Timoteo si unisce a Paolo e Sila
1 Egli raggiunse anche Derba e Listra; là c’era un certo discepolo, di nome Timoteo, figlio di una donna giudea credente, ma di padre greco. 2 Di lui rendevano buona testimonianza i fratelli che erano a Listra e Iconio. 3 Paolo volle che egli partisse con lui e, presolo, lo circoncise a causa dei Giudei che erano in quei luoghi, perché tutti sapevano che suo padre era greco. 4 Passando per le città, essi trasmisero le decisioni prese dagli apostoli e dagli anziani che erano a Gerusalemme, perché le osservassero. 5 Le chiese dunque erano confermate nella fede, e crescevano ogni giorno di numero.
La chiamata in Macedonia
6 Poi traversarono la Frigia e il paese della Galazia, avendo lo Spirito Santo vietato loro di annunciare la Parola in Asia. 7 Giunti ai confini della Misia, tentavano di andare in Bitinia, ma lo Spirito di Gesù non lo permise loro 8 e, oltrepassata la Misia, discesero a Troas. 9 Paolo di notte ebbe una visione: un uomo macedone gli stava davanti e lo pregava, dicendo: "Passa in Macedonia e soccorrici". 10 Appena ebbe quella visione, cercammo subito di partire per la Macedonia, essendo convinti che Dio ci aveva chiamati là ad annunciare loro l’evangelo.
Paolo e Sila a Filippi
11 Perciò, salpando da Troas, tirammo diritto verso Samotracia e, il giorno seguente, verso Neapolis; 12 di là ci recammo a Filippi, che è colonia romana e città primaria di quella parte della Macedonia, e restammo in quella città alcuni giorni.
13 Nel giorno di sabato andammo fuori dalla porta, presso il fiume, dove supponevamo vi fosse un luogo di preghiera e, postici a sedere, parlavamo alle donne là radunate. 14 Una certa donna di nome Lidia, commerciante di porpora, della città di Tiatiri, che temeva Dio, ci stava ad ascoltare; il Signore le aprì il cuore per renderla attenta alle cose dette da Paolo. 15 Dopo che fu battezzata con la sua famiglia, ci pregò, dicendo: "Se mi avete giudicato fedele al Signore, entrate e fermatevi a casa mia". E ci costrinse ad accettare.
Paolo e Sila in prigione
16 Mentre andavamo al luogo di preghiera incontrammo una certa serva che aveva uno spirito di divinazione e che, facendo l’indovina, procurava molto guadagno ai suoi padroni. 17 Costei, messasi a seguire Paolo e noi, gridava: "Questi uomini sono servitori dell’Iddio altissimo e vi annunciano la via della salvezza". 18 Così fece per molti giorni, ma Paolo, infastidito, si voltò e disse allo spirito: "Io ti comando, nel nome di Gesù Cristo, che tu esca da costei". Ed esso uscì in quell’istante.
19 Ma i suoi padroni, vedendo che la speranza del loro guadagno era svanita, presero Paolo e Sila, li trascinarono sulla pubblica piazza, davanti alle autorità, 20 e, presentatili ai pretori, dissero: "Questi uomini, che sono Giudei, turbano la nostra città 21 e predicano dei riti che non è lecito a noi che siamo Romani né di ricevere, né di osservare". 22 Allora la folla insorse contro di loro e i pretori, strappate loro di dosso le vesti, comandarono che fossero battuti con le verghe. 23 E, dopo aver inflitto loro molte percosse, li gettarono in prigione, comandando al carceriere di custodirli attentamente. 24 Ricevuto tale ordine, egli li gettò nella prigione più interna e serrò loro i piedi nei ceppi.
La conversione del carceriere
25 Verso la mezzanotte Paolo e Sila, pregando, cantavano inni a Dio e i carcerati li ascoltavano. 26 A un tratto ci fu un gran terremoto, la prigione fu scossa dalle fondamenta; in quell’istante tutte le porte si aprirono e i legami di tutti si sciolsero. 27 Il carceriere, svegliatosi e viste le porte della prigione aperte, estrasse la spada per uccidersi, pensando che i carcerati fossero fuggiti. 28 Ma Paolo gridò ad alta voce: "Non farti del male, perché siamo tutti qui". 29 Ed egli, chiesto un lume, saltò dentro e, tutto tremante, si gettò ai piedi di Paolo e di Sila; 30 poi li condusse fuori e disse: "Signori, che cosa devo fare per essere salvato?". 31 Ed essi risposero: "Credi nel Signore Gesù e sarai salvato tu e la tua famiglia". 32 Poi annunciarono la parola del Signore a lui e a tutti quelli che erano in casa sua. 33 Ed egli, presili con sé in quella stessa ora della notte, lavò loro le piaghe e subito fu battezzato lui con tutti i suoi. 34 Poi li fece salire in casa sua, apparecchiò loro la tavola e giubilava con tutta la sua famiglia, perché aveva creduto in Dio.
Paolo e Sila rilasciati
35 Fattosi giorno, i pretori mandarono i littori a dire: "Lascia andare quegli uomini". 36 Il carceriere riferì a Paolo queste parole, dicendo: "I pretori hanno mandato a dire di mettervi in libertà; ora dunque uscite e andate in pace". 37 Ma Paolo disse loro: "Dopo averci pubblicamente battuti senza essere stati condannati, noi che siamo cittadini romani, ci hanno gettato in prigione e ora ci mandano via di nascosto? No davvero! Anzi vengano loro stessi a condurci fuori". 38 E i littori riferirono queste parole ai pretori; e questi ebbero paura quando capirono che erano Romani. 39 Essi vennero, li pregarono di scusarli e, accompagnandoli fuori, chiesero loro di andarsene dalla città. 40 Allora essi, usciti dalla prigione, entrarono in casa di Lidia e, visti i fratelli, li confortarono e partirono.
Timoteos ühineb Pauluse ja Siilasega
1 Paulus saabus Derbesse ja seejärel Lüstrasse. Ja ennäe, seal elas jünger, Timoteos nimeks, uskliku juuditari poeg. Tema isa oli kreeklane. 2 Tema kohta andsid Lüstra ja Ikoonioni usklikud hea tunnistuse. 3 Paulus soovis teda teekonnale kaasa võtta ja ta lõikas tema ümber kohalike juutide pärast, sest need kõik teadsid, et Timoteose isa oli kreeklane. 4 Kui nad käisid linnast linna, andsid nad kogudustele järgimiseks need korraldused, mis apostlid ja vanemad olid Jeruusalemmas otsustanud. 5 Sel viisil said kogudused tugevaks usus ja nende arv kasvas iga päevaga.
Pauluse nägemus mehest Makedoonias
6 Paulus ja tema kaaslased käisid läbi Früügia ja Galaatia alade, sest Püha Vaim oli keelanud neil sõna kuulutada Aasia provintsides. 7 Kui nad jõudsid Müüsia piiri äärde, püüdsid nad matkata Bitüüniasse, kuid Jumala Vaim keelas neid. 8 Nii tulid nad Müüsiast möödudes alla Troasesse. 9 Paulus nägi öösel nägemust Makedoonia mehest, kes seisis ja palus teda: „Tule Makedooniasse ja aita meid!" 10 Nii kui Paulus oli nägemust näinud, seadsime endid kohe Makedooniasse minekuks valmis, sest me mõistsime, et Jumal on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama.
Lüüdia pöördumine
11 Me läksime Troases merele ja purjetasime otse Samotraakesse, ja järgmisel päeval Neapolisse. 12 Sealt läksime Filippisse, mis on Rooma asundus ja tähtis linn selles Makedoonia osas. Sinna linna me jäime mitmeks päevaks.
13 Hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me lootsime leida sobivat paika palvetamiseks. Me istusime maha ja hakkasime juttu rääkima sinna kokku tulnud naistega. 14 Üks neist oli Lüüdia, purpurkanga müüja Tüatiira linnast, kes armastas Jumalat. Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele Pauluse sõnumit. 15 Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meil tulla tema koju. „Kui te peate mind Issandale ustavaks," ütles ta, „siis tulge ja peatuge minu majas!" Ja ta käis meile peale.
Paulus ja Siilas vanglas
16 Üks kord kohtasime palvepaika minnes orjatari, kellel oli lausuja vaim. Ta teenis oma isandatele suurt raha tuleviku ennustamisega. 17 See tüdruk käis Pauluse ja meie kannul ja karjus: „Need mehed on kõigekõrgema Jumala sulased, kes kuulutavad teile, kuidas saada päästetud." 18 Seda tegi ta palju päevi. Lõpuks tüütas ta Pauluse nii ära, et too pööras ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel: mine temast välja!" Ja selsamal tunnil vaim lahkus temast.
19 Kui nüüd orjatari isandad said aru, et nende lootus raha teenida on lõppenud, võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ja tirisid nad turuplatsile linnavõimude ette. 20 Nad viisid nad linnavanemate ette ja ütlesid: „Need mehed on juudid ja nad tekitavad meie linnas segadust, 21 levitades kombeid, mida seadus ei luba meil kui roomlastel vastu võtta ega järgida."
22 Ja rahvahulk ühines rünnakuga Pauluse ja Siilase vastu. Linnavanemad käskisid neid alasti võtta ja kaigastega peksta. 23 Ja kui nad olid neid rängalt peksnud, heitsid nad apostlid vanglasse ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata. 24 Saanud sellised ranged korraldused, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku.
25 Umbes südaöö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid ülistust Jumalale, ja teised vangid kuulasid neid. 26 Ja järsku sündis nii suur maavärin, et vangla alusmüürid värisesid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide ahelad purunesid. 27 Kui nüüd vangivalvur üles ärkas ja nägi vanglauksi lahti olevat, võttis ta mõõga ja kavatses end tappa, arvates, et vangid on põgenenud. 28 Aga Paulus hüüdis: „Ära tee enesele kurja! Me oleme kõik siin!"
29 Valvur lasi tuua tuld, tormas sisse ja langes värisedes Pauluse ja Siilase ette maha. 30 Siis juhatas ta nad välja ja küsis: „Isandad, mis ma pean tegema, et saada päästetud?"
31 Nad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad päästetud sina koos oma perega!" 32 Ja nad kuulutasid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema majas. 33 Vangivalvur võttis Pauluse ja Siilase selsamal öötunnil endaga kaasa ja pesi nende haavad. Siis ristiti tema, ta pere ja kõik ta kodakondsed. 34 Ta tõi nad oma koju ja kattis neile laua. Ta oli väga rõõmus, et ta kogu perekonnaga oli hakanud uskuma Jumalasse.
35 Päeva saabudes läkitasid linnavanemad kohtuteenreid vangivalvurile ütlema: „Vabasta need mehed!" 36 Vangivalvur teatas Paulusele: „Linnavanemad on käskinud sinu ja Siilase vabaks lasta! Te võite rahus minna!"
37 Aga Paulus ütles neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, kuigi me oleme Rooma kodanikud; nad on meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meist salaja lahti saada? Ei! Las nad tulevad ja saadavad meid ise välja."
38 Kohtuteenrid kandsid sellest linnavanematele ette, ja kui need kuulsid, et Paulus ja Siilas on Rooma kodanikud, lõid nad kartma. 39 Nad tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad vanglast välja ja palusid linnast lahkuda. 40 Siis tulid Paulus ja Siilas vanglast välja ja läksid Lüüdia juurde, kus nad kohtusid vendadega ja julgustasid neid. Siis nad lahkusid.