Ka Whakangārahu ki a Raniera
1 I pai a Tariuha kia whakaritea ētahi ariki kotahi rau e rua tekau mō te kīngitanga, hei kāwana mō te kīngitanga katoa, 2 e toru hoki ngā rangatira nui mō ēnei, ā, ko Raniera tētahi o rātou; mā ngā ariki rā ngā kōrero e hōmai ki ēnei, kei hē ngā mea a te kīngi. 3 Kātahi ka whakanuia tēnei Raniera ki runga ake i ngā rangatira nui, i ngā ariki, nō te mea he pai rawa te wairua i roto i a ia, ā, i whakaaro te kīngi kia meinga ia hei rangatira mō te kīngitanga katoa.
4 Kātahi ngā rangatira nunui rātou ko ngā ariki ka rapu take mō Raniera i roto i ngā mea o te kīngitanga. Heoi, kīhai i kitea tētahi take, tētahi hē; he mahi pono hoki tāna, kāhore ōna kino, ōna hē.
5 Kātahi ka mea aua tāngata, "E kore e kitea e tātou he take mō tēnei Raniera, ki te kāhore e kitea he mea mōna i roto i te ture a tōna Atua."
6 Kātahi ēnei rangatira nunui rātou ko ngā ariki ka huihui ki te kīngi; ko tā rātou kōrero tēnei ki a ia, "E Kīngi Tariuha, kia ora tonu koe! 7 Kua kōrerorero ngā rangatira nunui katoa o te kīngitanga, ngā kāwana, ngā ariki, ngā kaiwhakatakoto whakaaro, ngā rangatira, kia whakatakotoria he tikanga kīngi, kia whakapūmautia he ture kaha, arā ki te īnoia he mea e tētahi ki tētahi atua, tangata rānei, ā, kia toru tekau rā anō ngā rā, he mea ehara i te īnoi ki a koe, e te kīngi, me maka ia ki te ana o ngā raiona. 8 Nā, māu e whakapūmau te ture, e te kīngi, whaitohungia hoki te mea i tuhituhia, kei puta kē, kia rite ai ki te ture a ngā Meri, a ngā Pahi, e kore nei e puta kē."
9 Mō reira whaitohungia ana e Kīngi Tariuha te mea i tuhituhia me te ture.
Ko Raniera i roto i te Ana o ngā Raiona
10 Nā, ka mōhio a Raniera ka oti taua mea i tuhituhia te whaitohu, haere ana ia ki tōna whare; nā, ko ōna matapihi tuwhera tonu ai i roto i tōna rūma ki te ritenga atu o Hiruhārama. E toru ngā tukunga o ōna turi i te rā, īnoi ana ia, whakawhetai ana ki te aroaro o tōna Atua, pērā ana me tāna i mua.
11 Kātahi ka huihui aua tāngata, ka kite i a Raniera e karakia ana, e īnoi ana ki te aroaro o tōna Atua. 12 Kātahi rātou ka whakatata, ā, ka kōrero i te ture a te kīngi ki te aroaro o te kīngi; "Kīhai ianei i whaitohungia e koe he ture, nā, ko ngā tāngata katoa e īnoi ana ki tētahi atua, tangata rānei, i ēnei rangi e toru tekau, he mea ehara i te īnoi ki a koe, e te kīngi, ka makā ki te ana raiona?"
Ka whakahoki te kīngi, ka mea, "He pono taua mea nā, e rite ana ki te ture a ngā Meri, a ngā Pahi, e kore nei e puta kē."
13 Kātahi rātou ka whakahoki, ka mea ki te aroaro o te kīngi, "Ko te Raniera rā, ko tērā o ngā tama o ngā whakarau o Hūrā, kāhore ōna mahara ki a koe, e te kīngi, ki te ture anō i whaitohungia e koe, heoi e toru āna īnoinga i te rā."
14 Ā, nō te rongonga o te kīngi ki ēnei kupu, kātahi ka nui tōna kino, ā, ka anga tōna ngākau ki a Raniera kia whakaorangia ia. Whai ana ia ki te whakaora i a ia ā tō noa te rā. 15 Kātahi ka huihui ngā tāngata nei ki te kīngi, ā, ka mea ki te kīngi, "Kia mōhio koe, e te kīngi, ko te ture tēnei a ngā Meri, a ngā Pahi, kia kaua e whakaputaia kētia tētahi ture, tikanga rānei, kua oti te whakapūmau e te kīngi."
16 Kātahi te kīngi ka whakahau, ā, kawea ana mai a Raniera, makā ana ki te ana raiona. I kōrero anō te kīngi, i mea ki a Raniera, "Ko tōu Atua e mahi tonu nā koe ki a ia, māna koe e whakaora."
17 Nā, ka maua mai he kōhatu, ka whakatakotoria ki te kūwaha o te ana; hīritia iho e te kīngi ki tāna ake hīri, ki te hīri anō a āna ariki; kei puta kē tētahi tikanga mō Raniera. 18 Kātahi te kīngi ka haere ki tōna whare, ā pau noa taua pō kīhai i kai, kīhai anō ngā mea whakatangi i kawea mai ki tōna aroaro; ā, tūrere atu ana tōna moe i a ia.
Ka Whakaoratia a Raniera i ngā Raiona
19 Kātahi te kīngi ka maranga i te atatū tonu, ā, hohoro tonu te haere ki te ana raiona. 20 Ā, nō tōna tatanga atu ki te ana, ki a Raniera, ka karanga ia, he reo tangi te reo; i kōrero te kīngi, i mea ki a Raniera, "E Raniera, e te pononga a te Atua ora, he kaha rānei tōu Atua e mahi tonu nā koe ki a ia, ki te whakaora i a koe kei mate i ngā raiona?"
21 Nā, ka mea a Raniera ki te kīngi, "E te kīngi, kia ora tonu koe! 22 Kua tukua mai e tōku Atua tāna anahera, ā, tūtakina ana e ia ngā māngai o ngā raiona, ā, kīhai rātou i pā ki ahau. Nō te mea kua kitea tōku kore hara i tōna aroaro; kāhore anō āku mahi hē i tōu aroaro, e te kīngi."
23 Nā, nui atu te koa o te kīngi, ā, whakahaua ana e ia kia tangohia ake a Raniera i roto i te ana. Nā, kua tangohia ake a Raniera i roto i te ana, kīhai rawa anō i kitea tētahi ahatanga ki a ia, nō te mea i whakapono ia ki tōna Atua.
24 Nā, ka whakahau te kīngi, ā, ka maua aua tāngata i whakapae rā ki a Raniera, ka makā ki te ana raiona, rātou, ā rātou tamariki, ā rātou wāhine, riro pū rātou i ngā raiona, ā, wāwāhia ana e rātou ō rātou wheua katoa i te mea kīanō i tatū noa ki raro o te ana.
25 Kātahi a Kīngi Tariuha ka tuhituhi ki ngā tāngata katoa, ki ngā iwi, ki ngā reo, e noho ana i te whenua katoa:
"Kia whakanuia te rangimārie ki a koutou.
26 "Tēnei ahau te whakatakoto tikanga nei; nā, i ngā kāwanatanga katoa o tōku kīngitanga, kia wiri ngā tāngata, kia wehi ki te aroaro o te Atua o Raniera.
"Ko ia hoki te Atua ora,
pūmau tonu ā ake ake.
E kore tōna kīngitanga e ngaro,
tōna kāwanatanga hoki ā te mutunga rā anō.
27 Māna e whakaora, māna e mawhiti ai;
e mahia ana hoki e ia he tohu,
he mea whakamīharo i te rangi, i te whenua;
nāna hoki a Raniera i ora ai
i te kaha o ngā raiona."
28 Nā, ka kake tēnei Raniera i te kīngitanga o Tariuha, i te kīngitanga anō hoki o Hairuha Pahi.
Daniel dans la fosse aux lions
1 Darius trouva bon d’établir sur le royaume cent vingt satrapes, qui devaient être dans tout le royaume. 2 Il mit à leur tête trois chefs, au nombre desquels était Daniel, afin que ces satrapes leur rendissent compte, et que le roi ne souffrît aucun dommage. 3 Daniel surpassait les chefs et les satrapes, parce qu’il y avait en lui un esprit supérieur; et le roi pensait à l’établir sur tout le royaume. 4 Alors les chefs et les satrapes cherchèrent une occasion d’accuser Daniel en ce qui concernait les affaires du royaume. Mais ils ne purent trouver aucune occasion, ni aucune chose à reprendre, parce qu’il était fidèle, et qu’on n’apercevait chez lui ni faute, ni rien de mauvais. 5 Et ces hommes dirent: Nous ne trouverons aucune occasion contre ce Daniel, à moins que nous n’en trouvions une dans la loi de son Dieu. 6 Puis ces chefs et ces satrapes se rendirent tumultueusement auprès du roi, et lui parlèrent ainsi: Roi Darius, vis éternellement! 7 Tous les chefs du royaume, les intendants, les satrapes, les conseillers, et les gouverneurs sont d’avis qu’il soit publié un édit royal, avec une défense sévère, portant que quiconque, dans l’espace de trente jours, adressera des prières à quelque dieu ou à quelque homme, excepté à toi, ô roi, sera jeté dans la fosse aux lions. 8 Maintenant, ô roi, confirme la défense, et écris le décret, afin qu’il soit irrévocable, Est 1:19;8:8.selon la loi des Mèdes et des Perses, qui est immuable. 9 Là-dessus le roi Darius écrivit le décret et la défense. 10 Lorsque Daniel sut que le décret était écrit, il se retira dans sa maison, où les fenêtres de la chambre supérieure étaient ouvertes 1 R 8:44.dans la direction de Jérusalem; et Ps 55:18.trois fois le jour il se mettait à genoux, il priait, et il louait son Dieu, comme il le faisait auparavant. 11 Alors ces hommes entrèrent tumultueusement, et ils trouvèrent Daniel qui priait et invoquait son Dieu. 12 Puis ils se présentèrent devant le roi, et lui dirent au sujet de la défense royale: N’as-tu pas écrit une défense portant que quiconque dans l’espace de trente jours adresserait des prières à quelque dieu ou à quelque homme, excepté à toi, ô roi, serait jeté dans la fosse aux lions? Le roi répondit: La chose est certaine, selon la loi des Mèdes et des Perses, qui est immuable. 13 Ils prirent de nouveau la parole et dirent au roi: Daniel, l’un des captifs de Juda, n’a tenu aucun compte de toi, ô roi, ni de la défense que tu as écrite, et il fait sa prière trois fois le jour. 14 Le roi fut très affligé quand il entendit cela; il prit à cœur de délivrer Daniel, et jusqu’au coucher du soleil il s’efforça de le sauver. 15 Mais ces hommes insistèrent auprès du roi, et lui dirent: Sache, ô roi, que la loi des Mèdes et des Perses exige que toute défense ou tout décret confirmé par le roi soit irrévocable. 16 Alors le roi donna l’ordre qu’on amenât Daniel, et qu’on le jetât dans la fosse aux lions. Le roi prit la parole et dit à Daniel: Puisse ton Dieu, que tu sers avec persévérance, te délivrer! 17 On apporta une pierre, et on la mit sur l’ouverture de la fosse; le roi la scella de son anneau et de l’anneau de ses grands, afin que rien ne fût changé à l’égard de Daniel. 18 Le roi se rendit ensuite dans son palais; il passa la nuit à jeun, il ne fit point venir de concubine auprès de lui, et il ne put se livrer au sommeil. 19 Le roi se leva au point du jour, avec l’aurore, et il alla précipitamment à la fosse aux lions. 20 En s’approchant de la fosse, il appela Daniel d’une voix triste. Le roi prit la parole et dit à Daniel: Daniel, serviteur du Dieu vivant, ton Dieu, que tu sers avec persévérance, a-t-il pu te délivrer des lions? 21 Et Daniel dit au roi: Roi, vis éternellement? 22 Mon Dieu a envoyé son ange et fermé la gueule des lions, qui ne m’ont fait aucun mal, parce que j’ai été trouvé innocent devant lui; et devant toi non plus, ô roi, je n’ai rien fait de mauvais. 23 Alors le roi fut très joyeux, et il ordonna qu’on fît sortir Daniel de la fosse. Daniel fut retiré de la fosse, et on ne trouva sur lui aucune blessure, parce qu’il avait eu confiance en son Dieu. 24 Le roi ordonna que ces hommes qui avaient accusé Daniel fussent amenés et jetés dans la fosse aux lions, eux, leurs enfants et leurs femmes; et avant qu’ils fussent parvenus au fond de la fosse, les lions les saisirent et brisèrent tous leurs os.
25 Après cela, le roi Darius écrivit à tous les peuples, à toutes les nations, aux hommes de toutes langues, qui habitaient sur toute la terre: Que la paix vous soit donnée avec abondance! 26 J’ordonne que, dans toute l’étendue de mon royaume, on ait de la crainte et de la frayeur pour le Dieu de Daniel. Car il est le Dieu vivant, et il subsiste éternellement; Da 2:44;4:3;7:14,27.Lu 1:33.son royaume ne sera jamais détruit, et sa domination durera jusqu’à la fin. 27 C’est lui qui délivre et qui sauve, qui opère des signes et des prodiges dans les cieux et sur la terre. C’est lui qui a délivré Daniel de la puissance des lions. 28 Daniel prospéra sous le règne de Darius, et sous le règne de Cyrus, le Perse.