1 Aga Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele, mida peeti üheksandal tunnil.

2 Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi sinna. Ta pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt.

3 Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi.

4 Siis Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: „Vaata meie poole!"

5 Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab.

6 Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!"

7 Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks;

8 ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites.

9 Ja kõik rahvas nägi teda kõndivat ja Jumalat kiitvat.

10 Nad tundsid tema, et ta on seesama, kes oli istunud kerjamas pühakoja Ilusa värava ees, ja nad panid seda väga imeks ja olid hämmastunud sellest, mis temale oli sündinud.

11 Aga kui halvatu, kes oli terveks saanud, käis Peetruse ja Johannese kannul, jooksis kõik rahvas kokku nende juurde nõndanimetatud Saalomoni võlvitud hoonesse ja oli ärevil.

12 Kui Peetrus seda nägi, hakkas ta kõnelema rahvale: „Iisraeli mehed, miks te panete seda imeks või miks te üksisilmi vaatate meie peale, otsekui oleksime meie oma väe või vagadusega selle pannud kõndima?

13 Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal, meie esiisade Jumal, on austanud Oma sulast Jeesust, Kelle te ära andsite ja salgasite Pilaatuse ees, kui see tegi otsuseks Teda vabaks lasta.

14 Te salgasite ära Püha ja Õige ja palusite, et teile mõrtsukas vabaks antaks.

15 Te tapsite elu Ülima juhi, Kelle Jumal on surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie.

16 Ja usu läbi Tema nimesse on Tema nimi teinud tugevaks selle, keda te näete ja tunnete; ja usk, mis tuleb Temalt, on sellele andnud täie tervise teie kõikide nähes.

17 Ja nüüd, vennad, tean ma, et te olete seda teinud teadmatusest nagu teie ülemadki.

18 Aga Jumal on nõnda lasknud täide minna, mis Tema kõigi Oma prohvetite suu kaudu on ette kuulutanud, et Tema võitu peab kannatama.

19 Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest

20 ja et Ta läkitaks teie jaoks määratud Kristuse Jeesuse,

21 Keda taevas peab pidama Enesele selle ajani, mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi Oma pühade prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates.

22 Sest Mooses on öelnud: „Ühe prohveti äratab teile Issand, teie Jumal, teie vendade hulgast, minu sarnase; Teda peate kuulama kõiges, mida Ta teile ütleb.

23 Ja peab sündima, et iga hing, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse ära rahva seast!"

24 Ja kõik prohvetid Saamueli ajast alates ja pärast seda, nii mitu kui neid on rääkinud, on ka ette kuulutanud neid päevi.

25 Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal tegi teie esiisadega, kui Ta Aabrahamile ütles: „Ja sinu soos õnnistatakse kõiki suguvõsasid maa peal!"

26 Teile kõigepealt on Jumal üles äratanud Oma Sulase Jeesuse ja on Tema läkitanud teie juurde teid õnnistama, kui te pöördute igaüks oma tigedusest!"

1 Et comme Pierre et Jean montaient ensemble au Temple à l'heure de la prière, qui était à neuf heures,

2 Un homme boiteux dès sa naissance, y était porté, lequel on mettait tous les jours à la porte du Temple nommée la Belle, pour demander l'aumône à ceux qui entraient au Temple.

3 Cet homme voyant Pierre et Jean qui allaient entrer au Temple, les pria de lui donner l'aumône.

4 Mais Pierre ayant, avec Jean, arrêté sa vue sur lui, Pierre lui dit : regarde-nous.

5 Et il les regardait attentivement, s'attendant de recevoir quelque chose d'eux.

6 Mais Pierre lui dit : je n'ai ni argent, ni or; mais ce que j'ai, je te le donne : Au Nom de Jésus-Christ le Nazarien, lève-toi et marche.

7 Et l'ayant pris par la main droite, il le leva; et aussitôt les plantes et les chevilles de ses pieds devinrent fermes.

8 Et faisant un saut, il se tint debout, et marcha; et il entra avec eux au Temple, marchant, sautant, et louant Dieu.

9 Et tout le peuple le vit marchant et louant Dieu.

10 Et reconnaissant que c'était celui-là même qui était assis à la Belle porte du Temple, pour avoir l'aumône, ils furent remplis d'admiration et d'étonnement de ce qui lui était arrivé.

11 Et comme le boiteux, qui avait été guéri, tenait par la main Pierre et Jean, tout le peuple étonné courut à eux, au Portique qu'on appelle de Salomon.

12 Mais Pierre voyant cela, dit au peuple : hommes Israélites, pourquoi vous étonnez-vous de ceci? ou pourquoi avez-vous l'œil arrêté sur nous, comme si par notre puissance, ou par notre sainteté nous avions fait marcher cet homme?

13 Le Dieu d'Abraham, et d'Isaac, et de Jacob, le Dieu de nos pères, a glorifié son Fils Jésus, que vous avez livré, et que vous avez renié devant Pilate, quoiqu'il jugeât qu'il devait être délivré.

14 Mais vous avez renié le Saint et le Juste, et vous avez demandé qu'on vous relâchât un meurtrier.

15 Vous avez mis à mort le Prince de la vie, lequel Dieu a ressuscité des morts; de quoi nous sommes témoins.

16 Et par la foi en son nom, son Nom a raffermi [les pieds de] cet homme que vous voyez et que vous connaissez; la foi, dis-je, que [nous avons] en lui, a donné à celui-ci cette entière disposition de tous ses membres, en la présence de vous tous.

17 Et maintenant, mes frères, je sais que vous l'avez fait par ignorance, de même que vos Gouverneurs.

18 Mais Dieu a ainsi accompli les choses qu'il avait prédites par la bouche de tous ses Prophètes, que le Christ devait souffrir.

19 Amendez-vous donc, et vous convertissez, afin que vos péchés soient effacés :

20 Quand les temps de rafraîchissement seront venus par la présence du Seigneur, et qu'il aura envoyé Jésus-Christ, qui vous a été auparavant annoncé.

21 [Et] lequel il faut que le ciel contienne, jusqu'au temps du rétablissement de toutes les choses que Dieu a prononcées par la bouche de tous ses saints Prophètes, dès le [commencement] du monde.

22 Car Moïse lui-même a dit à nos Pères : le Seigneur votre Dieu, vous suscitera d'entre vos frères un Prophète tel que moi; vous l'écouterez dans tout ce qu'il vous dira.

23 Et il arrivera que toute personne qui n'aura point écouté ce Prophète, sera exterminée d'entre le peuple.

24 Et même tous les Prophètes depuis Samuel, et ceux qui l'ont suivi, tout autant qu'il y en a eu qui ont parlé, ont aussi prédit ces jours.

25 Vous êtes les enfants des Prophètes, et de l'alliance que Dieu a traitée avec nos Pères, disant à Abraham : et en ta semence seront bénies toutes les familles de la terre.

26 C'est pour vous premièrement que Dieu ayant suscité son Fils Jésus, l'a envoyé pour vous bénir, en retirant chacun de vous de vos méchancetés.