1 „Mehed, vennad ja vanemad, kuulge nüüd, mida ma enese kaitseks teile räägin!"
2 Kui nad kuulsid, et ta neile räägib heebrea keeli, jäid nad veel vaiksemaks. Ja tema ütles:
3 „Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja kasvatatud siin selles linnas Gamaalieli jalgade ees, õpetatud kõige rangemaks esiisade käskude täitmiseks; ja ma olin agar Jumala nõudja, nõnda nagu teie kõik tänapäeval olete.
4 Ja sellisena ma kiusasin taga seda õpetust vereni, köites ja viies vangi niihästi mehi kui naisi,
5 nõnda nagu mulle võivad anda tunnistust ka ülempreester ja kogu vanematekogu, kellelt ma sain ka kirju viimiseks vendadele Damaskusesse; ja ma olin sinna minemas kinni siduma ka neid, kes seal olid, ja Jeruusalemma viima, et neid nuheldaks.
6 Aga sündis, kui ma teel olin ja Damaskuse lähedale jõudsin lõunaajal, et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast!
7 Ma kukkusin maha ja kuulsin häält mulle ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad?
8 Mina aga vastasin: kes Sa oled, Issand? Ja Ta ütles mulle: Mina olen Jeesus Naatsaretlane, Keda sa taga kiusad!
9 Need aga, kes olid minuga, nägid küll valgust ja kartsid, kuid selle häält, Kes minuga rääkis, nad ei kuulnud!
10 Siis ma ütlesin: Issand, mida ma pean tegema? Aga Issand ütles mulle: tõuse üles, mine Damaskusesse ja seal sulle öeldakse kõik, mis sulle on määratud teha.
11 Ja kui ma selle heleda valguse pärast ei võinud näha, talutasid mind kättpidi mu kaasasolijad, ja ma jõudsin Damaskusesse.
12 Siis keegi Ananias, käsuõpetuselt jumalakartlik mees, kellel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,
13 tuli mu juurde, astus ligi ja ütles mulle: Saul, vend, näe jälle! Ja selsamal tunnil ma nägin jälle ning vaatasin talle otsa.
14 Tema aga ütles: meie esiisade Jumal on sind enne valinud tundma Tema tahtmist ja nägema seda Õiget ja kuulma häält Tema suust,
15 sest sa pead olema Tema tunnistaja kõigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud.
16 Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes Tema nime.
17 Kui ma siis jälle tulin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, sündis minuga, et ma otsekui enesest ära olin
18 ja nägin Teda. Ja Tema ütles mulle: tõtta ja mine kohe ära Jeruusalemmast, sellepärast et nad sinu tunnistust Minu kohta vastu ei võta!
19 Ja mina ütlesin: Issand, nad teavad seda ise, et ma viisin vangi ja peksin kogudusekodades neid, kes uskusid Sinusse.
20 Ja kui Stefanose, Su tunnistaja veri ära valati, siis minagi juures olles kiitsin seda heaks ja hoidsin nende riideid, kes teda tapsid.
21 Ja Tema ütles mulle: mine, sest Ma tahan sind läkitada kaugele paganate sekka!"
22 Sellest sõnast saadik nad kuulasid teda, ja siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid: „Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!"
23 Ja kui nad kisendasid ja riideid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast viskasid,
24 käskis ülempealik teda viia kindlusesse ning ütles, et teda tuleb üle kuulata ja piitsa abil kätte saada, mis süü pärast nad nõnda tema peale kisendasid.
25 Aga kui nad tema olid maha sirutanud, et teda rihmadega peksta, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: „Kas teil on luba peksta Rooma kodanikku ja pealegi ilma kohtu otsuseta?"
26 Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas seda ülempealikule ning ütles: „Mis sa nüüd teed? See inimene on ju Rooma kodanik!"
27 Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning ütles: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?" Tema ütles: „Olen küll!"
28 Ja ülempealik vastas: „Ma olen suure rahaga nõutanud enesele selle Rooma kodanikuõiguse!" Ent Paulus ütles: „Aga mina olen sellena sündinud!"
29 Siis läksid sedamaid tema juurest ära need, kes teda pidid piitsa abil üle kuulama. Ja ülempealik kartis, kui ta teada sai, et ta on Rooma kodanik, ja et ta tema oli kinni sidunud.
30 Aga järgmisel päeval, tahtes õieti teada saada, mis asja pärast juudid Paulust süüdistasid, päästis ta tema köidikuist lahti ja käskis ülempreestreid ja kogu nende Suurkohtu kokku tulla, viis Pauluse sinna ja seadis ta nende ette.
1 Hommes frères et pères, écoutez maintenant mon apologie.
2 Et quand ils ouïrent qu'il leur parlait en Langue Hébraïque, ils firent encore plus de silence; et il dit :
3 Certes je suis Juif, né à Tarse de Cilicie, mais nourri en cette ville aux pieds de Gamaliel, ayant été exactement instruit dans la Loi de nos pères, et étant zélé [pour la Loi] de Dieu, comme vous l'êtes tous aujourd'hui;
4 [Et] j'ai persécuté cette doctrine jusques à la mort, liant et mettant dans les prisons, hommes et femmes;
5 Comme le souverain Sacrificateur lui-même, et toute l'assemblée des Anciens m'en sont témoins; desquels aussi ayant reçu des Lettres [adressantes] aux frères, j'allais à Damas, afin d'amener aussi liés à Jérusalem ceux qui étaient là, pour les faire punir.
6 Or il arriva comme je marchais, et que j'approchais de Damas, environ sur le midi, que tout d'un coup une grande lumière venant du ciel, resplendit comme un éclair autour de moi.
7 Et je tombai sur la place; et j'entendis une voix qui me dit : Saul, Saul, pourquoi me persécutes-tu?
8 Et je répondis : qui es-tu, Seigneur? et il me dit : je suis Jésus le Nazarien, que tu persécutes.
9 Or ceux qui étaient avec moi virent bien la lumière, et ils en furent tout effrayés, mais ils n'entendirent point la voix de celui qui me parlait.
10 Et je dis : Seigneur, que ferai-je? et le Seigneur me dit : lève-toi, et t'en va à Damas, et là on te dira tout ce que tu dois faire.
11 Or parce que je ne voyais rien, à cause de la splendeur de cette lumière, ceux qui étaient avec moi me menèrent par la main, et je vins à Damas.
12 Et un homme [nommé] Ananias, qui craignait Dieu selon la Loi, et qui avait un bon témoignage de tous les Juifs qui demeuraient là, vint me trouver.
13 Et étant près de moi, il me dit : Saul [mon] frère, recouvre la vue : et sur l'heure même je tournai les yeux vers lui, [et je le vis].
14 Et il me dit : le Dieu de nos pères t'a préordonné pour connaître sa volonté, et pour voir le Juste, et pour ouïr la voix de sa bouche.
15 Car tu lui seras témoin envers tous les hommes des choses que tu as vues et ouïes.
16 Et maintenant que tardes-tu? lève-toi, et sois baptisé et purifié de tes péchés, en invoquant le Nom du Seigneur.
17 Or il arriva qu'après que je fus retourné à Jérusalem, comme je priais dans le Temple, je fus ravi en extase;
18 Et je vis le [Seigneur] qui me dit : hâte-toi, et pars en diligence de Jérusalem : car ils ne recevront point le témoignage que tu leur rendras de moi.
19 Et je dis : Seigneur! eux-mêmes savent que je mettais en prison, et que je fouettais dans les Synagogues ceux qui croyaient en toi.
20 Et lorsque le sang d'Etienne ton martyr fut répandu, j'y étais aussi présent, je consentais à sa mort, et je gardais les vêtements de ceux qui le faisaient mourir.
21 Mais il me dit : va, car je t'enverrai loin vers les Gentils.
22 Et ils l'écoutèrent jusqu'à ce mot; mais alors ils élevèrent leur voix, en disant : ôte de la terre un tel homme, car il n'est point convenable qu'il vive.
23 Et comme ils criaient à haute voix, et secouaient leurs vêtements, et jetaient de la poussière en l'air,
24 le Tribun commanda qu'on le menât dans la forteresse, et il ordonna qu'il fût examiné par le fouet, afin de savoir pour quel sujet ils criaient ainsi contre lui.
25 Et quand ils l'eurent garrotté de courroies, Paul dit au centenier qui était près de lui : vous est-il permis de fouetter un homme Romain, et qui n'est pas même condamné?
26 Ce que le centenier ayant entendu, il s'en alla au Tribun pour l'avertir, disant : regarde ce que tu as à faire : car cet homme est Romain.
27 Et le Tribun vint à Paul, et lui dit : dis-moi, es-tu Romain? Et il répondit : oui certainement.
28 Et le Tribun lui dit : J'ai acquis cette bourgeoisie à grand prix d'argent; et Paul dit : mais moi, je l'ai par ma naissance.
29 C'est pourquoi ceux qui le devaient examiner se retirèrent aussitôt d'auprès de lui; et quand le Tribun eut connu qu'il était bourgeois de Rome, il craignit, à cause qu'il l'avait fait lier.
30 Et le lendemain voulant savoir au vrai pour quel sujet il était accusé des Juifs, il le fit délier, et ayant commandé que les principaux Sacrificateurs et tout le conseil s'assemblassent, il fit amener Paul, et il le présenta devant eux.