1 Nā, ka kōrero ia i tētahi kupu whakarite ki a rātou mō tēnei, kia īnoi rātou i ngā wā katoa, kia kaua e ngoikore. 2 I mea ia, "I tētahi pā tērā tētahi kaiwhakawā, he tangata kīhai nei i wehi ki te Atua, kīhai anō i hopohopo ki te tangata. 3 I taua pā anō tētahi pouaru; ā, ka haere mai tērā ki a ia, ka mea, ‘Takitakina tōku mate i tōku hoa tauwhāinga.’
4 "Ā, he roa kīhai ia i pai, muri iho ka mea ia i roto i a ia, ‘Ahakoa kāhore ahau e wehi ki te Atua, e hopohopo ki te tangata, 5 heoi, ka pōrearea ahau i te pouaru nei, nā, ka takitakina e ahau tōna mate, kei haere tonu mai ka mate ahau i te hōhā.’ "
6 Ka mea te Ariki, "Whakarongo ki tā te kaiwhakawā kino i mea rā. 7 Ā, e kore rānei te Atua e ngaki i te mate o āna tāngata i whiriwhiri ai, e karanga nei ki a ia i te ao, i te pō, ahakoa whakaroa noa ia ki a rātou? 8 Ko tāku kupu tēnei ki a koutou, ka hohoro ia te takitaki i tō rātou mate. Otirā, ka tae mai te Tama a te tangata, e rokohina mai rānei e ia he whakapono i runga i te whenua?"
9 Nā, ka kōrero anō ia i tēnei kupu whakarite ki ētahi, i whakamanawa nei ki a rātou anō he tika, i whakakorekore ki ērā atu katoa, 10 "Tokorua ngā tāngata i haere ki te temepara ki te īnoi; he Parihi tētahi, ko tētahi he pupirikana. 11 Tū ana te Parihi ko ia anake, ko tāna karakia tēnei, ‘E te Atua, ka whakawhetai ahau ki a koe, nō te mea kāhore ahau e rite ki ērā atu tāngata, ki te hunga hao taonga, kino, pūremu, mōku hoki tē rite ki tēnei pupirikana. 12 Takirua āku nohoanga pukutanga i te wiki, e hoatu ana e ahau te wāhi whakatekau o āku mea katoa.’
13 "Ko te pupirikana ia i tū mai i tawhiti, kīhai i mea kia anga ake ōna kanohi ki te rangi, heoi, pātuki ana ki tōna uma, ka mea, ‘E te Atua, tohungia ahau, te tangata hara.’ 14 Ko tāku kupu tēnei ki a koutou, nui atu te tika o tēnei i tō tērā i te hokinga ki tōna whare; ki te whakanui hoki tētahi i a ia, ka whakaititia; ki te whakaiti tētahi i a ia, ka whakanuia."
15 Nā, ka kawea mai e rātou ki a ia ā rātou tamariki nonohi, kia pā ai ia ki a rātou; otiia, nō te kitenga o āna ākonga, ka rīria atu rātou. 16 Otirā, ka karangatia atu rātou e Īhu ki a ia, ka mea ia, "Tukua ngā tamariki nonohi kia haere mai ki ahau, kaua hoki rātou e āraia atu; nō ngā pēnei hoki te rangatiratanga o te Atua. 17 He pono tāku e mea nei ki a koutou, ki te kāhore e rite te tango a tētahi i te rangatiratanga o te Atua ki tā te tamaiti nohinohi, e kore rawa ia e tomo ki roto."
18 Nā, ka ui tētahi rangatira ki a ia, ka mea, "E te kaiwhakaako pai, me aha ahau ka whiwhi ai ki te ora tonu?"
19 Nā, ko te meatanga a Īhu ki a ia, "He aha ahau i kīia ai e koe he pai? Kāhore tētahi i pai, kotahi anake, ko te Atua. 20 E mātau ana koe ki ngā ture, kaua e pūremu, kaua e patu tangata, kaua e tāhae, kaua e whakapae teka, whakahōnoretia tōu pāpā me tōu whaea."
21 Nā, ka mea ia, "Kua rite i ahau ēnei katoa nō tōku tamarikitanga ake."
22 Ā, i te rongonga o Īhu ki tēnei, ka mea ki a ia, "Kotahi te mea kāhore anō i rite i a koe; hokona āu mea katoa, ka tuwha atu mā ngā mea rawakore, ā, e whai taonga koe ki te rangi, ā, haere mai i muri i ahau."
23 Nā, ka rongo ia ki ēnei mea, ka pōuri rawa; he nui hoki ōna taonga. 24 Ā, ka kite a Īhu i a ia, ka mea, "Anō te whakauaua o te tapoko o te hunga taonga ki te rangatiratanga o te Atua! 25 Erangi hoki te haere o te kāmera rā te kōwhao o te ngira e takoto noa ana, he whakauaua rawa ia te tomo o te tangata taonga ki roto ki te rangatiratanga o te Atua."
26 Nā, ka mea ngā kaiwhakarongo, "Ko wai rā e ora?"
27 Otirā, i mea ia, "Ko ngā mea e kore e taea e te tangata, ka taea e te Atua."
28 Ā, ka mea a Pita, "Nā, kua whakarērea nei e mātou ā mātou nei mea, ā, kua aru i a koe."
29 Nā, ka mea ia ki a rātou, "He pono tāku e mea nei ki a koutou, kāhore he tangata i whakarere, he whare, he wahine, he tuākana, he mātua, he tamariki, i te whakaaro ki te rangatiratanga o te Atua, 30 e kore e riro mai i a ia i tēnei wā ngā mea tini noa atu, ā, i te ao meāke puta ko te ora tonu."
31 Ā, ka mau ia ki te tekau mā rua, ka mea ki a rātou, "Nā, e haere ana tēnei tātou ki Hiruhārama, ā, ka rite katoa ngā mea i tuhituhia e ngā poropiti mō te Tama a te tangata. 32 Ka tukua hoki ia ki ngā tauiwi, ka tāwaia, ka whakatupuria kinotia, ka tuwhaina. 33 Ā, ka oti ia te whiu, ka whakamatea, ā, i te toru o ngā rā ka ara."
34 Ā, kīhai rātou i mātau ki tētahi o ēnei mea; he mea huna hoki i a rātou tēnei kupu, kīhai rātou i mōhio ki ngā mea i kōrerotia.
35 Ā, i a ia e whakatata ana ki Heriko, tērā tētahi matapō e noho ana i te taha o te huarahi e tono mea ana māna. 36 Ā, i tōna rongonga i te mano e haere ana, ka ui atu, "He aha tēnei?"
37 Ka mea rātou ki a ia, "Ko Īhu o Nahareta e haere ana."
38 Kātahi ia ka karanga, ka mea, "E Īhu, e te Tama a Rāwiri, kia aroha ki ahau."
39 Nā, ka rīria ia e te hunga i haere i mua kia noho puku; heoi rahi noa ake tāna karanga, "E te Tama a Rāwiri, kia aroha ki ahau."
40 Nā, ka tū a Īhu, ka mea kia ārahina mai ki a ia; ā, nō ka tata, ka ui ki a ia, 41 ka mea, "Kia ahatia koe e ahau?"
Ka mea ia, "E te Ariki, kia titiro ahau."
42 Ka mea a Īhu ki a ia, "Titiro; nā tōu whakapono koe i whakaora."
43 Ā, titiro tonu ake ia, ā, aru ana i a ia, me te whakakorōria i te Atua; ā, nō te kitenga o te iwi katoa, ka whakamoemiti ki te Atua.
1 Propôs-lhes Jesus uma parábola para mostrar que é necessário orar sempre sem jamais deixar de fazê-lo.
2 "Havia em certa cidade um juiz que não temia a Deus, nem respeitava pessoa alguma.
3 Na mesma cidade vivia também uma viúva que vinha com frequência à sua presença para dizer-lhe: Faze-me justiça contra o meu adversário.
4 Ele, porém, por muito tempo não o quis. Por fim, refletiu consigo: Eu não temo a Deus nem respeito os homens;
5 todavia, porque esta viúva me importuna, lhe farei justiça, senão ela não cessará de me molestar."
6 Prosseguiu o Senhor: "Ouvis o que diz este juiz injusto?
7 Por acaso não fará Deus justiça aos seus escolhidos, que estão clamando por ele dia e noite? Porventura tardará em socorrê-los?
8 Digo-vos que em breve lhes fará justiça. Mas, quando vier o Filho do Homem, acaso achará fé sobre a terra?".
9 Jesus lhes disse ainda esta parábola a respeito de alguns que se vangloriavam como se fossem justos, e desprezavam os outros:
10 "Subiram dois homens ao templo para orar. Um era fariseu; o outro, publicano.
11 O fariseu, em pé, orava no seu interior desta forma: Graças te dou, ó Deus, que não sou como os demais homens: ladrões, injustos e adúlteros; nem como o publicano que está ali.
12 Jejuo duas vezes na semana e pago o dízimo de todos os meus lucros.
13 O publicano, porém, mantendo-se à distância, não ousava sequer levantar os olhos ao céu, mas batia no peito, dizendo: Ó Deus, tem piedade de mim, que sou pecador!
14 Digo-vos: este voltou para casa justificado, e não o outro. Pois todo o que se exaltar será humilhado, e quem se humilhar será exaltado". (= Mt 19,13ss = Mc 10,13-16)
15 Trouxeram-lhe também criancinhas, para que ele as tocasse. Vendo isso, os discípulos as repreendiam.
16 Jesus, porém, chamou-as e disse: "Deixai vir a mim as criancinhas e não as impeçais, porque o Reino de Deus é daqueles que se parecem com elas.
17 Em verdade vos declaro: quem não receber o Reino de Deus como uma criancinha, nele não entrará". (= Mt 19,16-29 = Mc 10,17-31)
18 Um homem de posição perguntou então a Jesus: "Bom Mestre, que devo fazer para possuir a vida eterna?".
19 Jesus respondeu-lhe: "Por que me chamas bom? Ninguém é bom senão só Deus.
20 Conheces os mandamentos: não cometerás adultério; não matarás; não furtarás; não dirás falso testemunho; honrarás pai e mãe".
21 Disse ele: "Tudo isso tenho guardado desde a minha mocidade".
22 A essas palavras, Jesus lhe falou: "Ainda te falta uma coisa: vende tudo o que tens, dá-o aos pobres e terás um tesouro no céu; depois, vem e segue-me".
23 Ouvindo isso, ele se entristeceu, pois era muito rico.
24 Vendo-o entristecer-se, disse Jesus: "Como é difícil aos ricos entrar no Reino de Deus!
25 É mais fácil passar o camelo pelo fundo de uma agulha do que um rico entrar no Reino de Deus."
26 Perguntaram os ouvintes: "Quem então poderá salvar-se?"
27 Respondeu Jesus: "O que é impossível aos homens é possível a Deus."
28 Pedro então disse: "Vê, nós abandonamos tudo e te seguimos."
29 Jesus respondeu: "Em verdade vos declaro: ninguém há que tenha abandonado, por amor do Reino de Deus, sua casa, sua mulher, seus irmãos, seus pais ou seus filhos,
30 que não receba muito mais neste mundo e no mundo vindouro a vida eterna". (= Mt 20,17ss = Mc 10,32ss)
31 Em seguida, Jesus tomou à parte os Doze e disse-lhes: "Eis que subimos a Jerusalém. Tudo o que foi escrito pelos profetas a respeito do Filho do Homem será cumprido.
32 Ele será entregue aos pagãos. Hão de escarnecer dele, ultrajá-lo, desprezá-lo;
33 baterão nele com varas e o farão morrer; e ao terceiro dia ressurgirá".
34 Mas eles nada disso compreendiam, e essas palavras eram-lhes um enigma cujo sentido não podiam entender. (= Mt 20,29-34 = Mc 10,46-52)
35 Ao aproximar-se Jesus de Jericó, estava um cego sentado à beira do caminho, pedindo esmolas.
36 Ouvindo o ruído da multidão que passava, perguntou o que havia.
37 Responderam-lhe: "É Jesus de Nazaré que passa".
38 Ele então exclamou: "Jesus, filho de Davi, tem piedade de mim!".
39 Os que vinham na frente repreendiam-no rudemente para que se calasse. Mas ele gritava ainda mais forte: "Filho de Davi, tem piedade de mim!".
40 Jesus parou e mandou que lho trouxessem. Chegando ele perto, perguntou-lhe:
41 "Que queres que te faça?". Respondeu ele: "Senhor, que eu veja".
42 Jesus lhe disse: "Vê! Tua fé te salvou".
43 E imediatamente ficou vendo e seguia a Jesus, glorificando a Deus. Presenciando isto, todo o povo deu glória a Deus.