1 Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, selle väesalga pealik, mida kutsuti Itaalia väesalgaks.
2 Tema oli vaga ja jumalakartlik kogu oma perega ja jagas rahvale palju ande ning palus alati Jumalat.
3 See nägi nägemuses selgesti, arvata üheksandal päevatunnil, et Jumala Ingel tuli sisse tema juurde ning ütles talle: „Korneelius!"
4 Tema aga vaatas Inglile otsa, lõi kartma ning ütles: „Isand, mis on?" See ütles talle: „Sinu palved ja su annid on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.
5 Läkita nüüd mehi Joppesse ja lase kutsuda Siimon, kelle lisanimi on Peetrus;
6 tema asub nahkur Siimona juures, kelle maja on mererannas!"
7 Kui siis Ingel oli ära läinud, kes Korneeliusega rääkis, kutsus ta kaks oma perest ja ühe vaga sõjamehe neist, kes alati ta juures olid,
8 rääkis neile kõik ära ning läkitas nad Joppesse.
9 Aga järgmisel päeval, kui nad teel olles lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama kuuendal tunnil.
10 Ja temale tuli nälg ning ta tahtis süüa. Aga kui talle rooga valmistati, jäi ta otsekui enesest ära
11 ning nägi taeva avatud olevat ja enese juurde alla tulevat anuma, otsekui suure linase riide, mida nelja nurka pidi alla lasti.
12 Selle sees oli kõiksugu neljajalgseid ja roomajaid maa elajaid ja taeva linde.
13 Ja temale ütles hääl: „Tõuse, Peetrus, verista ja söö!"
14 Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma pole veel söönud seda, mis on keelatud ja roojane!"
15 Ja hääl ütles taas teist korda temale: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!"
16 Ja see sündis kolm korda, ja astja võeti jälle üles taevasse.
17 Aga kui Peetrus oli iseeneses kahevahel, mis tema nähtud nägemus küll võiks tähendada, vaata, siis olid mehed, keda Korneelius oli läkitanud, küsitledes leidnud Siimona maja ja seisid värava taga.
18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kelle lisanimi on Peetrus, on seal võõrsil.
19 Ent kui Peetrus alles oma meeles mõtles nägemusele, ütles Vaim temale: „Vaata, kolm meest otsivad sind!
20 Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata, sest Mina olen nad läkitanud!"
21 Siis Peetrus tuli alla meeste juurde ning ütles: „Vaata, mina olen see, keda te otsite! Mis asja pärast te olete tulnud?"
22 Nemad vastasid: „Pealik Korneelius, õige ja jumalakartlik mees, kellel on hea tunnistus kogu juuda rahvalt, on pühalt Inglilt saanud sõna, et ta sind peab kutsuma oma kotta ja kuulama sinu kõnet!"
23 Siis ta kutsus nad sisse ja pidas neid külalistena. Aga järgmisel päeval läks Peetrus nendega ära ja mõned vennad, kes Joppest olid, läksid ühes temaga.
24 Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius ootas neid ja kutsus kokku oma sulased ja parimad sõbrad.
25 Ja kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas.
26 Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!"
27 Ja kui ta temaga oli kõnelnud, läks ta sisse ja leidis eest suure hulga inimesi
28 ning ütles neile: „Te teate, et juuda mehel ei ole luba sõbrustada muulasega või minna tema juurde, aga Jumal on mulle näidanud, et ühtki inimest ei tohi pidada halvaks ega rüvedaks.
29 Sellepärast olen ma ka tõrkumata tulnud, kui mind kutsuti. Siis küsin ma nüüd: mis asja pärast te olete mind kutsunud?"
30 Korneelius ütles: „Neli päeva tagasi ma olin otse selsamal üheksandal tunnil oma kojas palvetamas ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis
31 ning ütles: Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud.
32 Siis läkita nüüd Joppesse ja kutsu Siimon, keda lisanimega hüütakse Peetruseks; tema on võõrsil nahkur Siimona majas mererannas.
33 Siis ma läkitasin sedamaid sinu juurde, ja sa oled hästi teinud, et tulid. Nüüd me oleme kõik siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Jumal sind on käskinud!"
34 Siis Peetrus avas oma suu ning ütles: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel,
35 vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.
36 Selle sõna ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades Evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse läbi, Kes on kõikide Issand.
37 Te teate seda asja, mis on sündinud tervel Juudamaal alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas,
38 kuidas Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega ja kuidas Tema käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse; sest Jumal oli Temaga.
39 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad, mis Ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas; ja nad poosid Tema ristipuule ning surmasid.
40 Selle on Jumal üles äratanud kolmandal päeval ja on Teda lasknud saada ilmsiks,
41 mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ennevalitud tunnistajaile, meile, kes Temaga oleme söönud ja joonud, pärast seda kui Ta oli surnuist üles tõusnud.
42 Ja Tema on meid käskinud rahvale kuulutada ja tunnistada, et Tema on Jumala poolt seatud elavate ja surnute kohtumõistja.
43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et Tema nime läbi igaüks, kes usub Temasse, saab pattude andeksandmise!"
44 Kui Peetrus neid sõnu alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.
45 Ja usklikud ümberlõigatute hulgast, niipalju kui neid ühes Peetrusega oli tulnud, ehmusid, et Püha Vaimu and valati ka paganate peale,
46 sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumalat väga ülistavat. Siis Peetrus ütles:
47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?"
48 Ja ta käskis neid ristida Issanda nimesse. Siis nad palusid teda, et ta jääks mõneks päevaks nende juurde.
1 Or il y avait à Césarée un homme, nommé Corneille, Centenier d'une cohorte [de la Légion] appelée Italique;
2 [Homme] dévot et craignant Dieu, avec toute sa famille, faisant aussi beaucoup d'aumônes au peuple, et priant Dieu continuellement;
3 Lequel vit clairement en vision environ sur les neuf heures du jour, un Ange de Dieu qui vint à lui, et qui lui dit : Corneille!
4 Et Corneille ayant les yeux arrêtés sur lui, et étant tout effrayé, lui dit : qu'y a-t-il, Seigneur? Et il lui dit : tes prières et tes aumônes sont montées en mémoire devant Dieu.
5 Maintenant donc envoie des gens à Joppe, et fais venir Simon, qui est surnommé Pierre.
6 Il est logé chez un certain Simon corroyeur, qui a sa maison près de la mer; c'est lui qui te dira ce qu'il faut que tu fasses.
7 Et quand l'Ange qui parlait à Corneille s'en fut allé, il appela deux de ses serviteurs, et un soldat craignant Dieu, d'entre ceux qui se tenaient autour de lui.
8 Auxquels ayant tout raconté, il les envoya à Joppe.
9 Or le lendemain comme ils marchaient, et qu'ils approchaient de la ville, Pierre monta sur la maison pour prier, environ vers les six heures.
10 Et il arriva qu'ayant faim, il voulut prendre son repas; et comme ceux de la maison lui apprêtaient à manger, il lui survint un ravissement d'esprit;
11 Et il vit le ciel ouvert, et un vaisseau descendant sur lui comme un grand linceul, lié par les quatre bouts, et descendant en terre;
12 Dans lequel il y avait de toutes sortes d'animaux terrestres à quatre pieds, des bêtes sauvages, des reptiles, et des oiseaux du ciel.
13 Et une voix lui fut adressée, disant : Pierre, lève-toi, tue, et mange.
14 Mais Pierre répondit : je n'ai garde, Seigneur! car jamais je n'ai mangé aucune chose immonde ou souillée.
15 Et la voix lui dit encore pour la seconde fois : les choses que Dieu a purifiées, ne les tiens point pour souillées.
16 Et cela arriva jusques à trois fois, et puis le vaisseau se retira au ciel.
17 Or comme Pierre était en peine en lui-même, pour savoir quel était le sens de cette vision qu'il avait vue, alors voici, les hommes envoyés par Corneille s'enquérant de la maison de Simon, arrivèrent à la porte.
18 Et ayant appelé quelqu'un, ils demandèrent si Simon, qui était surnommé Pierre , était logé là.
19 Et comme Pierre pensait à la vision, l'Esprit lui dit : voilà trois hommes qui te demandent.
20 Lève-toi donc, et descends, et t'en va avec eux, sans en faire difficulté : car c'est moi qui les ai envoyés.
21 Pierre donc, étant descendu vers les gens qui lui avaient été envoyés par Corneille leur dit : voici, je suis celui que vous cherchez; quelle est la cause pour laquelle vous êtes venus?
22 Et ils dirent : Corneille Centenier, homme juste et craignant Dieu, et ayant un bon témoignage de toute la nation des Juifs, a été averti de Dieu par un saint Ange de t'envoyer quérir pour venir en sa maison, et t'ouïr parler.
23 Alors Pierre les ayant fait entrer, les logea; et le lendemain il s'en alla avec eux, et quelques-uns des frères de Joppe lui tinrent compagnie.
24 Et le lendemain ils entrèrent à Césarée. Or Corneille les attendait, ayant appelé ses parents et ses familiers amis.
25 Et il arriva que comme Pierre entrait, Corneille venant au-devant de lui, et se jetant à ses pieds, l'adora.
26 Mais Pierre le releva, en lui disant : lève-toi, je suis aussi un homme.
27 Puis en parlant avec lui, il entra, et trouva plusieurs personnes qui étaient là assemblées.
28 Et il leur dit : vous savez comme il n'est pas permis à un homme Juif de se lier avec un étranger, ou d'aller chez lui, mais Dieu m'a montré que je ne devais estimer aucun homme être impur ou souillé.
29 C'est pourquoi dès que vous m'avez envoyé quérir, je suis venu sans en faire difficulté. Je vous demande donc pour quel sujet vous m'avez envoyé quérir.
30 Et Corneille lui dit : il y a quatre jours à cette heure-ci, que j'étais en jeûne, et que je faisais la prière à neuf heures dans ma maison; et voici, un homme se présenta devant moi en un vêtement éclatant.
31 Et il me dit : Corneille, ta prière est exaucée, et Dieu s'est souvenu de tes aumônes.
32 Envoie donc à Joppe, et fais venir de là Simon, surnommé Pierre, qui est logé dans la maison de Simon corroyeur, près de la mer, lequel étant venu, te parlera.
33 C'est pourquoi j'ai d'abord envoyé vers toi, et tu as bien fait de venir. Or maintenant nous sommes tous présents devant Dieu pour entendre tout ce que Dieu t'a commandé de nous dire.
34 Alors Pierre prenant la parole, dit : en vérité je reconnais que DIeu n'a point d'égard à l'apparence des personnes;
35 Mais qu'en toute nation celui qui le craint, et qui s'adonne à la justice, lui est agréable.
36 c'est ce qu'il a envoyé signifier aux enfants d'Israël, en annonçant la paix par Jésus-Christ, qui est le Seigneur de tous.
37 Vous savez ce qui est arrivé dans toute la Judée en commençant par la Galilée, après le Baptême que Jean a prêché;
38 [Savoir], comment Dieu a oint du Saint-Esprit et de force Jésus le Nazarien, qui a passé de lieu en lieu, en faisant du bien, et guérissant tous ceux qui étaient sous le pouvoir du démon : car Dieu était avec Jésus.
39 Et nous sommes témoins de toutes les choses qu'il a faites, tant au pays des Juifs, qu'à Jérusalem; et comment ils l'ont fait mourir le pendant au bois.
40 [Mais] Dieu l'a ressuscité le troisième jour, et l'a donné pour être manifesté;
41 Non à tout le peuple, mais aux témoins auparavant ordonnés de Dieu, à nous, [dis-je], qui avons mangé et bu avec lui après qu'il a été ressuscité des morts.
42 Et il nous a commandé de prêcher au peuple, et de témoigner que c'est lui qui est destiné de Dieu pour être le Juge des vivants et des morts.
43 Tous les Prophètes lui rendent témoignage, que quiconque croira en lui, recevra la rémission de ses péchés par son Nom.
44 Comme Pierre tenait encore ce discours, le Saint-Esprit descendit sur tous ceux qui écoutaient la parole.
45 Mais les Fidèles de la Circoncision qui étaient venus avec Pierre, s'étonnèrent de ce que le don du Saint-Esprit était aussi répandu sur les Gentils.
46 Car ils les entendaient parler [diverses] Langues, et glorifier Dieu.
47 Alors Pierre prenant la parole, dit : qu'est-ce qui pourrait s'opposer à ce que ceux-ci, qui ont reçu comme nous le Saint-Esprit, ne soient baptisés d'eau.
48 Il commanda donc qu'ils fussent baptisés au Nom du Seigneur. Alors ils le prièrent de demeurer là quelques jours.