1 Siis ütles ülempreester: „Kas see on nõnda?"
2 Aga tema ütles: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Au Jumal ilmus meie esiisale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias enne oma siirdumist Haaranisse,
3 ning ütles temale: „Mine välja omalt maalt ja omast sugukonnast ja tule sinna maale, mille Ma sulle näitan."
4 Siis ta läks kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Ja kui tema isa suri, saatis Jumal tema sealt siia maale, kus teie nüüd elate,
5 ega andnud siin temale pärandiks mitte jalatäitki, aga tõotas selle anda omandiks temale ja tema järglasile pärast teda ajal, mil ta oli alles lasteta.
6 Ent Jumal rääkis nõnda: tema järglased peavad olema võõrastena võõral maal ja seal nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat,
7 ja rahvast, keda nad orjavad, Mina karistan, ütles Jumal, ja selle järel nad lähevad välja ja teenivad Mind siin selles paigas.
8 Ja Ta andis temale ümberlõikamislepingu; ja nii sündis Aabrahamile Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist peavanemat.
9 Ja peavanemad kadestasid Joosepit ning müüsid ta ära Egiptusesse; aga Jumal oli temaga
10 ja päästis tema kõigist ta viletsustest ja andis temale armu ja tarkust, kui ta oli Egiptuse kuninga, vaarao ees; ja see tõstis ta kogu Egiptuse ja oma koja ülemaks.
11 Aga nälg tuli kogu Egiptusesse ja Kaananisse ja suur viletsus; ja meie esiisad ei leidnud toidust.
12 Aga kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, läkitas ta meie esiisad sinna esimest korda;
13 ja teisel korral andis Joosep ennast tunda oma vendadele ja vaarao sai teada Joosepi päritolu.
14 Siis Joosep läkitas järele ja laskis kutsuda oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge.
15 Ja Jaakob läks alla Egiptusesse ja suri, tema ja meie esiisad,
16 ja nad viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli ostnud raha eest Emori, Sekemi isa lastelt.
17 Kui nüüd lähenes tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli vandega tõotanud, kasvas rahvas ja sigis paljuks Egiptuses,
18 seni kui tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.
19 See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi paha meie esivanemaile neid sundides ära heitma oma lapsukesed, et need ei jääks ellu.
20 Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda toideti kolm kuud tema isa majas.
21 Aga kui ta oli kõrvale heidetud, võttis vaarao tütar tema ja kasvatas ta enesele pojaks.
22 Ja Moosesele õpetati kõike egiptlaste tarkust ja tema oli vägev sõnades ja tegudes.
23 Aga kui ta oli nelikümmend aastat vanaks saanud, tuli tema südamesse mõte oma vendi, Iisraeli lapsi, vaatama minna.
24 Ja nähes ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja tasus kätte selle eest, kellele liiga tehti, ja lõi egiptlase maha.
25 Ent ta mõtles, et tema vennad saavad sellest aru, et Jumal tema käe läbi annab neile pääste; aga nad ei saanud aru.
26 Ja järgmisel päeval ta juhtus nende juurde, kui nad riidlesid, ja sundis neid rahule ning ütles: „Mehed, te olete vennad, miks teete liiga üksteisele?"
27 Aga see, kes tegi liiga oma ligimesele, lükkas ta enesest ära ja ütles: „Kes on sind seadnud meie ülemaks ja kohtumõistjaks?
28 Kas tahad tappa mind, nagu sa eile tapsid egiptlase?"
29 Selle kõne peale Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal; seal sündis temale kaks poega.
30 Ja kui nelikümmend aastat möödas oli, ilmus temale Siinai mäe kõrbes Issanda Ingel tuleleegis kibuvitsapõõsas.
31 Kui Mooses seda nägi, pani ta nägemust imeks. Ja kui ta ligi astus vaatama, kostis Issanda hääl:
32 „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!" Aga Mooses hakkas värisema ega julgenud sinna vaadata.
33 Aga Issand ütles temale: „Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!
34 Mina olen küllalt näinud Oma rahva vaeva Egiptuses ja olen kuulnud nende ohkamist ning olen tulnud alla neid vabastama. Siis tule nüüd, Ma läkitan sind Egiptusesse!"
35 Selle Moosese, kelle nemad ära salgasid, öeldes: „Kes on sind seadnud ülemaks ja kohtumõistjaks?", selle läkitas Jumal ülemaks ja lunastajaks selle ingli kaudu, kes temale ilmus kibuvitsapõõsas.
36 See viis nad välja ja tegi imetegusid ja tunnustähti Egiptuses ja Punases meres ja kõrbes nelikümmend aastat.
37 See on see Mooses, kes ütles Iisraeli lastele: „Ühe prohveti äratab teile Jumal teie vendade hulgast, minu sarnase",
38 tema on see, kes oli koguduse seas kõrbes ühes selle Ingliga, kes temaga kõneles Siinai mäel, ja oli ühes meie esiisadega ja sai elavaid sõnu meile edasiandmiseks.
39 Temale meie esivanemad ei tahtnud olla sõnakuulelikud, vaid tõukasid ta ära ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole,
40 öeldes Aaronile: „Tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on sündinud selle Moosesega, kes meid tõi Egiptusest välja!"
41 Ja nad tegid noil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvreid ning rõõmustusid oma käte tegudest.
42 Kuid Jumal pöördus neist ära ja jättis nad teenima taeva vägesid, nõnda nagu on kirjutatud prohvetite raamatus: „Kas teie, Iisraeli sugu, nelikümmend aastat kõrbes tõite Mulle tapaohvreid ja muid ohvreid?
43 Ei, vaid te kandsite Mooloki telki ja oma jumala Romfa tähte, kujusid, mis te olite teinud, et neid kummardada: sellepärast Ma siirutan teid teispoole Baabüloni!"
44 Meie esiisadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli määranud see, Kes Moosesega rääkis, et ta pidi selle valmistama eeskuju järgi, mida ta oli näinud.
45 Selle meie esiisad ühes Joosuaga võtsid ning viisid paganate maa-alale, keda Jumal ajas minema meie esiisade eest kuni Taaveti päevini,
46 kes leidis armu Jumala ees ja palus, et ta leiaks elamu Jaakobi kodakonnale.
47 Ent Saalomon ehitas Temale koja.
48 Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtud kodades, nõnda nagu ütleb prohvet:
49 „Taevas on Minu aujärg ja maa Minu jalgealune järg! Mis koda te Mulle tahate ehitada", ütleb Issand, „või mis on Mu hingamise ase?
50 Eks Minu käsi ole selle kõik teinud?"
51 Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamest ja kõrvust! Te panete ikka vastu Pühale Vaimule! Nõnda nagu teie esiisad, nõnda teete teiegi.
52 Keda prohvetitest teie esiisad ei ole taga kiusanud? Nad tapsid need, kes ennustasid selle Õige tulemist, Kelle äraandjaiks ja tapjaiks nüüd olete saanud teie,
53 kes saite käsuõpetuse Inglite teenistuse kaudu ega pidanud seda mitte.
54 Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad kiristasid hambaid ta peale.
55 Tema aga täis Püha Vaimu vaatas üksisilmi taeva poole ja nägi Jumala auhiilgust ning Jeesust seisvat Jumala paremal poolel,
56 ja ta ütles: „Ennäe! Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!"
57 Siis nad karjusid suure häälega ning pidasid oma kõrvad kinni ja kargasid kõik ühel meelel tema kallale
58 ning lükkasid ta linnast välja ja viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma riided maha ühe noore mehe jalgade ette, kelle nimi oli Saulus.
59 Ja nad viskasid Stefanost kividega, kuna tema palus Jumalat ja ütles: „Issand Jeesus, võta minu vaim vastu!"
60 Ja ta heitis põlvili ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära arva seda pattu neile süüks!" Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.
1 Le souverain sacrificateur dit: Les choses sont-elles ainsi?
2 Etienne répondit: Hommes frères et pères, écoutez! Le Dieu de gloire apparut à notre père Abraham, lorsqu'il était en Mésopotamie, avant qu'il s'établît à Charran;
3 et il lui dit: Quitte ton pays et ta famille, et va dans le pays que je te montrerai.
4 Il sortit alors du pays des Chaldéens, et s'établit à Charran. De là, après la mort de son père, Dieu le fit passer dans ce pays que vous habitez maintenant;
5 il ne lui donna aucune propriété en ce pays, pas même de quoi poser le pied, mais il promit de lui en donner la possession, et à sa postérité après lui, quoiqu'il n'eût point d'enfant.
6 Dieu parla ainsi: Sa postérité séjournera dans un pays étranger; on la réduira en servitude et on la maltraitera pendant quatre cents ans.
7 Mais la nation à laquelle ils auront été asservis, c'est moi qui la jugerai, dit Dieu. Après cela, ils sortiront, et ils me serviront dans ce lieu-ci.
8 Puis Dieu donna à Abraham l'alliance de la circoncision; et ainsi, Abraham, ayant engendré Isaac, le circoncit le huitième jour; Isaac engendra et circoncit Jacob, et Jacob les douze patriarches.
9 Les patriarches, jaloux de Joseph, le vendirent pour être emmené en Egypte. Mais Dieu fut avec lui,
10 et le délivra de toutes ses tribulations; il lui donna de la sagesse et lui fit trouver grâce devant Pharaon, roi d'Egypte, qui l'établit gouverneur d'Egypte et de toute sa maison.
11 Il survint une famine dans tout le pays d'Egypte, et dans celui de Canaan. La détresse était grande, et nos pères ne trouvaient pas de quoi se nourrir.
12 Jacob apprit qu'il y avait du blé en Egypte, et il y envoya nos pères une première fois.
13 Et la seconde fois, Joseph fut reconnu par ses frères, et Pharaon sut de quelle famille il était.
14 Puis Joseph envoya chercher son père Jacob, et toute sa famille, composée de soixante-quinze personnes.
15 Jacob descendit en Egypte, où il mourut, ainsi que nos pères;
16 et ils furent transportés à Sichem, et déposés dans le sépulcre qu'Abraham avait acheté, à prix d'argent, des fils d'Hémor, père de Sichem.
17 Le temps approchait où devait s'accomplir la promesse que Dieu avait faite à Abraham, et le peuple s'accrut et se multiplia en Egypte,
18 jusqu'à ce que parut un autre roi, qui n'avait pas connu Joseph.
19 Ce roi, usant d'artifice contre notre race, maltraita nos pères, au point de leur faire exposer leurs enfants, pour qu'ils ne vécussent pas.
20 A cette époque, naquit Moïse, qui était beau aux yeux de Dieu. Il fut nourri trois mois dans la maison de son père;
21 et, quand il eut été exposé, la fille de Pharaon le recueillit, et l'éleva comme son fils.
22 Moïse fut instruit dans toute la sagesse des Egyptiens, et il était puissant en paroles et en oeuvres.
23 Il avait quarante ans, lorsqu'il lui vint dans le coeur de visiter ses frères, les fils d'Israël.
24 Il en vit un qu'on outrageait, et, prenant sa défense, il vengea celui qui était maltraité, et frappa l'Egyptien.
25 Il pensait que ses frères comprendraient que Dieu leur accordait la délivrance par sa main; mais ils ne comprirent pas.
26 Le jour suivant, il parut au milieu d'eux comme ils se battaient, et il les exhorta à la paix: Hommes, dit-il, vous êtes frères; pourquoi vous maltraitez-vous l'un l'autre?
27 Mais celui qui maltraitait son prochain le repoussa, en disant: Qui t'a établi chef et juge sur nous?
28 Veux-tu me tuer, comme tu as tué hier l'Egyptien?
29 A cette parole, Moïse prit la fuite, et il alla séjourner dans le pays de Madian, où il engendra deux fils.
30 Quarante ans plus tard, un ange lui apparut, au désert de la montagne de Sinaï, dans la flamme d'un buisson en feu.
31 Moïse, voyant cela, fut étonné de cette apparition; et, comme il s'approchait pour examiner, la voix du Seigneur se fit entendre:
32 Je suis le Dieu de tes pères, le Dieu d'Abraham, d'Isaac et de Jacob. Et Moïse, tout tremblant, n'osait regarder.
33 Le Seigneur lui dit: Ote tes souliers de tes pieds, car le lieu sur lequel tu te tiens est une terre sainte.
34 J'ai vu la souffrance de mon peuple qui est en Egypte, j'ai entendu ses gémissements, et je suis descendu pour le délivrer. Maintenant, va, je t'enverrai en Egypte.
35 Ce Moïse, qu'ils avaient renié, en disant: Qui t'a établi chef et juge? c'est lui que Dieu envoya comme chef et comme libérateur avec l'aide de l'ange qui lui était apparu dans le buisson.
36 C'est lui qui les fit sortir d'Egypte, en opérant des prodiges et des miracles au pays d'Egypte, au sein de la mer Rouge, et au désert, pendant quarante ans.
37 C'est ce Moïse qui dit aux fils d'Israël: Dieu vous suscitera d'entre vos frères un prophète comme moi.
38 C'est lui qui, lors de l'assemblée au désert, étant avec l'ange qui lui parlait sur la montagne de Sinaï et avec nos pères, reçut des oracles vivants, pour nous les donner.
39 Nos pères ne voulurent pas lui obéir, ils le repoussèrent, et ils tournèrent leur coeur vers l'Egypte,
40 en disant à Aaron: Fais-nous des dieux qui marchent devant nous; car ce Moïse qui nous a fait sortir du pays d'Egypte, nous ne savons ce qu'il est devenu.
41 Et, en ces jours-là, ils firent un veau, ils offrirent un sacrifice à l'idole, et se réjouirent de l'oeuvre de leurs mains.
42 Alors Dieu se détourna, et les livra au culte de l'armée du ciel, selon qu'il est écrit dans le livre des prophètes: M'avez-vous offert des victimes et des sacrifices Pendant quarante ans au désert, maison d'Israël?...
43 Vous avez porté la tente de Moloch Et l'étoile du dieu Remphan, Ces images que vous avez faites pour les adorer! Aussi vous transporterai-je au delà de Babylone.
44 Nos pères avaient au désert le tabernacle du témoignage, comme l'avait ordonné celui qui dit à Moïse de le faire d'après le modèle qu'il avait vu.
45 Et nos pères, l'ayant reçu, l'introduisirent, sous la conduite de Josué, dans le pays qui était possédé par les nations que Dieu chassa devant eux, et il y resta jusqu'aux jours de David.
46 David trouva grâce devant Dieu, et demanda d'élever une demeure pour le Dieu de Jacob;
47 et ce fut Salomon qui lui bâtit une maison.
48 Mais le Très-Haut n'habite pas dans ce qui est fait de main d'homme, comme dit le prophète:
49 Le ciel est mon trône, Et la terre mon marchepied. Quelle maison me bâtirez-vous, dit le Seigneur, Ou quel sera le lieu de mon repos?
50 N'est-ce pas ma main qui a fait toutes ces choses?...
51 Hommes au cou raide, incirconcis de coeur et d'oreilles! vous vous opposez toujours au Saint-Esprit. Ce que vos pères ont été, vous l'êtes aussi.
52 Lequel des prophètes vos pères n'ont-ils pas persécuté? Ils ont tué ceux qui annonçaient d'avance la venue du Juste, que vous avez livré maintenant, et dont vous avez été les meurtriers,
53 vous qui avez reçu la loi d'après des commandements d'anges, et qui ne l'avez point gardée!...
54 En entendant ces paroles, ils étaient furieux dans leur coeur, et ils grinçaient des dents contre lui.
55 Mais Etienne, rempli du Saint-Esprit, et fixant les regards vers le ciel, vit la gloire de Dieu et Jésus debout à la droite de Dieu.
56 Et il dit: Voici, je vois les cieux ouverts, et le Fils de l'homme debout à la droite de Dieu.
57 Ils poussèrent alors de grands cris, en se bouchant les oreilles, et ils se précipitèrent tous ensemble sur lui,
58 le traînèrent hors de la ville, et le lapidèrent. Les témoins déposèrent leurs vêtements aux pieds d'un jeune homme nommé Saul.
59 Et ils lapidaient Etienne, qui priait et disait: Seigneur Jésus, reçois mon esprit!
60 Puis, s'étant mis à genoux, il s'écria d'une voix forte: Seigneur, ne leur impute pas ce péché! Et, après ces paroles, il s'endormit.