1 Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: „Minge kõik mu juurest ära!" Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis.
2 Ja ta puhkes valjusti nutma, nõnda et egiptlased seda kuulsid ja vaarao kojas saadi sellest teada.
3 Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina olen Joosep! Kas mu isa alles elab?" Aga vennad ei suutnud temale vastata, nõnda hirmunud olid nad tema palge ees!
4 Siis ütles Joosep, oma vendadele: „Astuge ligemale!" Ja nad astusid ligemale ning ta ütles: „Mina olen Joosep teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse.
5 Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele.
6 Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat, mil ei ole kündi ega lõikust.
7 Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele.
8 Nüüd aga ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja kogu ta kojale isandaks ning valitsejaks kogu Egiptusemaale.
9 Tõtake ja minge mu isa juurde ning öelge temale: nõnda ütleb su poeg Joosep: Jumal on mind pannud isandaks kogu Egiptusele. Tule minu juurde, ära viivita!
10 Sa võid elada Gooseni maakonnas ja olla mu läheduses, sina ja pojad ja su poegade pojad, ja su pudulojused ja su veised ja kõik, mis sul on.
11 Ma tahan seal hoolitseda sinu eest, sest veel viis aastat on näljahäda, et ei jääks vaeseks sina ega su pere ega kõik, kes sul on.
12 Ja vaata, te näete oma silmaga, samuti näeb mu vend Benjamin oma silmaga, et ma tõepoolest ise teiega räägin!
13 Jutustage mu isale kõigest minu aust Egiptuses ja kõigest, mida olete näinud, ja tõtake ning tooge mu isa siia!"
14 Siis ta langes oma vennale Benjaminile ümber kaela ja nuttis, ja Benjamin nuttis tema kaela ümber.
15 Ja ta andis suud kõigile oma vendadele ning nuttis üheskoos nendega; ja seejärel ta vennad rääkisid temaga.
16 Kuuldus kostis ka vaarao kotta, et Joosepi vennad olid tulnud, ja see oli hea vaarao silmis ja tema sulaste silmis.
17 Ja vaarao ütles Joosepile: „Ütle oma vendadele: tehke nõnda: koormake oma veoloomad ja minge Kaananimaale,
18 võtke oma isa ja oma pered ning tulge minu juure, siis ma annan teile Egiptusemaa parimat ja te saate süüa maa rasva!
19 Ja sul tuleb anda käsk: tehke nõnda: võtke endile Egiptusemaalt vankrid väetite laste ja naiste jaoks ja tooge oma isa ning tulge.
20 Teie silm ärgu kurvastagu teie asjade pärast, sest parim kogu Egiptusemaal peab olema teie päralt!"
21 Ja Iisraeli pojad tegid nõnda ja Joosep andis neile vaarao käsu peale vankrid, samuti andis ta neile teemoona.
22 Ta andis neile kõigile peoriided, aga Benjaminile andis ta kolmsada hõbeseeklit ja viied peoriided.
23 Samuti läkitas ta oma isale kümme eeslit, kes olid koormatud Egiptuse parimate kaupadega, ja kümme emaeeslit, kes kandsid vilja, leiba ja moona ta isale teekonna tarvis.
24 Siis ta saatis oma vennad minema ja nad läksid. Ja ta ütles neile: „Teel ärge riielge!"
25 Ja nad läksid ära Egiptusest ning tulid Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde.
26 Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: „Joosep elab alles, ta on nimelt kogu Egiptusemaa valitseja!" Aga ta süda jäi külmaks, sest ta ei uskunud neid.
27 Siis nad jutustasid temale kõigest, mis Joosep nendega oli rääkinud. Ja kui ta nägi vankreid, mis Joosep oli läkitanud teda ära tooma, siis nende isa Jaakobi vaim elustus taas.
28 Ja Iisrael ütles: „Küllalt! Mu poeg Joosep elab alles! Ma tahan minna ja teda näha, enne kui suren!"
1 Não se pôde José conter diante de todos os que estavam com ele, e clamou: Fazei a todos sair da minha presença. Ninguém ficou com ele, quando se deu a conhecer a seus irmãos.
2 Levantou a voz em choro; e ouviram-no os egípcios bem como a casa de Faraó.
3 Disse a seus irmãos: Eu sou José; vive ainda meu pai? Não podiam responder-lhe seus irmãos; pois estavam pasmados diante dele.
4 Disse José a seus irmãos: Chegai-vos a mim. Eles se chegaram. Então disse ele: Eu sou José, vosso irmão, a quem vendestes para o Egito.
5 Agora não vos entristeçais, nem vos ireis contra vós mesmos por me haverdes vendido para cá; porque, para preservar vida, é que Deus me enviou adiante de vós.
6 Porquanto já houve dois anos de fome na terra; e restam ainda cinco anos em que não se poderá lavrar nem ceifar.
7 Deus enviou-me adiante de vós, para que vos fique um resquício sobre a terra, e para conservar-vos em vida por uma grande libertação.
8 Assim não fostes vós os que me enviastes para cá, porém Deus, o qual me fez como pai a Faraó, e senhor de toda a casa deste e governador sobre toda a terra do Egito.
9 Apressai-vos, subi a meu pai e dizei-lhe: Assim manda dizer teu filho José: Deus fez-me senhor de todo o Egito. Desce a mim, não te demores;
10 habitarás na terra de Gósen, e estarás perto de mim, tu, teus filhos, os filhos de teus filhos, os teus rebanhos, o teu gado, e tudo quando tens.
11 Aí te sustenterei (porque ainda restam cinco anos de fome), para que não sejas empobrecido, tu, a tua casa e tudo o que tens.
12 Os vossos olhos e os de meu irmão Benjamim vêm que é a minha boca a que vos fala.
13 Fareis saber a meu pai toda a minha glória no Egito, e tudo o que tendes visto; apressar-vos-eis, e fareis descer a meu pai para cá.
14 Então se lançou ao pescoso de seu irmão Benjamim e chorou; e Benjamim chorou sobre o pescoço dele.
15 José beijou a todos os seus irmãos e chorou sobre eles; depois seus irmãos falaram com ele.
16 Esta nova fez-se ouvir na casa de Faraó: São vindos os irmãos de José; e com ele se alegraram muito Faraó e seus servos.
17 Ordenou Faraó a José: Dize a teus irmãos: fazei isto; carregai as vossas bestas, ide para a terra de Canaã,
18 tomai a vosso pai e a vossa famílias e vinde para mim. Eu vos darei o melhor da terra do Egito, e comereis da abundância da terra.
19 Tu tens ordens para lhes dizer. Fazei isto: levai vós da terra do Egito carros para vossos filinhos e para vossas mulheres, trazei vosso pai e vinde.
20 Também não se vos dê de vossas alfaias, pois é vosso o melhor de toda terra do Egito.
21 Os filhos de Israel fizeram assim; José deu-lhes carros, segundo a ordem de Faraó e deu lhes também provisão para o caminho.
22 A todos eles deu, a cada um, mudas de vestidos; porém a Benjamim deu trezentas moedas de prata e cinco mudas de vestidos.
23 Da mesma maneira enviou a seu pai: dez jumentos carregados das melhores coisas do Egito, e dez jumentos carregados de trigo, pão e mantimentos para o caminho.
24 Assim despedindo seus irmãos, e eles partiram; disse-lhes: Não tenhais desavença pelo caminho.
25 Então subiram do Egito e, vindo a seu pai Jacó na terra de Canaã,
26 disseram-lhe: José vive ainda, e é governador de toda a terra do Egito. Entorpeceu-se-lhe o coração, pois não lhes deu crédito.
27 Em seguida referiram-lhe todas as palavras que José lhes havia falado; e tendo seu pai Jacó visto os carros que José enviará para levá-lo, reviveu-se-lhe o espírito,
28 e disse Israel: Basta; vive ainda meu filho José; eu irei e o verei antes que morra.