kui nad seda kuulsid, lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse nimesse.
6 Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli Püha Vaim nende peale ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.
7 Neid oli üldse ligi kaksteist meest.
8 Ja ta läks kogudusekotta ning kõneles seal avalikult kolm kuud, õpetades ja äratades nõudma Jumala riiki.
9 Aga kui mõned tegid oma südame kõvaks ega uskunud, vaid rääkisid halba õpetusest rahva ees, läks ta ära nende juurest ning eraldas neist jüngrid ja pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.
10 See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias elasid, niihästi juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda Jeesuse sõna.
11 Ja Jumal tegi iseäralikke imetegusid Pauluse käte läbi,
12 nii et ka tema ihu pealt võetud higirätikuid ja põlli viidi haigete peale ja tõved lahkusid haigetest ning kurjad vaimud läksid välja.
13 Aga mõningad ümberrändajad juudi lausujad hakkasid Issanda Jeesuse nime nimetama nende peale, kelles oli kurje vaime, öeldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!"
14 Ja need olid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega, kes seda tegid.
15 Ent kuri vaim vastas ning ütles neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?"
16 Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas nende kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nõnda et nad alasti ja haavatult põgenesid sellest kojast.
17 Ja see sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses. Ja hirm tuli nende kõikide peale, ja Issanda Jeesuse nime ülistati väga.
18 Ja paljud neist, kes olid usklikuks saanud, tulid ning tunnistasid ja andsid üles oma teod.
19 Aga mitmed neist, kes olid tegemist teinud nõiakunstiga, tõid kokku oma raamatud ja põletasid need ära kõikide nähes. Ja kui nende hind kokku arvati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõbetükki.
20 Nii võimsasti kasvas Issanda sõna ja avaldas oma väge.
21 Kui see kõik oli sündinud, võttis Paulus vaimus ette minna Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ning ütles: „Kui ma seal olen ära käinud, pean ma näha saama ka Rooma linna!"
22 Ja ta läkitas kaks oma abilist, Timoteose ja Erastose, Makedooniasse ja jäi ise veel mõneks ajaks Aasiasse.
23 Sel ajal tekkis suur tüli õpetuse pärast.
24 Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi hõbedast Artemise templeid ja saatis sellega ametimeestele palju kasu.
25 Need ta kogus kokku ja teisi, kes seda tööd tegid, ning ütles: „Mehed, te teate, et meil sellest tööst on hea tulu,
26 ja te näete ning kuulete, et see Paulus mitte ainult Efesoses, vaid ka peaaegu kogu Aasias palju rahvast ära meelitab ja eksitab, öeldes, et need ei olevat jumalad, mis kätega tehakse.
27 Ent mitte ükspäinis seda meie tööstust ei ähvarda halvakspanu, vaid ka suure jumalanna Artemise templit, nii et seda mikski ei panda ja et kaob ka jumalanna suur au, keda kummardavad kogu Aasia ja kõik maailm!"
28 Kui nad seda kuulsid, said nad täis viha, kisendasid ning ütlesid: „Suur on efeslaste Artemis!"
29 Ja kõik linn sai täis kära ja nad tormasid ühel meelel teatrisse ja vedasid ühes sinna Gaajuse ja Aristarhose, kaks makedoonlast, kes olid Pauluse matkakaaslased.
30 Ent kui Paulus tahtis rahva sekka minna, ei lasknud jüngrid teda mitte.
31 Ka mõned Aasiamaa ülemad, kes olid tema sõbrad, läkitasid tema juurde ning palusid teda, et ta ei läheks teatriväljakule.
32 Seal kisendasid ühed seda, teised teist; sest rahvakogu oli segaduses ja suurem hulk ei teadnud, misjaoks nad olid kokku tulnud.
33 Siis toodi rahva seast esile Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid. Aleksandros viitas käega, märku andes, et ta tahab pidada kaitsekõnet rahva ees.
34 Aga kui nad märkasid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi aega: „Suur on efeslaste Artemis!"
35 Viimaks linnakirjutaja vaigistas rahva ning ütles: „Efesose mehed, kas on ühtki inimest, kes ei teaks, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?
36 Et nüüd ükski sellele ei saa vastu rääkida, siis tuleb teil jääda vait ega tule midagi ette võtta uisapäisa.
37 Sest te olete toonud siia need mehed, kes ei ole templi rüüstajad ega teie jumalanna teotajad.
38 Kui nüüd Demeetriosel ja temaga ühes olevail ametimeestel on kellegi peale midagi kaebamist, siis on selleks kohtupäevi ja maavalitsejaid; kaevaku nad üksteist kohtusse.
39 Ja kui teil on veel mingit muud nõudmist, siis seletatagu asi korrapärase rahvakogu ees.
40 Sest meil tuleb tänase kära pärast karta, et meie peale kaebus tõstetakse, ilma et meil oleks mingit põhjust, millega seda rahva kokkujooksu õigustada!" Kui ta seda oli öelnud, saatis ta rahvakogu laiali.
41
1 Pendant qu'Apollos était à Corinthe, Paul, après avoir parcouru les hautes provinces de l'Asie, arriva à Ephèse. Ayant rencontré quelques disciples,
2 il leur dit: Avez-vous reçu le Saint-Esprit, quand vous avez cru? Ils lui répondirent: Nous n'avons pas même entendu dire qu'il y ait un Saint-Esprit.
3 Il dit: De quel baptême avez-vous donc été baptisés? Et ils répondirent: Du baptême de Jean.
4 Alors Paul dit: Jean a baptisé du baptême de repentance, disant au peuple de croire en celui qui venait après lui, c'est-à-dire, en Jésus.
5 Sur ces paroles, ils furent baptisés au nom du Seigneur Jésus.
6 Lorsque Paul leur eut imposé les mains, le Saint-Esprit vint sur eux, et ils parlaient en langues et prophétisaient.
7 Ils étaient en tout environ douze hommes.
8 Ensuite Paul entra dans la synagogue, où il parla librement. Pendant trois mois, il discourut sur les choses qui concernent le royaume de Dieu, s'efforçant de persuader ceux qui l'écoutaient.
9 Mais, comme quelques-uns restaient endurcis et incrédules, décriant devant la multitude la voie du Seigneur, il se retira d'eux, sépara les disciples, et enseigna chaque jour dans l'école d'un nommé Tyrannus.
10 Cela dura deux ans, de sorte que tous ceux qui habitaient l'Asie, Juifs et Grecs, entendirent la parole du Seigneur.
11 Et Dieu faisait des miracles extraordinaires par les mains de Paul,
12 au point qu'on appliquait sur les malades des linges ou des mouchoirs qui avaient touché son corps, et les maladies les quittaient, et les esprits malins sortaient.
13 Quelques exorcistes juifs ambulants essayèrent d'invoquer sur ceux qui avaient des esprits malins le nom du Seigneur Jésus, en disant: Je vous conjure par Jésus que Paul prêche!
14 Ceux qui faisaient cela étaient sept fils de Scéva, Juif, l'un des principaux sacrificateurs.
15 L'esprit malin leur répondit: Je connais Jésus, et je sais qui est Paul; mais vous, qui êtes-vous?
16 Et l'homme dans lequel était l'esprit malin s'élança sur eux, se rendit maître de tous deux, et les maltraita de telle sorte qu'ils s'enfuirent de cette maison nus et blessés.
17 Cela fut connu de tous les Juifs et de tous les Grecs qui demeuraient à Ephèse, et la crainte s'empara d'eux tous, et le nom du Seigneur Jésus était glorifié.
18 Plusieurs de ceux qui avaient cru venaient confesser et déclarer ce qu'ils avaient fait.
19 Et un certain nombre de ceux qui avaient exercé les arts magiques, ayant apporté leurs livres, les brûlèrent devant tout le monde: on en estima la valeur à cinquante mille pièces d'argent.
20 C'est ainsi que la parole du Seigneur croissait en puissance et en force.
21 Après que ces choses se furent passées, Paul forma le projet d'aller à Jérusalem, en traversant la Macédoine et l'Achaïe. Quand j'aurai été là, se disait-il, il faut aussi que je voie Rome.
22 Il envoya en Macédoine deux de ses aides, Timothée et Eraste, et il resta lui-même quelque temps encore en Asie.
23 Il survint, à cette époque, un grand trouble au sujet de la voie du Seigneur.
24 Un nommé Démétrius, orfèvre, fabriquait en argent des temples de Diane, et procurait à ses ouvriers un gain considérable.
25 Il les rassembla, avec ceux du même métier, et dit: O hommes, vous savez que notre bien-être dépend de cette industrie;
26 et vous voyez et entendez que, non seulement à Ephèse, mais dans presque toute l'Asie, ce Paul a persuadé et détourné une foule de gens, en disant que les dieux faits de main d'homme ne sont pas des dieux.
27 Le danger qui en résulte, ce n'est pas seulement que notre industrie ne tombe en discrédit; c'est encore que le temple de la grande déesse Diane ne soit tenu pour rien, et même que la majesté de celle qui est révérée dans toute l'Asie et dans le monde entier ne soit réduite à néant.
28 Ces paroles les ayant remplis de colère, ils se mirent à crier: Grande est la Diane des Ephésiens!
29 Toute la ville fut dans la confusion. Ils se précipitèrent tous ensemble au théâtre, entraînant avec eux Gaïus et Aristarque, Macédoniens, compagnons de voyage de Paul.
30 Paul voulait se présenter devant le peuple, mais les disciples l'en empêchèrent;
31 quelques-uns même des Asiarques, qui étaient ses amis, envoyèrent vers lui, pour l'engager à ne pas se rendre au théâtre.
32 Les uns criaient d'une manière, les autres d'une autre, car le désordre régnait dans l'assemblée, et la plupart ne savaient pas pourquoi ils s'étaient réunis.
33 Alors on fit sortir de la foule Alexandre, que les Juifs poussaient en avant; et Alexandre, faisant signe de la main, voulait parler au peuple.
34 Mais quand ils reconnurent qu'il était Juif, tous d'une seule voix crièrent pendant près de deux heures: Grande est la Diane des Ephésiens!
35 Cependant le secrétaire, ayant apaisé la foule, dit: Hommes Ephésiens, quel est celui qui ignore que la ville d'Ephèse est la gardienne du temple de la grande Diane et de son simulacre tombé du ciel?
36 Cela étant incontestable, vous devez vous calmer, et ne rien faire avec précipitation.
37 Car vous avez amené ces hommes, qui ne sont coupables ni de sacrilège, ni de blasphème envers notre déesse.
38 Si donc Démétrius et ses ouvriers ont à se plaindre de quelqu'un, il y a des jours d'audience et des proconsuls; qu'ils s'appellent en justice les uns les autres.
39 Et si vous avez en vue d'autres objets, ils se régleront dans une assemblée légale.
40 Nous risquons, en effet, d'être accusés de sédition pour ce qui s'est passé aujourd'hui, puisqu'il n'existe aucun motif qui nous permette de justifier cet attroupement.
41 Après ces paroles, il congédia l'assemblée.