1 Aga Saulusel oli hea meel Stefanose surmast. Sel ajal algas suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine. Ja kõik peale Apostlite hajutati Juuda- ja Samaariamaale.
2 Aga mõned jumalakartlikud mehed matsid Stefanose maha ja leinasid väga tema pärast.
3 Ent Saulus rüüstas kogudust, käies mööda kodasid, ja tõi välja mehi ja naisi ja andis nad vangi.
4 Siis käisid hajaliolevad mööda maad ja kuulutasid Evangeeliumi sõna.
5 Aga Filippus tuli Samaaria linna ja kuulutas neile Kristust.
6 Ja rahvas pani ühel meelel seda tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes imetähti, mida ta tegi.
7 Sest paljude seest, kellel olid rüvedad vaimud, läksid need välja suure häälega kisendades, ja palju halvatuid ja jalutuid sai terveks.
8 Ja suur rõõm oli selles linnas.
9 Aga üks mees, Siimon nimi, oli enne juba seal linnas ja nõidus ning eksitas Samaaria rahvast, öeldes enese midagi suurt olevat.
10 Teda panid tähele kõik, nii pisukesed kui suured, ning ütlesid: „See on Jumala vägi, mida kutsutakse Suureks!"
11 Ja nad hoidsid tema poole, sest et ta kaua aega oli neid nõidusega eksitanud.
12 Aga kui nad Filippust uskusid, kes neile kuulutas Evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.
13 Ka Siimon ise sai usklikuks, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde ja pani väga imeks, nähes sündivat imetähti ja suuri vägevaid tegusid.
14 Aga kui Jeruusalemmas olevad Apostlid said kuulda, et Samaaria linn oli Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese.
15 Kui need sinna said, palvetasid nad nende eest, et nad saaksid Püha Vaimu.
16 Sest Vaim ei olnud veel langenud ühegi peale nende seast, vaid nemad olid ainult ristitud Issanda Jeesuse nimesse.
17 Siis panid nad oma käed nende peale, ja nad said Püha Vaimu.
18 Aga kui Siimon nägi, et Apostlite käte pealepanemise läbi anti Püha Vaimu, pakkus ta neile raha
19 ning ütles: „Andke ka minule see meelevald, et see, kelle peale ma iganes oma käed panen, saaks Püha Vaimu."
20 Aga Peetrus ütles talle: „Kadugu su raha sinuga tükkis, et sa mõtled Jumala andi saada raha eest!
21 Sul ei ole jagu ega osa sellest sõnast, sest su süda ei ole avameelne Jumala ees.
22 Sellepärast paranda meelt sellest oma kurjusest ja palu Issandat, et sinu südame mõte sulle vahest andeks antaks.
23 Sest ma näen sind viha sapis ja ülekohtu sõlmes kinni olevat!"
24 Aga Siimon vastas ning ütles: „Paluge teie Issandat minu pärast, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!"
25 Kui nad nüüd olid tunnistanud ja rääkinud Issanda sõna, pöördusid nad tagasi Jeruusalemma ja kuulutasid Evangeeliumi mitmes Samaariamaa alevis.
26 Aga Issanda Ingel rääkis Filippusega ja ütles: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis Jeruusalemmast läheb alla Gaasa poole, see on kõrbetee!"
27 Ja ta tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia mees, etiooplaste kuninganna Kandake suur kojaülem, kogu ta varanduse hooldaja, kes oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama,
28 oli tagasi minemas ning istus oma tõllas ja luges prohvet Jesaja raamatut.
29 Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja astu selle tõlla lähedale!"
30 Aga kui Filippus jooksis tõlla juurde, kuulis ta teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ja küsis: „Kas sa ka mõistad, mida sa loed?"
31 Tema ütles: „Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?" Ja ta palus Filippust astuda tõlda ja istuda tema kõrvale.
32 Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Nagu lammas viidi Ta tappa, ja nagu tall oma niitja ees on vait, nõnda ei avanud Ta Oma suud!
33 Teda alandades võeti kohus Ta pealt! Kes kõneleb Tema päritolust? Sest Ta elu võeti ära maa pealt!"
34 Aga kojaülem hakkas rääkima Filippusega ning ütles: „Ma palun sind, kellest räägib prohvet seda? Kas enesest või kellestki teisest?"
35 Aga Filippus avas oma suu ja lähtudes sellest kirjakohast ta kuulutas temale Evangeeliumi Jeesusest.
36 Ent kui nad teed edasi läksid, jõudsid nad vee juurde ja kojaülem ütles: „Ennäe vett! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?"
37 Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kõigest südamest, siis võib see sündida!" Tema vastas ning ütles: „Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!"
38 Ja ta käskis tõlla peatada, ja nad astusid mõlemad maha vette, Filippus ja kojaülem; ja ta ristis teda.
39 Aga kui nad veest välja tulid, võttis Issanda Vaim Filippuse ära, ja kojaülem ei näinud teda enam. Aga ta läks oma teed rõõmuga.
40 Aga Filippus leiti Asdodist ja ta käis mööda maad ning kuulutas Evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.
1 Saul avait approuvé le meurtre d'Etienne. Il y eut, ce jour-là, une grande persécution contre l'Eglise de Jérusalem; et tous, excepté les apôtres, se dispersèrent dans les contrées de la Judée et de la Samarie.
2 Des hommes pieux ensevelirent Etienne, et le pleurèrent à grand bruit.
3 Saul, de son côté, ravageait l'Eglise; pénétrant dans les maisons, il en arrachait hommes et femmes, et les faisait jeter en prison.
4 Ceux qui avaient été dispersés allaient de lieu en lieu, annonçant la bonne nouvelle de la parole.
5 Philippe, étant descendu dans la ville de Samarie, y prêcha le Christ.
6 Les foules tout entières étaient attentives à ce que disait Philippe, lorsqu'elles apprirent et virent les miracles qu'il faisait.
7 Car des esprits impurs sortirent de plusieurs démoniaques, en poussant de grands cris, et beaucoup de paralytiques et de boiteux furent guéris.
8 Et il y eut une grande joie dans cette ville.
9 Il y avait auparavant dans la ville un homme nommé Simon, qui, se donnant pour un personnage important, exerçait la magie et provoquait l'étonnement du peuple de la Samarie.
10 Tous, depuis le plus petit jusqu'au plus grand, l'écoutaient attentivement, et disaient: Celui-ci est la puissance de Dieu, celle qui s'appelle la grande.
11 Ils l'écoutaient attentivement, parce qu'il les avait longtemps étonnés par ses actes de magie.
12 Mais, quand ils eurent cru à Philippe, qui leur annonçait la bonne nouvelle du royaume de Dieu et du nom de Jésus-Christ, hommes et femmes se firent baptiser.
13 Simon lui-même crut, et, après avoir été baptisé, il ne quittait plus Philippe, et il voyait avec étonnement les miracles et les grands prodiges qui s'opéraient.
14 Les apôtres, qui étaient à Jérusalem, ayant appris que la Samarie avait reçu la parole de Dieu, y envoyèrent Pierre et Jean.
15 Ceux-ci, arrivés chez les Samaritains, prièrent pour eux, afin qu'ils reçussent le Saint-Esprit.
16 Car il n'était encore descendu sur aucun d'eux; ils avaient seulement été baptisés au nom du Seigneur Jésus.
17 Alors Pierre et Jean leur imposèrent les mains, et ils reçurent le Saint-Esprit.
18 Lorsque Simon vit que le Saint-Esprit était donné par l'imposition des mains des apôtres, il leur offrit de l'argent,
19 en disant: Accordez-moi aussi ce pouvoir, afin que celui à qui j'imposerai les mains reçoive le Saint-Esprit.
20 Mais Pierre lui dit: Que ton argent périsse avec toi, puisque tu as cru que le don de Dieu s'acquérait à prix d'argent!
21 Il n'y a pour toi ni part ni lot dans cette affaire, car ton coeur n'est pas droit devant Dieu.
22 Repens-toi donc de ta méchanceté, et prie le Seigneur pour que la pensée de ton coeur te soit pardonnée, s'il est possible;
23 car je vois que tu es dans un fiel amer et dans les liens de l'iniquité.
24 Simon répondit: Priez vous-mêmes le Seigneur pour moi, afin qu'il ne m'arrive rien de ce que vous avez dit.
25 Après avoir rendu témoignage à la parole du Seigneur, et après l'avoir prêchée, Pierre et Jean retournèrent à Jérusalem, en annonçant la bonne nouvelle dans plusieurs villages des Samaritains.
26 Un ange du Seigneur, s'adressant à Philippe, lui dit: Lève-toi, et va du côté du midi, sur le chemin qui descend de Jérusalem à Gaza, celui qui est désert.
27 Il se leva, et partit. Et voici, un Ethiopien, un eunuque, ministre de Candace, reine d'Ethiopie, et surintendant de tous ses trésors, venu à Jérusalem pour adorer,
28 s'en retournait, assis sur son char, et lisait le prophète Esaïe.
29 L'Esprit dit à Philippe: Avance, et approche-toi de ce char.
30 Philippe accourut, et entendit l'Ethiopien qui lisait le prophète Esaïe. Il lui dit: Comprends-tu ce que tu lis?
31 Il répondit: Comment le pourrais-je, si quelqu'un ne me guide? Et il invita Philippe à monter et à s'asseoir avec lui.
32 Le passage de l'Ecriture qu'il lisait était celui-ci: Il a été mené comme une brebis à la boucherie; Et, comme un agneau muet devant celui qui le tond, Il n'a point ouvert la bouche.
33 Dans son humiliation, son jugement a été levé. Et sa postérité, qui la dépeindra? Car sa vie a été retranchée de la terre.
34 L'eunuque dit à Philippe: Je te prie, de qui le prophète parle-t-il ainsi? Est-ce de lui-même, ou de quelque autre?
35 Alors Philippe, ouvrant la bouche et commençant par ce passage, lui annonça la bonne nouvelle de Jésus.
36 Comme ils continuaient leur chemin, ils rencontrèrent de l'eau. Et l'eunuque dit: Voici de l'eau; qu'est-ce qui empêche que je sois baptisé?
37 Philippe dit: Si tu crois de tout ton coeur, cela est possible. L'eunuque répondit: Je crois que Jésus-Christ est le Fils de Dieu.
38 Il fit arrêter le char; Philippe et l'eunuque descendirent tous deux dans l'eau, et Philippe baptisa l'eunuque.
39 Quand ils furent sortis de l'eau, l'Esprit du Seigneur enleva Philippe, et l'eunuque ne le vit plus. Tandis que, joyeux, il poursuivait sa route,
40 Philippe se trouva dans Azot, d'où il alla jusqu'à Césarée, en évangélisant toutes les villes par lesquelles il passait.