1 Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas ja Siimon, keda hüüti Nigeriks, ja Luukius Küreenest ja Maanaen, kes nelivürst Heroodesega ühes oli üles kasvatatud, ja Saulus.

2 Kui need Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage Mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks Mina nad olen kutsunud!"

3 Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja panid oma käed nende peale ja saatsid nad teele.

4 Need, Püha Vaimu poolt läkitatud, tulid nüüd Seleukiasse ja sõitsid sealt laevaga Küprosesse.

5 Ja kui nad Salamisesse olid jõudnud, kuulutasid nad Jumala sõna juutidele kogudusekodades; neil oli ka Johannes käsiliseks ühes.

6 Aga kui nad olid saare läbi käinud Paafosest saadik, kohtasid nad üht juudi nõida ja valeprohvetit, Barjeesus nimi;

7 see oli maavalitseja Sergius Pauluse juures, kes oli mõistlik mees. Tema kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde ja püüdis kuulda Jumala sõna.

8 Aga neile pani vastu Elümas, nõid — sest seda tähendab nimi tõlkes — püüdes maavalitsejat ära pöörata usust.

9 Kuid Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teravasti talle otsa

10 ning ütles: „Oh sind, kes oled täis kõike kavalust ja kõike tigedust, sa kuradi laps, sa kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka kõverdamast Issanda sirgeid teid?

11 Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb sinu peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!" Ja sedamaid langes ta peale sõgedus ning pimedus, ja ta käis ümber ja otsis talutajaid.

12 Kui maavalitseja nägi, mis sündis, uskus ta ja ehmus üliväga Issanda õpetusest.

13 Ja kui need, kes olid kaasas Paulusega, ära läksid Paafosest, saabusid nad Pergesse, Pamfüüliamaale. Seal Johannes lahkus neist ja läks tagasi Jeruusalemma.

14 Aga nemad läksid edasi Pergest ja jõudsid Pisiidia Antiookiasse ning läksid kogudusekotta hingamispäeval ja istusid maha.

15 Ja pärast seda, kui olid loetud käsk ja prohvetid, läkitasid kogudusekoja ülemad neile ütlema: „Mehed, vennad, kui teil on öelda mõni manitsussõna rahvale, siis öelge!"

16 Siis Paulus tõusis üles ja viitas käega neile ning ütles: „Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat, kuulge!

17 Selle rahva, Iisraeli, Jumal valis ära meie esiisad ja ülendas rahva, kui nad võõrastena olid Egiptuses, ja tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud käsivarrega,

18 ja sallis nende kombeid ligi nelikümmend aastat kõrbes

19 ja hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja jagas nende maa neile pärandiks.

20 See kõik sündis umbes neljasaja viiekümne aasta jooksul. Pärast seda Ta andis neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani.

21 Ja selle järele nad palusid enestele kuningat. Ja Jumal andis neile Sauli, Kiisi poja, Benjamini suguharust mehe. Nii möödus nelikümmend aastat.

22 Ja kui Ta selle oli tagandanud, äratas Ta neile kuningaks Taaveti, kellest Tema ka tunnistades ütles: „Ma olen leidnud Taaveti, Jesse poja, Oma südamekohase mehe, kes teeb kõik Mu tahtmist mööda!"

23 Selle soost on Jumal äratanud Oma tõotuse järgi Jeesuse Iisraeli Päästjaks,

24 siis kui otse enne Tema ilmumist Johannes kuulutas meeleparanduse ristimist kõigele Iisraeli rahvale.

25 Ent kui Johannes oli oma elukäiku lõpetamas, ütles tema: „Mina ei ole see, kelleks te mind peate; aga vaata, pärast mind tuleb See, Kelle kinga jalast päästma ma väärt ei ole!"

26 Mehed, vennad, Aabrahami soo lapsed ja need, kes teie seast kardavad Jumalat, meile on selle pääste sõna läkitatud!

27 Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad, Jeesust mitte tundes, saatsid hukkamõistmisega täide prohvetite sõnad, mida igal hingamispäeval loetakse;

28 ja ehk nad küll ei leidnud ühtki surmasüüd, palusid nad Pilaatust, et Ta surmataks.

29 Ja kui nad olid täide saatnud kõik, mis Temast oli kirjutatud, võtsid nad Ta maha puu pealt ja panid hauda.

30 Aga Jumal äratas Tema surnuist üles!

31 Ja Tema ilmus palju päevi neile, kes Temaga olid tulnud Galileast Jeruusalemma ja kes nüüd on Ta tunnistajad rahva ees.

32 Ja me kuulutame teile selle hea sõnumi, tõotuse, mis anti meie esiisadele,

33 et Jumal selle on täitnud meile, nende lastele, äratades üles Jeesuse, nagu ka teises laulus on kirjutatud: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!"

34 Et Ta Tema on surnuist üles äratanud, nii et Tal iialgi ei ole tarvis kõduneda, sellest on Ta öelnud nõnda: „Mina täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused!"

35 Sellepärast Ta ütleb ka teises paigas: „Sina ei lase Oma Püha näha kõdunemist!"

36 Sest kui Taavet oma rahvapõlve ajal oli teinud Jumala tahte järgi, uinus ta magama ja pandi oma esiisade juurde ja nägi kõdunemist;

37 kuid See, Kelle Jumal üles äratas, ei näinud kõdunemist!

38 Sellepärast olgu teil nüüd teada, mehed, vennad, et teile Selle läbi kuulutatakse pattude andeksandmist,

39 ja et igaüks, kes usub, mõistetakse õigeks Tema sees kõigest sellest, millest te ei võinud õigeks saada Moosese käsuõpetuse kaudu.

40 Katsuge nüüd, et teid ei tabaks, mis on öeldud prohvetite kirjades:

41 „Vaadake, te põlgajad, ja pange imeks ja minge hukka! Sest Ma teen teie päevil teo; teo, mida te ei usuks, kui keegi teile sellest jutustaks!"

42 Kui nad siis väljusid, paluti neid järgmisel hingamispäeval neile rääkida neid sõnu.

43 Aga kui kogudusekojast oli laiali mindud, järgis palju juute ja juudiusku pöördunud jumalakartlikke Paulust ja Barnabast, kes nendega kõnelesid ja neid õhutasid jääma Jumala armusse.

44 Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kõik linn kuulama Jumala sõna.

45 Kui siis juudid nägid rahvahulka, said nad täis viha ja vaidlesid vastu Pauluse kõnele ning pilkasid Jumalat.

46 Aga Paulus ja Barnabas kõnelesid julgesti ning ütlesid: „Teile pidi Jumala sõna esiti räägitama; kuid et te selle enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate poole.

47 Sest nõnda on meid Issand käskinud: Mina olen Sind pannud valguseks paganaile, et Sa oleksid päästeks ilmamaa otsani!"

48 Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda sõna ja uskusid, nii paljud kui olid määratud igaveseks eluks.

49 Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.

50 Aga juudid ässitasid jumalakartlikke kõrgema seisuse naisi ja linna ülemaid ning äratasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ja ajasid nad välja oma aladelt.

51 Aga nemad puistasid oma jalgade põrmu nende peale ja tulid Ikoonioni.

52 Ja jüngrid täitusid rõõmu ja Püha Vaimuga.

1 Or il y avait dans l'Eglise qui était à Antioche, des Prophètes et des Docteurs, [savoir] Barnabas, Siméon appelé Niger, Lucius le Cyrénien, Manahem, qui avait été nourri avec Hérode le Tétrarque, et Saul.

2 Et comme ils servaient le Seigneur dans leur ministère, et qu'ils jeûnaient, le Saint-Esprit dit : séparez-moi Barnabas et Saul, pour l'œuvre à laquelle je les ai appelés.

3 Alors ayant jeûné et prié, et leur ayant imposé les mains, ils les laissèrent partir.

4 Eux donc étant envoyés par le Saint-Esprit, descendirent en Séleucie, et de là ils naviguèrent en Cypre.

5 Et quand ils furent à Salamis, ils annoncèrent la parole de Dieu dans les Synagogues des Juifs; et ils avaient aussi Jean pour leur aider.

6 Puis ayant traversé l'île jusqu'à Paphos, ils trouvèrent là un certain enchanteur, faux-Prophète Juif, nommé Bar-Jésus,

7 Qui était avec le Proconsul Serge Paul, homme prudent, lequel fit appeler Barnabas et Saul, désirant d'ouïr la parole de Dieu.

8 Mais Elymas, [c'est-à-dire], l'enchanteur, car c'est ce que signifie ce nom d'Elymas, leur résistait, tâchant de détourner de la foi le Proconsul.

9 Mais Saul, qui est aussi appelé Paul, étant rempli du Saint-Esprit, et ayant les yeux arrêtés sur lui, dit :

10 Ô homme plein de toute fraude et de toute ruse, fils du Démon, ennemi de toute justice, ne cesseras-tu point de renverser les voies du Seigneur qui sont droites?

11 C'est pourquoi, voici la main du Seigneur va être sur toi, et tu seras aveugle sans voir le soleil jusqu'à un certain temps. Et à l'instant une obscurité et des ténèbres tombèrent sur lui, et tournant de tous côtés il cherchait quelqu'un qui le conduisît par la main.

12 Alors le Proconsul voyant ce qui était arrivé, crut, étant rempli d'admiration pour la doctrine du Seigneur.

13 Et quand Paul et ceux qui étaient avec lui furent partis de Paphos, ils vinrent à Perge, ville de Pamphylie ; mais Jean s'étant retiré d'avec eux, s'en retourna à Jérusalem.

14 Et eux étant partis de Perge, vinrent à Antioche, ville de Pisidie, et étant entrés dans la Synagogue le jour du Sabbat, ils s'assirent.

15 Et après la lecture de la Loi et des Prophètes, les Principaux de la Synagogue leur envoyèrent dire : hommes frères! s'il y a de votre part quelque parole d'exhortation pour le peuple, dites-la.

16 Alors Paul s'étant levé, et ayant fait signe de la main qu'on fit silence, dit : hommes Israëlites, et vous qui craignez Dieu, écoutez.

17 Le Dieu de ce peuple d'Israël a élu nos pères, et a distingué glorieusement ce peuple du temps qu'ils demeuraient au pays d'Egypte, et il les en fit sortir avec un bras élevé.

18 Et il les supporta au désert environ quarante ans.

19 Et ayant détruit sept nations au pays de Canaan, il leur en distribua le pays parle sort.

20 Et environ quatre cent cinquante ans après, il leur donna des Juges, jusqu' à Samuel le Prophète.

21 Puis ils demandèrent un Roi, et Dieu leur donna Saül fils de Kis, homme de la Tribu de Benjamin; et [ainsi] se passèrent quarante ans.

22 Et [Dieu] l'ayant ôté, leur suscita David pour Roi, duquel aussi il rendit ce témoignage, et dit : j'ai trouvé David fils de Jessé, un homme selon mon cœur, [et] qui fera toute ma volonté.

23 Ç'a été de sa semence que Dieu, selon sa promesse, a suscité Jésus pour Sauveur à Israël.

24 Jean ayant auparavant prêché le Baptême de repentance à tout le peuple d'Israël, avant la venue de Jésus.

25 Et comme Jean achevait sa course, il disait : qui pensez-vous que je sois? je ne suis point [le Christ], mais voici, il en vient un après moi, dont je ne suis pas digne de délier le soulier de ses pieds.

26 Hommes frères! enfants qui descendez d'Abraham, et ceux d'entre vous qui craignez Dieu, c'est à vous que la parole de ce salut a été envoyée.

27 Car les habitants de Jérusalem et leurs Gouverneurs ne l'ayant point connu, ont même en le condamnant accompli les paroles des Prophètes, qui se lisent chaque Sabbat.

28 Et quoiqu'ils ne trouvassent rien en lui qui fût digne de mort, ils prièrent Pilate de le faire mourir.

29 Et après qu'ils eurent accompli toutes les choses qui avaient été écrites de lui, on l'ôta du bois, et on le mit dans un sépulcre.

30 Mais Dieu l'a ressuscité des morts.

31 Et il a été vu durant plusieurs jours par ceux qui étaient montés avec lui de Galilée à Jérusalem, qui sont ses témoins devant le peuple.

32 Et nous vous annonçons quant à la promesse qui a été faite à nos pères,

33 Que Dieu l'a accomplie envers nous qui sommes leurs enfants; ayant suscité Jésus, selon qu'il est écrit au Psaume second : tu es mon Fils, je t'ai aujourd'hui engendré.

34 Et [pour montrer] qu'il l'a ressuscité des morts, pour ne devoir plus retourner au sépulcre, il a dit ainsi : je vous donnerai les saintetés de David assurées.

35 C'est pourquoi il a dit aussi dans un autre endroit : tu ne permettras point que ton Saint sente la corruption.

36 Car certes David, après avoir servi en son temps au conseil de Dieu, s'est endormi, et a été mis avec ses pères, et a senti la corruption.

37 Mais celui que Dieu a ressuscité n'a point senti de corruption.

38 Sachez donc, hommes Frères! que c'est par lui que vous est annoncée la rémission des péchés;

39 Et que de tout ce dont vous n'avez pu être justifiés par la Loi de Moïse, quiconque croit est justifié par lui.

40 Prenez donc garde qu'il ne vous arrive ce qui est dit dans les Prophètes :

41 Voyez, contempteurs, et vous en étonnez, et soyez dissipés : car je m'en vais faire une œuvre en votre temps, une œuvre que vous ne croirez point, si quel- qu'un vous la raconte.

42 Puis étant sortis de la Synagogue des Juifs, les Gentils les prièrent qu'au Sabbat suivant ils leur annonçassent ces paroles.

43 Et quand l'assemblée fut séparée, plusieurs des Juifs et des prosélytes qui servaient Dieu, suivirent Paul et Barnabas, qui en leur parlant les exhortaient à persévérer en la grâce de Dieu.

44 Et le Sabbat suivant, presque toute la ville s'assembla pour ouïr la parole de Dieu.

45 Mais les Juifs voyant toute cette multitude, furent remplis d'envie, et contredisaient à ce que Paul disait, contredisant et blasphémant.

46 Alors Paul et Barnabas s'étant enhardis, leur dirent : c'était bien à vous premièrement qu'il fallait annoncer la parole de Dieu, mais puisque vous la rejetez, et que vous vous jugez vous-mêmes indignes de la vie éternelle, voici, nous nous tournons vers les Gentils.

47 Car le Seigneur nous l'a ainsi commandé, [disant] : je t'ai établi pour être la lumière des Gentils, afin que tu sois en salut jusques aux bouts de la terre.

48 Et les Gentils entendant cela, s'en réjouissaient, et ils glorifiaient la parole du Seigneur; et tous ceux qui étaient destinés à la vie éternelle, crurent.

49 Ainsi la parole du Seigneur se répandait par tout le pays.

50 Mais les Juifs excitèrent quelques femmes dévotes et distinguées, et les principaux de la ville, et ils émurent une persécution contre Paul et Barnabas, et les chassèrent de leurs quartiers.

51 Mais eux ayant secoué contre eux la poudre de leurs pieds, s'en vinrent à Iconie.

52 Et les disciples étaient remplis de joie et du Saint-Esprit.