1 Siis Apostlid ja vennad, kes Juudamaal siin ja seal elasid, said kuulda, et ka paganad olid vastu võtnud Jumala sõna.
2 Aga kui Peetrus tuli Jeruusalemma, vaidlesid temaga ümberlõigatud
3 ning ütlesid: „Sina oled läinud sisse ümberlõikamatute juurde ja oled söönud nendega!"
4 Aga Peetrus hakkas rääkima ning seletas neile asja selle järjekorras nõnda:
5 „Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin otsekui enesest ära olles nägemuse: seal tuli alla anum, nagu suur linane riie, mida nelja nurka pidi lasti alla taevast, ja see tuli aiva minu juurde.
6 Kui ma seda juureldes vaatasin, nägin ma maa neljajalgseid elajaid ja metsalisi ja roomajaid ja taeva linde,
7 ja ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: tõuse üles, Peetrus, verista ja söö!
8 Aga ma ütlesin: ei ilmaski, Issand; sest minu suhu ei ole elades saanud midagi keelatut ehk roojast!
9 Siis vastas mulle teist korda hääl taevast: mis Jumal on puhastanud, seda ära sina arva keelatuks!
10 Ja see sündis kolm korda. Ja kõik tõmmati jälle üles taevasse.
11 Ja vaata, samal hetkel seisid maja ees, kus me olime, kolm meest, kes olid Kaisareast läkitatud minu juurde.
12 Ent Vaim ütles mulle, et ma läheksin ühes nendega ega mõtleks kaksipidi. Siis tulid ka need kuus venda minuga, ja me läksime selle mehe kotta.
13 Ja ta kuulutas meile, kuidas ta oli näinud Inglit oma majas seisvat ja ta talle ütlevat: läkita Joppesse ja kutsu Siimon, keda hüütakse lisanimega Peetruseks.
14 Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kõik su pere saate õndsaks.
15 Aga kui ma hakkasin kõnelema, langes Püha Vaim nende peale, nagu meiegi peale alguses.
16 Siis meenus mulle Issanda sõna, kuidas Ta ütles: Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga!
17 Kui nüüd Jumal neile on andnud sama anni kui meilegi, kes usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes siis olin mina, et oleksin võinud Jumalat keelata?"
18 Aga kui nad seda kuulsid, jäid nad vait ja andsid Jumalale au, öeldes: „Siis on Jumal ka paganaile andnud meeleparanduse eluks!"
19 Aga need, kes olid hajutatud viletsuse läbi, mis oli tekkinud Stefanose pärast, käisid maad läbi Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani ega kuulutanud sõna kellelegi muule kui ainult juutidele.
20 Aga nende hulgas olid mõned Küprose ja Küreene mehed; need läksid Antiookiasse ning rääkisid ka kreeklastele, jutlustades Issandat Jeesust.
21 Ja Issanda käsi oli nendega ning suur hulk uskus ja pöördus Issanda poole.
22 Aga teade neist kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu, ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.
23 Kui ta sinna jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja manitses kõiki jääma kindla südamega Issanda juurde;
24 sest ta oli õige mees, täis Püha Vaimu ning usku, ja palju rahvast koguti Issandale.
25 Siis ta läks Tarsosesse Saulust otsima, ja kui ta tema leidis, tõi ta tema Antiookiasse.
26 Ja nemad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suure hulga rahvast. Ja Antiookias hakati kõige enne nimetama jüngreid kristlasteks.
27 Noil päevil tuli Jeruusalemmast prohveteid Antiookiasse.
28 Ja üks neist, Aagabus nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg oli tulemas üle kogu maailma. Ja see tuligi keiser Klaudiuse ajal.
29 Siis jüngrid võtsid nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal.
30 Seda nad tegidki ja saatsid annid vanemate kätte Barnabase ja Sauluse käe läbi.
1 Or les Apôtres et les frères qui étaient en Judée, apprirent que les Gentils aussi avaient reçu la parole de Dieu.
2 Et quand Pierre fut remonté à Jérusalem, ceux de la Circoncision disputaient avec lui,
3 Disant : tu es entré chez des hommes incirconcis, et tu as mangé avec eux.
4 Alors Pierre commençant leur exposa le tout par ordre, disant :
5 J'étais en prière dans la ville de Joppe, et étant ravi en esprit, je vis une vision, [savoir] un vaisseau comme un grand linceul, qui descendait du ciel, lié par les quatre bouts, et qui vint jusqu'à moi.
6 Dans lequel ayant jeté les yeux, j'y aperçus et j y vis des animaux terrestres à quatre pieds, des bêtes sauvages, des reptiles, et des oiseaux du ciel.
7 J'ouïs aussi une voix qui me dit: Pierre, lève-toi, tue, et mange.
8 Et je répondis : je n'ai garde, Seigneur! car jamais chose immonde, ou souillée, n'entra dans ma bouche.
9 Et la voix me répondit encore du ciel : ce que Dieu a purifié, ne le tiens point pour souillé.
10 Et cela se fit jusqu'à trois fois; et puis toutes ces choses furent retirées au ciel.
11 Et voici, en ce même instant trois hommes, qui avaient été envoyés de Césarée vers moi, se présentèrent à la maison où j'étais;
12 Et l'Esprit me dit que j'allasse avec eux, sans en faire difficulté; et ces six frères-ci vinrent aussi avec moi, et nous entrâmes dans la maison de cet homme.
13 Et il nous raconta comme il avait vu dans sa maison un Ange qui s'était présenté à lui, et qui lui avait dit : envoie des gens à Joppe, et fais venir Simon qui est surnommé Pierre;
14 Qui te dira des choses par lesquelles tu seras sauvé, toi, et toute ta maison.
15 Et quand j'eus commencé à parler, le Saint-Esprit descendit sur eux, comme aussi il était descendu sur nous au commencement.
16 Alors je me souvins de cette parole du Seigneur, et comment il avait dit : Jean a baptisé d'eau, mais vous serez baptisés du Saint-Esprit.
17 Puis donc que Dieu leur a accordé un pareil don qu'à nous qui avons cru au Seigneur Jésus-Christ, qui étais-je moi, qui pusse m'opposer à Dieu?
18 Alors ayant ouï ces choses, ils s'apaisèrent, et ils glorifièrent Dieu, en disant : Dieu a donc donné aussi aux Gentils la repentance pour avoir la vie.
19 Or quant à ceux qui avaient été dispersés par la persécution excitée à l'occasion d'Etienne, ils passèrent jusqu'en Phénicie, et en Cypre, et à Antioche, sans annoncer la parole à personne qu'aux Juifs seulement.
20 Mais il y en eut quelques-uns d'entre eux, Cypriens, et Cyréniens, qui étant entrés dans Antioche, parlaient aux Grecs, annonçant le Seigneur Jésus.
21 Et la main du Seigneur était avec eux; tellement qu'un grand nombre ayant cru, fut converti au Seigneur.
22 Et le bruit en vint aux oreilles de l'Eglise qui était à Jérusalem : c'est pourquoi ils envoyèrent Barnabas pour passer à Antioche.
23 Lequel y étant arrivé, et ayant vu la grâce de Dieu, il s'en réjouit; et il les exhortait tous de demeurer attachés au Seigneur de tout leur cœur.
24 Car il était homme de bien, et plein du Saint-Esprit, et de foi; et un grand nombre de personnes se joignirent au Seigneur.
25 Puis Barnabas s'en alla à Tarse, pour chercher Saul.
26 Et l'ayant trouvé il le mena à Antioche ; et il arriva que durant un an tout entier, ils s'assemblèrent avec l'Eglise, et enseignèrent un grand peuple, de sorte que ce fut premièrement à Antioche que les disciples furent nommés Chrétiens.
27 Or en ces jours-là quelques Prophètes descendirent de Jérusalem à Antioche.
28 Et l'un d'eux, nommé Agabus, se leva, et déclara par l'Esprit, qu'une grande famine devait arriver dans tout le monde; et, en effet, elle arriva sous Claude César.
29 Et les disciples, chacun selon son pouvoir, déterminèrent d'envoyer [quelque chose] pour subvenir aux frères qui demeuraient en Judée.
30 Ce qu'ils firent aussi, l'envoyant aux Anciens par les mains de Barnabas et de Saul.