1 Paolo, fissati gli occhi sul Sinedrio, disse: "Fratelli, fino a questo giorno, mi sono condotto davanti a Dio in tutta buona coscienza".
2 Il sommo sacerdote Anania comandò a quelli che erano vicini a lui di percuoterlo sulla bocca. 3 Allora Paolo gli disse: "Dio percuoterà te, parete imbiancata; tu siedi per giudicarmi secondo la legge e, violando la legge, comandi che io sia percosso?". 4 Coloro che erano là presenti dissero: "Insulti tu il sommo sacerdote di Dio?". 5 E Paolo disse: "Fratelli, io non sapevo che fosse sommo sacerdote, perché sta scritto: ‘Non dirai male del principe del tuo popolo’".
6 Ora Paolo, sapendo che una parte era di sadducei e l’altra di farisei, esclamò nel Sinedrio: "Fratelli, io sono fariseo, figlio di farisei ed è a motivo della speranza e della risurrezione dei morti che sono chiamato in giudizio". 7 E, come ebbe detto questo, nacque contesa tra i farisei e i sadducei e l’assemblea fu divisa. 8 Poiché i sadducei dicono che non vi è risurrezione, né angelo, né spirito, mentre i farisei affermano l’una e l’altra cosa. 9 Sorse un gran clamore e alcuni degli scribi del partito dei farisei, alzatisi, cominciarono a disputare, dicendo: "Noi non troviamo alcun male in quest’uomo; se gli avesse parlato uno spirito o un angelo?". 10 Siccome il dissenso andava crescendo, il tribuno, temendo che Paolo fosse fatto a pezzi da loro, comandò ai soldati di scendere, di portarlo via dal mezzo di loro e di condurlo nella fortezza. 11 La notte seguente il Signore si presentò a Paolo e gli disse: "Coraggio, perché come hai reso testimonianza di me a Gerusalemme così bisogna che tu la renda anche a Roma".
Congiura contro Paolo
12 Quando fu giorno, i Giudei ordirono una congiura e giurarono contro se stessi, facendo voto di non mangiare né bere finché non avessero ucciso Paolo. 13 Ora quelli che avevano fatto questa congiura erano più di quaranta. 14 Si presentarono ai capi sacerdoti e agli anziani e dissero: "Abbiamo fatto voto, giurando contro noi stessi, di non mangiare nulla, finché non abbiamo ucciso Paolo. 15 Perciò voi con il Sinedrio presentatevi al tribuno per chiedergli di condurlo da voi, come se voleste conoscere più esattamente il fatto suo, e noi, prima che egli arrivi, siamo pronti a ucciderlo".
16 Ma il figlio della sorella di Paolo, venuto a conoscenza dell’agguato, corse alla fortezza e, una volta entrato, riferì la cosa a Paolo. 17 Paolo, chiamato a sé uno dei centurioni, disse: "Conduci questo giovane al tribuno, perché ha qualcosa da riferirgli". 18 Egli dunque lo prese, lo condusse al tribuno e disse: "Paolo, il prigioniero, mi ha chiamato e mi ha pregato che ti conducessi questo giovane, il quale ha qualcosa da dirti". 19 Il tribuno, presolo per mano e ritiratosi in disparte, gli domandò: "Che cosa hai da riferirmi?". 20 Ed egli rispose: "I Giudei si sono messi d’accordo per pregarti che domani tu riconduca giù Paolo nel Sinedrio, come se volessero informarsi meglio del suo caso, 21 ma tu non dar loro retta, perché più di quaranta uomini di loro gli tendono un agguato e, con imprecazioni contro sé stessi, hanno fatto voto di non mangiare né bere, finché non l’abbiano ucciso; ora sono già pronti, aspettando il tuo consenso". 22 Il tribuno dunque congedò il giovane, ordinandogli di non dire a nessuno quanto gli aveva svelato.
Paolo trasferito di notte a Cesarea
23 Allora, chiamati due centurioni, disse loro: "Tenete pronti fino dalla terza ora della notte duecento soldati, settanta cavalieri e duecento lancieri, per andare fino a Cesarea; 24 abbiate pronte anche delle cavalcature per farvi montare su Paolo e condurlo sano e salvo al governatore Felice". 25 E scrisse una lettera del seguente tenore:
26 "Claudio Lisia, all’eccellentissimo governatore Felice, salute.
27 Quest’uomo era stato preso dai Giudei, stava per essere ucciso da loro, quando sono intervenuto con i soldati e l’ho liberato dalle loro mani, avendo saputo che era cittadino romano. 28 E, volendo sapere di che l’accusavano, lo condussi nel loro Sinedrio. 29 E ho trovato che era accusato per questioni relative alla loro legge, ma che non era incolpato di nulla che fosse degno di morte o di prigione. 30 Essendomi però stato riferito che si tendeva un agguato contro quest’uomo, l’ho subito mandato a te, ordinando anche ai suoi accusatori di dire davanti a te quello che hanno contro di lui".
31 I soldati dunque, come era stato loro ordinato, presero Paolo e lo condussero di notte ad Antipatrìda. 32 E il giorno seguente, lasciati partire i cavalieri con lui, ritornarono alla fortezza. 33 E quelli, giunti a Cesarea e consegnata la lettera al governatore, gli presentarono anche Paolo. 34 Egli, avendo letto la lettera e domandato a Paolo di quale provincia fosse, saputo che era di Cilicia, gli disse: 35 "Io ti ascolterò meglio quando saranno arrivati anche i tuoi accusatori". E comandò che fosse custodito nel palazzo di Erode.
1 Paulus vaatas aga otse Suurkohtu poole ja ütles: „Mu vennad, mina olen oma kohust Jumala ees täitnud tänini ausa südametunnistusega." 2 Selle peale ülempreester Ananias käskis Pauluse lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud. 3 Siis Paulus ütles talle: „Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et minu üle kohut mõista Seaduse järgi, ise aga rikud Seadust sellega, et käsid mind lüüa!"
4 Lähedalseisjad aga küsisid: „Kuidas sa julged solvata Jumala ülempreestrit?"
5 Paulus vastas: „Vennad, ma ei saanud aru, et ta on ülempreester; sest on ju kirjutatud: „Ärge rääkige oma rahva valitsejatest halvasti." "
6 Kuna Paulus teadis, et osa neist olid saduserid ja teine osa variserid, siis ta kuulutas Suurkohtus: „Mu vennad, mina olen variser, olen variseri poeg. Ma seisan kohtu ees surnuist ülestõusmise lootuse pärast." 7 Niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja kogu jagunes kaheks. 8 (Saduserid usuvad, et ülestõusmist ei ole ja pole ka ingleid ega vaime, kuid variserid usuvad seda kõike.)
9 Siis tõusis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride hulgast tõusid püsti ja vaidlesid jõuliselt. „Meie ei leia midagi valet selles mehes," ütlesid nad. „Mis siis, kui vaim või ingel ongi temaga rääkinud?" 10 Aga vaidlus muutus vägivaldseks ja ülempealik kartis, et nad võivad Pauluse tükkideks rebida. Ta saatis väeüksuse välja, et Paulus nende käest jõuga ära võtta ja kindlusse viia.
11 Järgmisel ööl seisis Issand Pauluse juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"
Vandenõu Pauluse tapmiseks
12 Järgmisel hommikul pidasid juudid salaplaani ja vandusid vastastikku, et nad ei söö ega joo, enne kui nad Pauluse on tapnud. 13 Selle kokkuleppega oli seotud rohkem kui nelikümmend meest. 14 Nad läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ja ütlesid: „Me oleme vandunud, et me ei söö ega joo, enne kui me Pauluse oleme tapnud. 15 Teie pöörduge nüüd Suurkohtuga väeülema poole palvega tuua ta enda ette põhjusel, et tema juhtumit täpsemalt uurida. Meie aga oleme valmis teda tapma, enne kui ta siia jõuab."
16 Pauluse õepoeg sai sellest vandenõust kuulda, ta läks kindlusse ning teatas Paulusele.
17 Paulus kutsus ühe sadakonna ülema enese juurde ja ütles talle: „Vii see noormees ülempealiku juurde. Tal on midagi temale teatada!" 18 See viis ta ülema juurde.
Sadakonna ülem ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus tuua selle noore mehe sinu ette, sest tal on midagi sulle rääkida."
19 Ülempealik võttis noormehel käest kinni, viis ta kõrvale ja küsis: „Mis sa tahad mulle öelda?"
20 Tema ütles: „Juudid on leppinud kokku teid paluda, et te homme tooksite Pauluse Suurkohtu ette põhjusel, nagu sooviksite tema kohta saada täpsemat teavet. 21 Ärge teie andke neile järele, sest rohkem kui nelikümmend meest varitsevad, et teda rünnata. Nad on andnud vande, et ei söö ega joo, enne kui on ta tapnud. Nad on juba valmis, oodates vaid teie nõusolekut."
22 Ülempealik saatis noormehe ära, hoiatades teda: „Ära räägi kellelegi, et sa sellest mulle teada andsid."
Paulus viiakse Kaisareasse
23 Siis ta kutsus enese juurde kaks sadakonna ülemat ning käskis: „Pange valmis kakssada sõdurit, seitsekümmend ratsanikku ja kakssada odameest Kaisareasse minekuks täna öösel kolmandal tunnil23:23 Kolmas tund on kell üheksa.. 24 Ja varuge Pauluse jaoks hobused, et ta ohutult maavanem Feeliksi ette viia."
25 Ta kirjutas ka järgmise kirja:
26 Klaudius Lüüsias,
Kõrgesti austatud maavanem Feeliksile:
Tervitused.
27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid teda tappa, aga ma tulin oma vägedega ja päästsin ta, sest olin teada saanud, et ta on Rooma kodanik. 28 Tahtes aru saada, milles nad teda süüdistavad, viisin ma ta Suurkohtu ette. 29 Siis ma leidsin, et teda süüdistatakse nende Seaduse vaidlusküsimustes, kuid ei olnud sellist süüd, mis väärinuks surma või vangistust. 30 Et ma aga kuulsin vandenõust selle mehe vastu, siis ma saadan ta otsekohe sinu juurde. Samuti käsin süüdistajatel sinule esitada tema vastu tõendid.
31 Seda käsku täites võtsid sõdurid Pauluse ja viisid ta öösel Antipatriseni. 32 Järgmisel päeval pöördusid nad tagasi kindlusse, ratsanikud läksid aga temaga edasi. 33 Need tulid Kaisareasse, toimetasid kirja maavanema kätte ja andsid ka Pauluse temale üle.
34 Maavanem luges kirja läbi ja päris, mis maakonnast ta on. Kuuldes, et ta on Kiliikiast, 35 ütles ta: „Ma kuulan su ära, kui su süüdistajad siia jõuavad." Ja ta käskis Paulust valvata Heroodese kindluses.