1 Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu Ta oli lubanud. Issand toimis Saaraga, nõnda nagu Ta oli öelnud:
2 Saara sai käima peale ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud.
3 Ja Aabraham pani oma pojale, kes temale sündis, kelle Saara temale ilmale tõi, Iisak nimeks.
4 Ja Aabraham lõikas ümber oma poja Iisaki, kui see kaheksapäevane oli, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.
5 Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis.
6 Aga Saara ütles: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind!"
7 Ja ta ütles: „Kes oleks võinud Aabrahamile kuulutada, et Saara imetab veel lapsi? Ometi tõin ma temale poja ilmale ta vanas eas!"
8 Laps kasvas ja võõrutati; ja Aabraham tegi suured joodud Iisaki võõrutamispäeval.
9 Kui Saara nägi egiptlanna Haagari poega, kelle see Aabrahamile oli ilmale toonud, naervat,
10 siis ta ütles Aabrahamile: „Kihuta minema see ümmardaja ja tema poeg, sest selle ümmardaja poeg ei või pärida ühes minu poja Iisakiga!"
11 See kõne aga oli Aabrahami silmis ta poja kohta väga paha.
12 Aga Jumal ütles Aabrahamile: „Ärgu olgu see su silmis paha ei poisi ega su ümmardaja kohta. Kõiges, mis Saara sulle ütleb, kuule ta sõna, sest Iisakist loetakse sinu sugu!
13 Aga ka ümmardaja poja Ma teen rahvaks, sest ta on ju sinu järeltulija!"
14 Ja Aabraham tõusis hommikul vara, võttis leiva ja veelähkri ning andis Haagarile, pannes need temale selga, samuti lapse ja saatis ta minema. Ja tema läks ning eksles Beer-Seba kõrbes.
15 Kui vesi lähkrist lõppes, siis ta heitis lapse ühe põõsa alla
16 ja läks ning istus temaga kohastikku, ammulaske kauguses, sest ta ütles: „Ma ei või näha lapse surma!" Nõnda ta istus temaga kohastikku, tõstis häält ja nuttis.
17 Aga Jumal kuulis poisi häält ja Jumala Ingel hüüdis taevast Haagarit ning ütles temale: „Mis sul viga on, Haagar? Ära karda, sest Jumal on kuulnud poisi häält seal, kus ta on.
18 Tõuse, tõsta poiss üles ja võta ta käekõrvale, sest Ma tahan temast teha suure rahva!"
19 Ja Jumal tegi ta silmad lahti, nõnda et ta nägi üht veekaevu; ta läks ning täitis lähkri veega ja andis poisile juua.
20 Ja Jumal oli poisiga; ta kasvas ja elas kõrbes, ja temast sai ammukütt.
21 Ta elas Paarani kõrbes; ja ta ema võttis temale Egiptusemaalt naise.
22 Sel ajal Abimelek ja tema väepealik Piikol rääkisid Aabrahamiga, öeldes: „Jumal on sinuga kõiges, mis sa teed.
23 Ja nüüd vannu mulle siin Jumala juures, et sa ei peta mind ega mu lapsi ja lapselapsi! Heateo pärast, mis ma sulle tegin, tee seda mulle ja maale, kus sa võõrana elad!"
24 Ja Aabraham ütles: „Ma vannun!"
25 Aabraham aga noomis Abimelekit veekaevu pärast, mille Abimeleki sulased väevõimuga olid ära võtnud.
26 Kuid Abimelek vastas: „Mina ei tea, kes seda tegi. Sina pole mulle sellest teatanud ja mina ise pole ka midagi kuulnud enne kui täna!"
27 Siis Aabraham võttis pudulojuseid ja veiseid ja andis Abimelekile; ja nad mõlemad sõlmisid lepingu.
28 Kui Aabraham pani seitse lambatalle eraldi,
29 küsis Abimelek Aabrahamilt: „Milleks on siin need seitse talle, keda sa oled pannud eraldi?"
30 Ja tema vastas: „Sa pead need seitse talle minu käest võtma tõendina minu poolt, et mina olen kaevanud selle kaevu!"
31 Seepärast hüütakse seda paika Beer-Sebaks, sest nad mõlemad andsid seal vande.
32 Nõnda sõlmisid nad Beer-Sebas lepingu. Siis Abimelek ja tema väepealik Piikol tõusid ja läksid tagasi vilistide maale.
33 Aabraham aga istutas Beer-Sebasse ühe tamariskipuu ja hüüdis seal appi Issanda, igavese Jumala nime.
34 Ja Aabraham elas võõrana vilistide maal kaua aega.
1 Jeová visitou a Sara como dissera, e fez-lhe como tinha falado.
2 Ela concebeu e deu à luz a Abraão na sua velhice um filho ao tempo determinado, de que Deus lhe tinha falado.
3 Ao filho que lhe nascera, que Sara lhe dera à luz, Abraão chamou Isaque.
4 E ele circuncidou a seu filho Isaque, quando tinha oito dias, conforme Deus lhe ordenara.
5 Abraão tinha cem anos, quando Isaque, seu filho, lhe nasceu.
6 Disse Sara: Deus preparou riso para mim; todo aquele que o ouvir, se rirá por minha causa.
7 E continuou: Quem teria dito a Abraão que Sara havia de amamentar filhos? pois na sua velhice lhe dei um filho.
8 Cresceu o menino, e foi desmamado; e no dia em que ele foi desmamado deu Abraão um grande banquete.
9 Sara viu brincando o filho de Hagar, a egípcia, que esta dera à luz a Abraão.
10 Pelo que disse a Abraão: Deita fora esta escrava e seu filho; pois o filho desta escrava não será herdeiro com meu filho, com Isaque.
11 Pareceu isto bem duro aos olhos de Abraão por causa de seu filho.
12 Disse Deus a Abraão: Não te seja isso duro por causa do moço e por causa da tua escrava: em tudo o que Sara te diz, ouve a sua voz: pois em Isaque será chamada a tua descendência.
13 Também do filho da escrava farei uma nação, porquanto ele é da tua semente.
14 Abraão tendo-se levantado de manhã cedo, tomou pão e um odre de água, pô-los sobre o ombro de Hagar, deu-lhe o menino, e despediu-a. Partindo ela, andava errante pelo deserto de Berseba.
15 Consumida que foi a água do odre, colocou o menino debaixo de um dos arbustos.
16 Ela foi sentar-se em frente dele a boa distância, como a de um tiro de arco; pois disse: Que não veja eu a morte do menino. Sentada em frente dele, levantou a sua voz e chorou.
17 Deus, porém, ouviu a voz do menino; e o anjo de Deus, chamando a Hagar desde o céu, disse-lhe: Que tens, Hagar? não temas; porque Deus ouviu a voz do menino desde o lugar onde está.
18 Ergue-te, levanta o menino e sustenta-o nas tuas mãos, porque dele farei uma grande nação.
19 Deus abriu-lhe os olhos, e ela viu um poço de água; e, indo, encheu o odre de água e deu de beber ao menino.
20 Deus estava com o menino, que cresceu, morava no deserto e tornou-se flecheiro.
21 Ele habitou no deserto de Parã: e sua mãe tomou-lhe uma mulher da terra do Egito.
22 Por esse tempo disseram a Abraão Abimeleque e Ficol, general do seu exército: Deus é contigo em tudo o que fazes;
23 agora, pois, jura-me aqui por Deus que não te haverás falsamente comigo, nem com meu filho, nem com o filho de meu filho; mas usarás comigo e com a terra em que tens peregrinado daquela bondade com que eu te tratei.
24 Respondeu Abraão: Eu jurarei.
25 Abraão repreendeu a Abimeleque por causa dum poço de água que os servos deste lhe tinham tomado a força.
26 Respondeu-lhe Abimeleque: Não sei quem fez isso; nem tu mo fizeste saber, nem tam pouco ouvi falar em tal coisa, senão hoje.
27 Tomou Abraão ovelhas e bois, e deu-os a Abimeleque; e fizeram ambos uma aliança.
28 Pôs Abraão à parte sete cordeiras do rebanho.
29 Perguntou Abimeleque a Abraão: Que significam estas sete cordeiras que puseste à parte?
30 Respondeu Abraão: Receberás da minha mão estas sete cordeiras, para que me sirvam de testemunho de que eu cavei este poço.
31 Pelo que chamou àquele lugar Berseba, porque ali juraram ambos eles.
32 Assim fizeram uma aliança em Berseba; levantaram-se Abimeleque e Ficol, general do seu exército, e voltaram para a terra dos filisteus.
33 Plantou Abraão uma tamargueira em Berseba, e invocou ali o nome de Jeová, o Deus Eterno.
34 Peregrinou Abraão na terra dos filisteus muitos dias.