1 Aga Paulus pööras oma silmad Suurkohtu poole ning ütles: „Mehed, vennad, ma olen täiesti hea südametunnistusega Jumala ees elanud tänase päevani!"
2 Aga ülempreester Ananias käskis neid, kes ta lähedal seisid, lüüa temale vastu suud.
3 Siis Paulus ütles talle: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein! Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?"
4 Lähedal seisjad aga ütlesid: „Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?"
5 Paulus ütles: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!"
6 Kuna aga Paulus teadis, et üks osa neist oli sadusere ja teine varisere, siis ta hüüdis Suurkohtu ees: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!"
7 Kui ta seda oli rääkinud, tõusis kära variseride ja saduseride vahel ja nende hulk läks lahku.
8 Sest saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti Ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid.
9 Siis tõusis suur karjumine, ja kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja vaidlesid kangesti ning ütlesid: „Me ei leia ühtki paha sellest inimesest! Ehk aga on vaim või Ingel temaga rääkinud?"
10 Aga kui kära läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki kisuvad, ja käskis sõjaväe alla minna ja ta ära kiskuda nende seast ja viia kindlusesse.
11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju Minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"
12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid mõned juudid ühte nõusse ja andsid isekeskis vande, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on Pauluse tapnud.
13 Ja neid oli rohkem kui nelikümmend, kes nõnda olid heitnud vandeliitu.
14 Need läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ning ütlesid: „Me oleme needes vandunud mitte midagi suhu võtta, enne kui oleme tapnud Pauluse!
15 Pange siis teie nüüd ühes Suurkohtuga ülempealikule ette, et ta homme tema tooks teie ette, otsekui tahaksite teie ta asja paremini üle kuulata; aga meie oleme valmis teda tapma, enne kui ta saab teie ette!"
16 Aga Pauluse õepoeg sai kuulda varitsemisnõust ja läks alla ning tuli kindlusesse ja teatas seda Paulusele.
17 Siis Paulus kutsus enese juurde ühe pealikuist ja ütles: „Vii see noormees ülempealiku juurde, sest tal on midagi temale öelda!"
18 See võttis siis tema ja saatis ta ülempealiku juurde ja ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus noormehe tuua sinu juurde, sest tal on midagi sulle rääkida!"
19 Aga ülempealik võttis ta kättpidi ja viis ta kõrvale ning küsis temalt: „Mis sul on mulle teatada?"
20 Tema ütles: „Juudid on heitnud ühte nõusse sind paluda, et sa Pauluse homme laseksid viia Suurkohtu ette, otsekui sa mõtleksid paremini üle kuulata tema asja.
21 Aga sina ära usu neid, sest rohkem kui nelikümmend meest nende seast varitsevad teda; need on vandunud mitte enne süüa ja juua kui nad tema on tapnud; ja nüüd on nad valmis ning ootavad sinu luba!"
22 Siis laskis ülempealik noormehe ära minna ja keelas teda kellelegi rääkimast, et ta seda oli temale teada andnud.
23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikuist ning ütles: „Seadke valmis kakssada sõjameest Kaisareasse minemiseks ja seitsekümmend ratsameest ja kakssada piigimeest kolmandal öötunnil,
24 samuti pidage ratsaloomad valmis, et ühe selga panna Paulus ja tema tervelt viia maavalitseja Feeliksi juurde."
25 Ka kirjutas ta kirja nende sõnadega:
26 „Klaudius Lüüsias läkitab aulikule maavalitsejale Feeliksile palju tervist!
27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid teda tappa; siis tulin mina sõjaväega vahele ja võtsin ta ära nende käest ja sain teada, et ta on Rooma kodanik.
28 Ja et ma tahtsin teada saada, mis süü pärast nad ta peale kaebasid, viisin ma ta nende Suurkohtu ette
29 ja leidsin, et ta peale kaevati nende käsuõpetusse puutuvate vaidluste pärast; aga ükski kaebus ei olnud niisugune, mis oleks olnud surma või vangistust väärt.
30 Aga kui mulle teada anti, et juutidel on kaval nõu selle mehe vastu, saatsin ma tema sedamaid sinu juurde ja käskisin ka kaebajaid sinu ees kõnelda tema vastu!"
31 Vastavalt saadud käsule võtsid siis sõjamehed Pauluse ja viisid ta ära läbi öö Antipatrisesse.
32 Aga järgmisel päeval lasksid nad ratsamehed temaga edasi minna ja pöördusid ise tagasi kindlusesse.
33 Kui need Kaisareasse jõudsid, andsid nad kirja ära maavalitseja kätte ja viisid ka Pauluse tema ette.
34 Kui maavalitseja oli kirja lugenud, küsis ta, kust maakonnast see mees on, ja teada saades, et ta on Kiliikiast,
35 ütles ta: „Ma tahan sind üle kuulata, kui su kaebajad ka siia jõuavad!" Ja ta käskis teda hoida Heroodese peavahis.
1 Paul, les regards fixés sur le sanhédrin, dit: Hommes frères, c'est en toute bonne conscience que je me suis conduit jusqu'à ce jour devant Dieu...
2 Le souverain sacrificateur Ananias ordonna à ceux qui étaient près de lui de le frapper sur la bouche.
3 Alors Paul lui dit: Dieu te frappera, muraille blanchie! Tu es assis pour me juger selon la loi, et tu violes la loi en ordonnant qu'on me frappe!
4 Ceux qui étaient près de lui dirent: Tu insultes le souverain sacrificateur de Dieu!
5 Et Paul dit: Je ne savais pas, frères, que ce fût le souverain sacrificateur; car il est écrit: Tu ne parleras pas mal du chef de ton peuple.
6 Paul, sachant qu'une partie de l'assemblée était composée de sadducéens et l'autre de pharisiens, s'écria dans le sanhédrin: Hommes frères, je suis pharisien, fils de pharisiens; c'est à cause de l'espérance et de la résurrection des morts que je suis mis en jugement.
7 Quand il eut dit cela, il s'éleva une discussion entre les pharisiens et les sadducéens, et l'assemblée se divisa.
8 Car les sadducéens disent qu'il n'y a point de résurrection, et qu'il n'existe ni ange ni esprit, tandis que les pharisiens affirment les deux choses.
9 Il y eut une grande clameur, et quelques scribes du parti des pharisiens, s'étant levés, engagèrent un vif débat, et dirent: Nous ne trouvons aucun mal en cet homme; peut-être un esprit ou un ange lui a-t-il parlé.
10 Comme la discorde allait croissant, le tribun craignant que Paul ne fût mis en pièces par ces gens, fit descendre les soldats pour l'enlever du milieu d'eux et le conduire à la forteresse.
11 La nuit suivante, le Seigneur apparut à Paul, et dit: Prends courage; car, de même que tu as rendu témoignage de moi dans Jérusalem, il faut aussi que tu rendes témoignage dans Rome.
12 Quand le jour fut venu, les Juifs formèrent un complot, et firent des imprécations contre eux-mêmes, en disant qu'ils s'abstiendraient de manger et de boire jusqu'à ce qu'ils eussent tué Paul.
13 Ceux qui formèrent ce complot étaient plus de quarante,
14 et ils allèrent trouver les principaux sacrificateurs et les anciens, auxquels ils dirent: Nous nous sommes engagés, avec des imprécations contre nous-mêmes, à ne rien manger jusqu'à ce que nous ayons tué Paul.
15 Vous donc, maintenant, adressez-vous avec le sanhédrin au tribun, pour qu'il l'amène devant vous, comme si vous vouliez examiner sa cause plus exactement; et nous, avant qu'il approche, nous sommes prêts à le tuer.
16 Le fils de la soeur de Paul, ayant eu connaissance du guet-apens, alla dans la forteresse en informer Paul.
17 Paul appela l'un des centeniers, et dit: Mène ce jeune homme vers le tribun, car il a quelque chose à lui rapporter.
18 Le centenier prit le jeune homme avec lui, le conduisit vers le tribun, et dit: Le prisonnier Paul m'a appelé, et il m'a prié de t'amener ce jeune homme, qui a quelque chose à te dire.
19 Le tribun, prenant le jeune homme par la main, et se retirant à l'écart, lui demanda: Qu'as-tu à m'annoncer?
20 Il répondit: Les Juifs sont convenus de te prier d'amener Paul demain devant le sanhédrin, comme si tu devais t'enquérir de lui plus exactement.
21 Ne les écoute pas, car plus de quarante d'entre eux lui dressent un guet-apens, et se sont engagés, avec des imprécations contre eux-mêmes, à ne rien manger ni boire jusqu'à ce qu'ils l'aient tué; maintenant ils sont prêts, et n'attendent que ton consentement.
22 Le tribun renvoya le jeune homme, après lui avoir recommandé de ne parler à personne de ce rapport qu'il lui avait fait.
23 Ensuite il appela deux des centeniers, et dit: Tenez prêts, dès la troisième heure de la nuit, deux cents soldats, soixante-dix cavaliers et deux cents archers, pour aller jusqu'à Césarée.
24 Qu'il y ait aussi des montures pour Paul, afin qu'on le mène sain et sauf au gouverneur Félix.
25 Il écrivit une lettre ainsi conçue:
26 Claude Lysias au très excellent gouverneur Félix, salut!
27 Cet homme, dont les Juifs s'étaient saisis, allait être tué par eux, lorsque je survins avec des soldats et le leur enlevai, ayant appris qu'il était Romain.
28 Voulant connaître le motif pour lequel ils l'accusaient, je l'amenai devant leur sanhédrin.
29 J'ai trouvé qu'il était accusé au sujet de questions relatives à leur loi, mais qu'il n'avait commis aucun crime qui mérite la mort ou la prison.
30 Informé que les Juifs lui dressaient des embûches, je te l'ai aussitôt envoyé, en faisant savoir à ses accusateurs qu'ils eussent à s'adresser eux-mêmes à toi. Adieu.
31 Les soldats, selon l'ordre qu'ils avaient reçu, prirent Paul, et le conduisirent pendant la nuit jusqu'à Antipatris.
32 Le lendemain, laissant les cavaliers poursuivre la route avec lui, ils retournèrent à la forteresse.
33 Arrivés à Césarée, les cavaliers remirent la lettre au gouverneur, et lui présentèrent Paul.
34 Le gouverneur, après avoir lu la lettre, demanda de quelle province était Paul. Ayant appris qu'il était de la Cilicie:
35 Je t'entendrai, dit-il, quand tes accusateurs seront venus. Et il ordonna qu'on le gardât dans le prétoire d'Hérode.