1 Kui olime pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Meliteks.
2 Aga umbkeelsed osutasid meile suurt lahkust; nad tegid tule maha ja võtsid meid kõiki selle äärde vihmasaju ja külma pärast.
3 Aga kui Paulus sületäie hagu kokku riisus ja tulle pani, tuli kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema käest kinni!
4 Kui umbkeelsed nägid seda looma tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad isekeskis: „Vist on see mees inimesetapja, et õiguse jumalanna teda ei lase elada, ehk ta küll on pääsenud merest!"
5 Aga tema raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.
6 Nad ootasid küll, et ta üles paistetab või äkitselt surnuna maha langeb. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et talle ei sündinud mingit viga, mõtlesid nad teisiti ja ütlesid tema jumala olevat.
7 Aga selle paiga läheduses oli saare tähtsamal mehel, nimega Puublius, mõis. Tema võttis meid vastu ja pidas meid kolm päeva lahkesti külalistena.
8 Ja sündis, kui Puubliuse isa oli haige maas palavikus ja kõhutõves, et Paulus läks tema juurde, palvetas ja pani oma käed ta peale ning tegi tema terveks.
9 Kui see oli sündinud, tulid ka teised haiged saarelt ligi ja said terveks.
10 Ja nemad austasid meid mitmel viisil, ja kui me hakkasime ära minema, andsid nad teekonna jaoks, mis vaja oli.
11 Aga kolme kuu pärast me läksime sealt minema Aleksandria laevaga, mis oli ületalve olnud sellel saarel ja mille tunnuseks oli Dioskuuride märk.
12 Me maabusime Sürakuusas ja olime seal kolm päeva paigal.
13 Sealt me sõitsime edasi ja jõudsime Reegioni, ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, saabusime teisel päeval Puteolisse.
14 Sealt me leidsime vendi, ja nende kutsel jäime seitsmeks päevaks nende juurde. Siis me läksime Rooma linna.
15 Ja kui sealsed vennad meist kuulda said, tulid nad meile vastu Appiuse turuni ja Trestabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.
16 Aga kui saabusime Rooma, anti Paulusele luba jääda omaette elama ühes sõduriga, kes teda valvas.
17 Aga kolme päeva pärast Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need kokku tulid, ütles ta neile: „Mehed, vennad, mina pole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja ometi ma olen Jeruusalemmast vangina antud üle roomlaste kätte;
18 ja kui need mind olid üle kuulanud, tahtsid nad mind vabaks lasta, sest minul ei olnud ühtki surmasüüd.
19 Aga kui juudid selle vastu rääkisid, siis ma pidin häda pärast nõudma keisri kohut, aga mitte, nagu oleks mul midagi kaebamist oma rahva peale.
20 Selle asja pärast ma teid nüüd kutsusin enese juurde, et teid näha ja teiega rääkida; sest Iisraeli lootuse pärast ma olen kinni selles ahelas!"
21 Aga nemad ütlesid talle: „Me ei ole saanud ühtki kirja Juudamaalt sinu kohta; ei ole ka tulnud siia ühtki venda, kes sinust oleks teatanud ehk rääkinud midagi paha.
22 Ent meie soovime siiski kuulda sinult, mida sa mõtled; sest sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!"
23 Ja nad määrasid temale päeva ja siis tuli tema juurde majasse veel rohkem inimesi. Neile ta seletas asja ja tunnistas Jumala Riiki ning meelitas hommikust õhtuni neid uskuma Moosese käsuõpetusest ja prohvetitest seda, mis Jeesusest on kirjutatud.
24 Siis ühed veendusid tema sõnus, teised aga ei uskunud mitte.
25 Aga kui nad isekeskis ei olnud üksmeelsed, läksid nad ära, kui Paulus oli öelnud selle sõna: „Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele
26 ja on öelnud: mine selle rahva juurde ja ütle: kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa!
27 Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!
28 Siis olgu teile teada, et see Jumala pääste on läkitatud paganaile ja nemad võtavad seda kuulda!"
29 Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid minema ja neil oli isekeskis palju vaidlemist.
30 Aga Paulus jäi kaheks terveks aastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tulid tema juurde,
31 ja kuulutas Jumala Riiki ning õpetas Issandast Jeesusest Kristusest kõige julgusega ilma takistamata.
1 S'étant donc sauvés, ils reconnurent alors que l'île s'appelait Malte.
2 Et les Barbares usèrent d'une singulière humanité envers nous, car ils allumèrent un grand feu, et nous reçurent tous, à cause de la pluie qui nous pressait, et à cause du froid.
3 Et Paul ayant ramassé quelque quantité de sarments, comme il les eut mis au feu, une vipère en sortit à cause de la chaleur, et lui saisit la main.
4 Et quand les Barbares virent cette bête pendant à sa main, ils se dirent l'un à l'autre : certainement cet homme est un meurtrier; puisqu'après être échappé de la mer, la vengeance ne permet pas qu'il vive.
5 Mais Paul ayant secoué la bête dans le feu, il n'en reçut aucun mal;
6 Au lieu qu'ils s'attendaient qu'il dût enfler, ou tomber subitement mort. Mais quand ils eurent longtemps attendu, et qu'ils eurent vu qu'il ne lui en arrivait aucn mal, ils changèrent [de langage], et dirent que c'était un Dieu.
7 Or en cet endroit-là étaient les possesions du principal de l'île, nommé Publius, qui nous reçut et nous logea durant trois jours avec beaucoup de bonté.
8 Et il arriva que le père de Publius était au lit malade de la fièvre et de la dyssenterie, et Paul l'étant allé voir, il fit la prière, lui imposa les mains, et le guérit.
9 Ce qui étant arrivé, tous les autres malades de l'île vinrent à lui, et ils furent guéris.
10 Lesquels aussi nous firent de grands honneurs, et à notre départ nous fournirent ce qui nous était nécessaire.
11 Trois mois après nous partîmes sur un navire d'Alexandrie qui avait hiverné dans l'île, et qui avait pour enseigne Castor et Pollux.
12 Et étant arrivés à Syracuse, nous y demeurâmes trois jours.
13 De là en côtoyant, nous arrivâmes à Rhège; et un jour après, le vent du Midi s'étant levé, nous vînmes le deuxième jour à Pouzzoles;
14 Où ayant trouvé des frères, nous fûmes priés de demeurer avec eux sept jours; et ensuite nous arrivâmes à Rome.
15 Et quand les frères qui y étaient eurent reçu de nos nouvelles, ils vinrent au-devant de nous jusques au Marché d'Appius, et aux Trois-boutiques; et Paul les voyant, rendit grâces à Dieu, et prit courage.
16 Et lorsque nous fûmes arrivés à Rome, le centenier livra les prisonniers au Préfet du Prétoire; mais quant à Paul, il lui fut permis de demeurer à part avec un soldat qui le gardait.
17 Or il arriva trois jours après, que Paul convoqua les principaux des Juifs; et quand ils furent venus, il leur dit : hommes frères! quoique je n'aie rien commis contre le peuple ni contre les coutumes des Pères, toutefois j'ai été arrêté prisonnier à Jérusalem, et livré entre les mains des Romains,
18 Qui après m'avoir examiné me voulaient relâcher, parce qu'il n'y avait en moi aucun crime digne de mort.
19 Mais les Juifs s'y opposant, j'ai été contraint d'en appeler à César; sans que j'aie pourtant dessein d'accuser ma nation.
20 C'est donc là le sujet pour lequel je vous ai appelés, afin de vous voir et de vous parler; car c'est pour l'espérance d'Israël que je suis chargé de cette chaîne.
21 Mais ils lui répondirent : nous n'avons point reçu de Lettres de Judée qui parlent de toi; ni aucun des frères n'est venu qui ait rapporté ou dit quelque mal de toi.
22 Cependant nous entendrons volontiers de toi quel est ton sentiment; car quant à cette secte, il nous est connu qu'on la contredit partout.
23 Et après lui avoir assigné un jour, plusieurs vinrent auprès de lui dans son logis, auxquels il expliquait par plusieurs témoignages le Royaume de Dieu, et depuis le matin jusqu'au soir il les portait à croire ce qui concerne Jésus, tant par la Loi de Moïse que par les Prophètes.
24 Et les uns furent persuadés par les choses qu'il disait; et les autres n'y croyaient point.
25 C'est pourquoi n'étant pas d'accord entre eux, ils se retirèrent, après que Paul leur eut dit cette parole : le Saint-Esprit a bien parlé à nos Pères par Esaïe le Prophète,
26 En disant : va vers ce peuple, et [lui] dis : vous écouterez de vos oreilles, et vous n'entendrez point; et en regardant vous verrez, et vous n'apercevrez point.
27 Car le cœur de ce peuple est engraissé; et ils ont ouï dur de leurs oreilles, et ont fermé leurs yeux; de peur qu'ils ne voient des yeux, qu'ils n'entendent des oreilles, qu'ils ne comprennent du cœur, qu'ils ne se convertissent, et que je ne les guérisse.
28 Sachez donc que ce salut de Dieu est envoyé aux Gentils, et ils l'entendront.
29 Quand il eut dit ces choses, les Juifs se retirèrent d'avec lui, y ayant une grande contestation entre eux.
30 Mais Paul demeura deux ans entiers dans une maison qu'il avait louée pour lui, où il recevait tous ceux qui le venaient voir,
31 Prêchant le Royaume de Dieu, et enseignant les choses qui regardent le Seigneur Jésus-Christ avec toute liberté de parler, [et] sans aucun empêchement.