Pular para o conteúdo
Publicidade

Ester 9

LSG

Te Patunga o ngā Hoariri o ngā Hūrai

1 , i te tekau rua o ngā marama, arā i te marama Arara, i te tekau toru o ngā , i te mea ka tata te mahia te kupu a te kīngi, me tāna ture, i te anō i hua ai ngā hoariri o ngā Hūrai ka taea e rātou. Otiia, i puta anō, te mea i taea e ngā Hūrai te hunga i kino ki a rātou. 2 Ka huihui ngā Hūrai ki ō rātou i ngā kāwanatanga katoa a Kīngi Ahahueruha, he mea kia ai ngā ringa ki te hunga e whai ana kia mate rātou; ā, kīhai tētahi i ki rātou aroaro; kua tau hoki rātou wehi ki ngā iwi katoa. 3 Ā, ko ngā rangatira katoa o ngā kāwanatanga, me ngā kāwana, me ngā kāwana iti, me ngā kaimahi i te mahi a te kīngi, i āwhina i ngā Hūrai; te mea kua tau te wehi o Mororekai ki a rātou. 4 He nui hoki a Mororekai i roto i te whare o te kīngi, ā, i pakū tōna rongo ki ngā kāwanatanga katoa; kua nui haere hoki taua tangata, a Mororekai.

5 , patua iho e ngā Hūrai ō rātou hoariri katoa ki te hoari, he parekura, he whakangaromanga; meatia ana e rātou rātou i pai ai ki te hunga i kino ki a rātou. 6 I Huhana anō, i te whare kīngi, e rima rau ngā tāngata i patua, i whakangaromia e ngā Hūrai. 7 Ko Parahanarata anō, ko Rarapono, ko Ahapata, 8 ko Porata, ko Araria, ko Arirata, 9 ko Paramahata, ko Arihai, ko Arirai, ko Waietata, 10 ko ngā tama kotahi tekau a Hāmana tama a Hamerata, a te hoariri o ngā Hūrai, patua iho e rātou; kīhai ia ō rātou ringa i ki ngā taonga.

11 I taua ka kawea ki te kīngi te tokomaha o te hunga i patua ki Huhana, ki te whare kīngi. 12 , ka mea te kīngi ki a Kuīni Ehetere, "E rima rau ngā tāngata kua patua nei e ngā Hūrai, huna rawa ki Huhana, ki te whare kīngi, me ngā tama kotahi tekau a Hāmana; i pēhea rātou i ērā kāwanatanga a te kīngi? He aha hoki tāu e mea nei māu? Ka hoatu hoki ki a koe. He aha ake tāu e tono ai? Ā, ka meatia."

13 Anō ko Ehetere, "Ki te pai te kīngi, tukua ngā Hūrai i Huhana, āpōpō kia mea i ngā mea o te ture o tēnei , kia whakairihia ngā tama kotahi tekau a Hāmana ki runga ki te rākau."

14 , ka mea te kīngi kia meatia tēnei, ā, ka hōmai te ture i Huhana, , whakairihia ana ngā tama kotahi tekau a Hāmana. 15 Ā, i huihui ngā Hūrai i Huhana, i te tekau whā anō o ngā o te marama Arara, ā, e toru rau ngā tāngata i patua e rātou i Huhana; kīhai ia ō rātou ringa i ki ngā taonga.

16 , ko ērā atu Hūrai o ngā kāwanatanga a te kīngi, i huihui rātou, ā, ana ki runga, kia ora ai rātou. , ka ō rātou manawa i ō rātou hoariri, ā, patua iho e rātou o te hunga i kino ki a rātou e whitu tekau rima mano; kīhai anō ia ō rātou ringa i ki ngā taonga. 17 I meinga tēnei i te tekau toru anō o ngā o te marama Arara; i te tekau whā hoki ka te manawa, waiho iho e rātou hei te kai hākari, te hari.

Te Hākari o Pūrimi

18 Engari ko ngā Hūrai i Huhana, i huihui i te tekau toru o ngā o taua marama, i te tekau whā anō, ā, te tekau rima ka whakatā; waiho iho e rātou hei te kai hākari, te hari.

19 reira ngā Hūrai e noho ana i ngā koraha, i ngā taiepakore, i mea ai ko te tekau whā o ngā o te marama Arara hei te hari, te kai hākari, hei pai, e tuku tahua ai tētahi ki tētahi.

20 , ka tuhituhia e Mororekai ēnei mea katoa, ā, tukua ana e ia ngā pukapuka ki ngā Hūrai katoa o ngā kāwanatanga katoa a Kīngi Ahahueruha, ki ngā mea e tata ana, ki ngā mea i tawhiti, 21 kia whakapūmautia te tikanga rātou, kia whakaritea te tekau whā o ngā o te marama Arara, me te tekau rima anō o ngā o taua marama, i ia tau, i ia tau, 22 kia rite ki ngā i ai te manawa o ngā Hūrai i ō rātou hoariri, ki te marama anō i puta ai rātou tangi hei hari, rātou pōuri hei pai, kia meinga hei kai hākari, hei hari, e tukua ai ētahi wāhi tētahi, tētahi, me ētahi mea anō ngā rawakore.

23 , whakaae ana ngā Hūrai kia mahia ngā mea i tīmataia nei e rātou, ngā mea anō i tuhituhia e Mororekai ki a rātou.

24 He mea Hāmana tama a Hamerata Akaki, ko te hoariri nei ia o ngā Hūrai katoa; whakaaroa ana e ia he ngā Hūrai, kia hunā rātou; ā, makā ana e ia he Puri arā he rota rātou kia whakamōtītia, kia hunā. 25 te taenga ia o taua mea ki te aroaro o te kīngi, ka whakahau ia, te pukapuka, kia hoki te whakaaro kino i whakaaroa e ia ngā Hūrai ki runga ki tōna pane ake, ā, tāronatia ana ia, rātou ko āna tama, ki runga ki te tārawa. 26 reira i huaina ai aua ko Purimi, te ingoa nei, Puri. reira anō, ngā kupu katoa o tēnei pukapuka, rātou anō i kite ai o tēnei mea, ngā mea anō i ki a rātou, 27 i whakapūmau ai ngā Hūrai i te tikanga, i whakaae ai hei mea rātou, ō rātou uri, te hunga anō hoki e honoa ki a rātou, hei mea e kore e whakatakā, kia whakaritea ēnei e rua, kia pērā anō me te mea i tuhituhia, i te anō e tika ai i tēnei tau, i tēnei tau. 28 Kia maharatia anō ēnei , kia mahia e ngā whakatupuranga katoa e ngā hapū katoa, e ngā kāwanatanga katoa, e ngā katoa, kia kaua anō ēnei o Purimi e ngaro i roto i ngā Hūrai, me te maharatanga ki aua kia kaua e mahue i ō rātou uri.

29 Kātahi ka tuhituhi a Kuīni Ehetere, Apihaira tamāhine, a Mororekai Hūrai anō, whakapau rawa rāua mana, kia whakapūmautia tēnei pukapuka tuarua o Purimi. 30 Ā, i tukua e ia he pukapuka ki ngā Hūrai katoa, ki ngā kāwanatanga kotahi rau e rua tekau whitu o te kīngitanga o Ahahueruha, te rangimārie ngā kupu, te pono 31 kia whakapūmautia ēnei o Purimi i ngā e tika ai, kia pērā me Mororekai Hūrai rāua ko Kuīni Ehetere i whakatakoto ai rātou; me rātou anō i whakatakoto ai hei tikanga rātou, ō rātou uri, arā ngā nohopuku, me rātou tangi. 32 , whakapūmautia ana ēnei meatanga Purimi e te kupu a Ehetere; tuhituhia iho ki te pukapuka.

Vengeance des Juifs

1 Au douzième mois, qui est le mois d’Adar, le treizième jour du mois, jour devaient s’exécuter l’ordre et l’édit du roi, et les ennemis des Juifs avaient espéré dominer sur eux, ce fut le contraire qui arriva, et les Juifs dominèrent sur leurs ennemis. 2 Les Juifs se rassemblèrent dans leurs villes, dans toutes les provinces du roi Assuérus, pour mettre la main sur ceux qui cherchaient leur perte; et personne ne put leur résister, car la crainte qu’on avait d’eux s’était emparée de tous les peuples. 3 Et tous les chefs des provinces, les satrapes, les gouverneurs, les fonctionnaires du roi, soutinrent les Juifs, à cause de l’effroi que leur inspirait Mardochée. 4 Car Mardochée était puissant dans la maison du roi, et sa renommée se répandait dans toutes les provinces, parce qu’il devenait de plus en plus puissant. 5 Les Juifs frappèrent à coups d’épée tous leurs ennemis, ils les tuèrent et les firent périr; ils traitèrent comme il leur plut ceux qui leur étaient hostiles. 6 Dans Suse, la capitale, les Juifs tuèrent et firent périr cinq cents hommes, 7 et ils égorgèrent Parschandatha, Dalphon, Aspatha, 8 Poratha, Adalia, Aridatha, 9 Parmaschtha, Arizaï, Aridaï et Vajezatha, 10 les dix fils d’Haman, fils d’Hammedatha, l’ennemi des Juifs. Mais ils ne mirent pas la main au pillage. 11 Ce jour-là, le nombre de ceux qui avaient été tués dans Suse, la capitale, parvint à la connaissance du roi. 12 Et le roi dit à la reine Esther: Les Juifs ont tué et fait périr dans Suse, la capitale, cinq cents hommes et les dix fils d’Haman; qu’auront-ils fait dans le reste des provinces du roi? Quelle est ta demande? Elle te sera accordée. Que désires-tu encore? Tu l’obtiendras. 13 Esther répondit: Si le roi le trouve bon, qu’il soit permis aux Juifs qui sont à Suse d’agir encore demain selon le décret d’aujourdhui, et que l’on pende au bois les dix fils d’Haman. 14 Et le roi ordonna de faire ainsi. L’édit fut publié dans Suse. On pendit les dix fils d’Haman; 15 et les Juifs qui se trouvaient à Suse se rassemblèrent de nouveau le quatorzième jour du mois d’Adar et tuèrent dans Suse trois cents hommes. Mais ils ne mirent pas la main au pillage. 16 Les autres Juifs qui étaient dans les provinces du roi se rassemblèrent et défendirent leur vie; ils se procurèrent du repos en se délivrant de leurs ennemis, et ils tuèrent soixante-quinze mille de ceux qui leur étaient hostiles. Mais ils ne mirent pas la main au pillage.

Fête des Purim

17 Ces choses arrivèrent le treizième jour du mois d’Adar. Les Juifs se reposèrent le quatorzième, et ils en firent un jour de festin et de joie. 18 Ceux qui se trouvaient à Suse, s’étant rassemblés le treizième jour et le quatorzième jour, se reposèrent le quinzième, et ils en firent un jour de festin et de joie. 19 C’est pourquoi les Juifs de la campagne, qui habitent des villes sans murailles, font du quatorzième jour du mois d’Adar un jour de joie, de festin et de fête, l’on s’envoie des portions les uns aux autres. 20 Mardochée écrivit ces choses, et il envoya des lettres à tous les Juifs qui étaient dans toutes les provinces du roi Assuérus, auprès et au loin. 21 Il leur prescrivait de célébrer chaque année le quatorzième jour et le quinzième jour du mois d’Adar 22 comme les jours ils avaient obtenu du repos en se délivrant de leurs ennemis, de célébrer le mois leur tristesse avait été changée en joie et leur désolation en jour de fête, et de faire de ces jours des jours de festin et de joie l’on s’envoie des portions les uns aux autres et l’on distribue des dons aux indigents. 23 Les Juifs s’engagèrent à faire ce qu’ils avaient déjà commencé et ce que Mardochée leur écrivit. 24 Car Haman, fils d’Hammedatha, l’Agaguite, ennemi de tous les Juifs, avait formé le projet de les faire périr, et il avait jeté le pur, c’est-à-dire le sort, afin de les tuer et de les détruire; 25 mais Esther s’étant présentée devant le roi, le roi ordonna Est 8:8.par écrit de faire retomber sur la tête d’Haman le méchant projet qu’il avait formé contre les Juifs, et de le pendre au bois, lui et ses fils. 26 C’est pourquoi on appela ces jours Purim, du nom de pur. D’après tout le contenu de cette lettre, d’après ce qu’ils avaient eux-mêmes vu et ce qui leur était arrivé, 27 les Juifs prirent pour eux, pour leur postérité, et pour tous ceux qui s’attacheraient à eux, la résolution et l’engagement irrévocables de célébrer chaque année ces deux jours, selon le mode prescrit et au temps fixé. 28 Ces jours devaient être rappelés et célébrés de génération en génération, dans chaque famille, dans chaque province et dans chaque ville; et ces jours de Purim ne devaient jamais être abolis au milieu des Juifs, ni le souvenir s’en effacer parmi leurs descendants. 29 La reine Esther, fille d’Abichaïl, et le Juif Mardochée écrivirent d’une manière pressante une seconde fois pour confirmer la lettre sur les Purim. 30 On envoya des lettres à tous les Juifs, dans les cent vingt-sept provinces du roi Assuérus. Elles contenaient des paroles de paix et de fidélité, 31 pour prescrire ces jours de Purim au temps fixé, comme le Juif Mardochée et la reine Esther les avaient établis pour eux, et comme ils les avaient établis pour eux-mêmes et pour leur postérité, à l’occasion de leur jeûne et de leurs cris. 32 Ainsi l’ordre d’Esther confirma l’institution des Purim, et cela fut écrit dans le livre.

Veja também