1 Kui nüüd Festus oli astunud maavalitseja ametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma.
2 Ja ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid temale kaebuse Pauluse vastu ning pöördusid tema poole,
3 paludes Paulusele seda armu, et ta kutsuks tema Jeruusalemma, sest nad olid nõuks võtnud teda varitseda ja teel ära tappa.
4 Aga Festus vastas, et Paulust peetakse kinni Kaisareas ja et ta ise mõtleb peatselt sinna minna.
5 „Kes nüüd teie seast", ütles ta, „on mõjumehed, need tulgu ühes minuga alla, ja kui sellel mehel on süüd, kaevaku nad tema peale!"
6 Ja kui ta mitte rohkem kui kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta alla Kaisareasse. Ja järgmisel päeval istus ta kohtujärjele ja käskis Pauluse ette tuua.
7 Aga kui ta ette astus, asusid Jeruusalemmast tulnud juudid tema ümber ja tõstsid Pauluse vastu mitu rasket kaebust, mida nad ei suutnud tõeks teha.
8 Sest Paulus kaitses ennast, öeldes: „Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu!"
9 Aga Festus tahtis juutidele teha meelehead ning vastas Paulusele nõnda: „Kas sa tahad minna Jeruusalemma ja seal minu ees lasta enese üle kohut mõista neis asjus?"
10 Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama; juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut, nõnda nagu sa väga hästi tead.
11 Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!"
12 Siis kõneles Festus Suurkohtu esindajatega ja vastas: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!"
13 Aga mõne päeva pärast tulid kuningas Agrippas ja Berniike Kaisareasse Festust tervitama.
14 Ja kui nad seal mitu päeva olid viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse asjast ning ütles: „Feeliks on siia kinni jätnud ühe mehe,
15 kelle pärast minu Jeruusalemmas olles ülempreestrid ja juutide vanemad tulid mu ette ja nõudsid tema hukkamõistmist.
16 Neile ma vastasin, et roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu.
17 Kui nad nüüd siia kokku tulid, siis ma viivitamata istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin mehe ette tuua.
18 Aga kui kaebajad seisid ta ümber, ei suutnud nad leida ühtki kurja süüd, mida ma ootasin,
19 vaid neil oli mõningaid vaidlusi temaga nende omist usuküsimustest ja kellegi surnud Jeesuse pärast, Keda Paulus ütles elavat.
20 Kui ma siis nõutu olin, kuidas seda asja lahendada, küsisin temalt, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta enese üle kohut mõista neis asjus.
21 Aga kui Paulus nõudis, et teda niikaua kinni peetaks, kuni keisri majesteet teeb otsuse, siis ma käskisin teda kinni pidada seni, kui ma võin tema saata keisri juurde."
22 Siis ütles Agrippas Festusele: „Mina isegi tahaksin kuulda seda inimest!" Ja tema ütles: „Homme sa saad teda kuulda!"
23 Kui nüüd Agrippas ja Berniike järgmisel päeval suure toredusega tulid ja kohtukotta läksid ühes ülempealikute ja meestega, kes linnas olid kõige ülemad, siis Festuse sõna peale toodi Paulus ette.
24 Ja Festus ütles: „Kuningas Agrippas ja kõik mehed, kes olete meiega! Te näete siin seda, kelle pärast kogu juutide hulk Jeruusalemmas ja siin on mulle peale käinud kisendades, et ta ei peaks enam ellu jääma.
25 Aga kui ma aru sain, et ta pole teinud midagi, mis on surma väärt, ja tema ka ise nõudis majesteedi kohut, tegin ma otsuseks saata tema sinna.
26 Midagi kindlat mul ei ole temast oma isandale kirjutada. Sellepärast ma olen lasknud tema tuua teie ette ja kõigepealt sinu ette, kuningas Agrippas, et mul pärast ülekuulamist oleks midagi kirjutada.
27 Sest minule näib mõttetuna lähetada vangi, ilma et tema vastu tõstetud süüdistust teada antaks!"
1 Festus, étant arrivé dans la province, monta trois jours après de Césarée à Jérusalem.
2 Les principaux sacrificateurs et les principaux d'entre les Juifs lui portèrent plainte contre Paul. Ils firent des instances auprès de lui, et,
3 dans des vues hostiles, lui demandèrent comme une faveur qu'il le fît venir à Jérusalem. Ils préparaient un guet-apens, pour le tuer en chemin.
4 Festus répondit que Paul était gardé à Césarée, et que lui-même devait partir sous peu.
5 Que les principaux d'entre vous descendent avec moi, dit-il, et s'il y a quelque chose de coupable en cet homme, qu'ils l'accusent.
6 Festus ne passa que huit à dix jours parmi eux, puis il descendit à Césarée. Le lendemain, s'étant assis sur son tribunal, il donna l'ordre qu'on amenât Paul.
7 Quand il fut arrivé, les Juifs qui étaient venus de Jérusalem l'entourèrent, et portèrent contre lui de nombreuses et graves accusations, qu'ils n'étaient pas en état de prouver.
8 Paul entreprit sa défense, en disant: Je n'ai rien fait de coupable, ni contre la loi des Juifs, ni contre le temple, ni contre César.
9 Festus, désirant plaire aux Juifs, répondit à Paul: Veux-tu monter à Jérusalem, et y être jugé sur ces choses en ma présence?
10 Paul dit: C'est devant le tribunal de César que je comparais, c'est là que je dois être jugé. Je n'ai fait aucun tort aux Juifs, comme tu le sais fort bien.
11 Si j'ai commis quelque injustice, ou quelque crime digne de mort, je ne refuse pas de mourir; mais, si les choses dont ils m'accusent sont fausses, personne n'a le droit de me livrer à eux. J'en appelle à César.
12 Alors Festus, après avoir délibéré avec le conseil, répondit: Tu en as appelé à César; tu iras devant César.
13 Quelques jours après, le roi Agrippa et Bérénice arrivèrent à Césarée, pour saluer Festus.
14 Comme ils passèrent là plusieurs jours, Festus exposa au roi l'affaire de Paul, et dit: Félix a laissé prisonnier un homme
15 contre lequel, lorsque j'étais à Jérusalem, les principaux sacrificateurs et les anciens des Juifs ont porté plainte, en demandant sa condamnation.
16 Je leur ai répondu que ce n'est pas la coutume des Romains de livrer un homme avant que l'inculpé ait été mis en présence de ses accusateurs, et qu'il ait eu la faculté de se défendre sur les choses dont on l'accuse.
17 Ils sont donc venus ici, et, sans différer, je m'assis le lendemain sur mon tribunal, et je donnai l'ordre qu'on amenât cet homme.
18 Les accusateurs, s'étant présentés, ne lui imputèrent rien de ce que je supposais;
19 ils avaient avec lui des discussions relatives à leur religion particulière, et à un certain Jésus qui est mort, et que Paul affirmait être vivant.
20 Ne sachant quel parti prendre dans ce débat, je lui demandai s'il voulait aller à Jérusalem, et y être jugé sur ces choses.
21 Mais Paul en ayant appelé, pour que sa cause fût réservée à la connaissance de l'empereur, j'ai ordonné qu'on le gardât jusqu'à ce que je l'envoyasse à César.
22 Agrippa dit à Festus: Je voudrais aussi entendre cet homme. Demain, répondit Festus, tu l'entendras.
23 Le lendemain donc, Agrippa et Bérénice vinrent en grande pompe, et entrèrent dans le lieu de l'audience avec les tribuns et les principaux de la ville. Sur l'ordre de Festus, Paul fut amené.
24 Alors Festus dit: Roi Agrippa, et vous tous qui êtes présents avec nous, vous voyez cet homme au sujet duquel toute la multitude des Juifs s'est adressée à moi, soit à Jérusalem, soit ici, en s'écriant qu'il ne devait plus vivre.
25 Pour moi, ayant reconnu qu'il n'a rien fait qui mérite la mort, et lui-même en ayant appelé à l'empereur, j'ai résolu de le faire partir.
26 Je n'ai rien de certain à écrire à l'empereur sur son compte; c'est pourquoi je l'ai fait paraître devant vous, et surtout devant toi, roi Agrippa, afin de savoir qu'écrire, après qu'il aura été examiné.
27 Car il me semble absurde d'envoyer un prisonnier sans indiquer de quoi on l'accuse.