2 Mitä te tiedätte, sen tiedän minäkin; en ole minä teitä huonompi.

3 Mutta minä mielin puhua Kaikkivaltiaalle, minä tahdon tuoda todistukseni Jumalaa vastaan.

4 Sillä te laastaroitte valheella, olette puoskareita kaikki tyynni.

5 Jospa edes osaisitte visusti vaieta, niin se olisi teille viisaudeksi luettava!

6 Kuulkaa siis, mitä minä todistan, ja tarkatkaa, mitä huuleni väittävät vastaan.

7 Tahdotteko puolustaa Jumalaa väärällä puheella ja puhua vilppiä hänen puolestaan;

8 tahdotteko olla puolueellisia hänen hyväksensä tahi ajaa Jumalan asiaa?

9 Koituuko siitä silloin hyvää, kun hän käy teitä tutkimaan; tahi voitteko pettää hänet, niinkuin ihminen petetään?

10 Hän teitä ankarasti rankaisee, jos salassa olette puolueellisia.

11 Eikö hänen korkeutensa peljästytä teitä ja hänen kauhunsa teitä valtaa?

12 Tuhkalauselmia ovat teidän mietelauseenne, savivarustuksia silloin teidän varustuksenne.

13 Vaietkaa, antakaa minun olla, niin minä puhun, käyköön minun miten tahansa.

14 Miksi minä otan lihani hampaisiini ja panen henkeni kämmenelleni?

15 Katso, hän surmaa minut, en minä enää mitään toivo; tahdon vain vaellustani puolustaa häntä vastaan.

16 Jo sekin on minulle voitoksi; sillä jumalaton ei voi käydä hänen kasvojensa eteen.

17 Kuulkaa tarkasti minun puhettani, ja mitä minä lausun korvienne kuullen.

18 Katso, olen ryhtynyt käymään oikeutta; minä tiedän, että olen oikeassa.

19 Kuka saattaa käräjöidä minua vastaan? Silloin minä vaikenen ja kuolen.

20 Kahta vain älä minulle tee, niin en lymyä sinun kasvojesi edestä:

21 ota pois kätesi minun päältäni, ja älköön kauhusi minua peljättäkö;

22 sitten haasta, niin minä vastaan, tahi minä puhun, ja vastaa sinä minulle.

23 Mikä on minun pahain tekojeni ja syntieni luku? Ilmaise minulle rikkomukseni ja syntini.

24 Miksi peität kasvosi ja pidät minua vihollisenasi?

25 Lentävää lehteäkö peljätät, kuivunutta korttako vainoat,

26 koskapa määräät katkeruuden minun osakseni ja perinnökseni nuoruuteni pahat teot,

28 Hän hajoaa kuin lahopuu, kuin koinsyömä vaate.

1 Kyk, alles het my oog gesien, my oor gehoor en opgemerk.

2 Wat julle weet, weet ek ook: ek staan nie vir julle terug nie.

3 Maar ,k sal met die Almagtige spreek, en ek verlang om te pleit by God.

4 Maar julle pleister met leuens, kwaksalwers is julle almal.

5 Ag, as julle maar heeltemal sou swyg -- dan sou dit vir julle wysheid wees!

6 Hoor tog na my verantwoording, en luister na die aanvalle van my lippe.

7 Wil julle, tot verdediging van God, onreg spreek en ten behoewe van Hom bedrog laat hoor?

8 Wil julle vir Hom partydig wees? Of wil julle vir God pleit?

9 Sal dit goed wees as Hy julle ondersoek? Of wil julle Hom bedrieg soos 'n mens bedrieg word?

10 Hy sal julle sekerlik straf as julle in die geheim partydig is.

11 Sal sy hoogheid julle nie verskrik nie, en die skrik vir Hom julle nie oorval nie?

12 Julle kernspreuke is spreuke van as, julle skanse word skanse van klei.

13 Laat my met rus; dan wil ,k spreek; laat dan oor my kom wat wil.

14 Waarom sou ek my vlees in my tande neem en my lewe neerlê in my hand?

15 Kyk, al wil Hy my ombring -- ek hoop op Hom; ek sal tog my wandel voor sy aangesig bepleit.

16 Ook is dit my tot heil dat 'n goddelose voor sy aangesig nie sal kom nie.

17 Luister goed na my rede en gee gehoor aan my verklaring.

18 Kyk tog, ek dra die regsaak voor; ek weet dat ,k reg sal hê.

19 Wie durf my dan bestry? Ja, dan sou ek swyg en sterwe.

20 Moet my net twee dinge nie aandoen nie, dan sal ek my vir u aangesig nie verberg nie:

21 trek u hand weg van my af, en laat die skrik vir U my nie beangstig nie.

22 Klaag dan maar aan, en ,k sal antwoord; of ek sal spreek, en gee U my antwoord.

23 Hoeveel is my ongeregtighede en sondes; maak my my oortreding en sonde bekend.

24 Waarom verberg U u aangesig en hou my vir 'n vyand van U?

25 Wil U 'n verwaaide blaar skrik aanja en die droë stoppel agtervolg,

26 dat U bitter dinge oor my beskik en my die ongeregtighede van my jeug laat erwe,

27 en dat U my voete in die blok sit en al my paaie bewaak? U trek vir U 'n streep om die sole van my voete;

28 en d¡t iemand wat verval soos hout wat weggevreet is, soos 'n kleed wat die mot verteer.