1 Es ist aber unsere, der Starken Pflicht, die Schwachheiten der Kraftlosen zu tragen und nicht Gefallen an uns selber zu haben. 2 Es soll aber ein jeder von uns seinem Nächsten gefallen zum Guten, zur Erbauung. 3 Denn auch Christus hatte nicht an sich selbst Gefallen, sondern wie geschrieben steht: «Die Schmähungen derer, die dich geschmäht haben, sind auf mich gefallen.» 4 Was aber zuvor geschrieben worden ist, das wurde zu unserer Belehrung geschrieben, damit wir durch die Geduld und durch den Trost der Schrift Hoffnung fassen. 5 Der Gott der Geduld und des Trostes aber gebe euch, untereinander eines Sinnes zu sein, Christus Jesus gemäß, 6 damit ihr einmütig, mit einem Munde Gott und den Vater unsres Herrn Jesus Christus lobet. 7 Darum nehmet euch einer des andern an, gleichwie auch Christus sich euer angenommen hat, zu Gottes Ehre! 8 Ich sage aber, daß Jesus Christus ein Diener der Beschneidung geworden ist um der Wahrhaftigkeit Gottes willen, um die Verheißungen an die Väter zu bestätigen, 9 daß aber die Heiden Gott loben um der Barmherzigkeit willen, wie geschrieben steht: «Darum will ich dich preisen unter den Heiden und deinem Namen lobsingen!» 10 Und wiederum spricht er: «Freuet euch, ihr Heiden, mit seinem Volk!» 11 Und wiederum: «Lobet den Herrn, alle Heiden, preiset ihn, alle Völker!» 12 Und wiederum spricht Jesaja: «Es wird aus der Wurzel Jesses sprossen der, welcher aufsteht, um über die Heiden zu herrschen; auf ihn werden die Heiden hoffen.» 13 Der Gott der Hoffnung aber erfülle euch mit aller Freude und mit Frieden im Glauben, daß ihr überströmet an Hoffnung, in der Kraft des heiligen Geistes! 14 Ich habe aber, meine Brüder, die feste Überzeugung von euch, daß auch ihr selbst voll Gütigkeit seid, erfüllt mit aller Erkenntnis und fähig, einander zu ermahnen. 15 Das machte mir aber zum Teil um so mehr Mut, euch zu schreiben, um euer Gedächtnis wieder aufzufrischen, wegen der Gnade, die mir von Gott gegeben ist, 16 daß ich ein Diener Jesu Christi für die Heiden sein soll, der das Evangelium Gottes priesterlich verwaltet, auf daß das Opfer der Heiden angenehm werde, geheiligt im heiligen Geist. 17 Ich habe also [Grund zum] Rühmen in Christus Jesus, vor Gott. 18 Denn ich würde nicht wagen, etwas davon zu sagen, wenn nicht Christus es durch mich gewirkt hätte, um die Heiden zum Gehorsam zu bringen durch Wort und Werk, 19 in Kraft von Zeichen und Wundern, in Kraft des heiligen Geistes, also daß ich von Jerusalem an und ringsumher bis nach Illyrien das Evangelium von Christus völlig ausgerichtet habe, 20 wobei ich es mir zur Ehre mache, das Evangelium nicht dort zu verkündigen, wo Christi Name schon bekannt ist, damit ich nicht auf einen fremden Grund baue, 21 sondern, wie geschrieben steht: «Welchen nicht von ihm verkündigt worden ist, die sollen es sehen, und welche es nicht gehört haben, die sollen es vernehmen.» 22 Darum bin ich auch oftmals verhindert worden, zu euch zu kommen. 23 Da ich jetzt aber in diesen Gegenden keinen Raum mehr habe, wohl aber seit vielen Jahren ein Verlangen hege, zu euch zu kommen, 24 so werde ich auf der Reise nach Spanien zu euch kommen; denn ich hoffe, euch auf der Durchreise zu sehen und von euch dorthin geleitet zu werden, wenn ich mich zuvor ein wenig an euch erquickt habe. 25 Nun aber reise ich nach Jerusalem, im Dienste der Heiligen. 26 Es hat nämlich Mazedonien und Achaja gefallen, eine Sammlung für die Armen unter den Heiligen in Jerusalem zu veranstalten; 27 es hat ihnen gefallen, und sie sind es ihnen auch schuldig; denn wenn die Heiden an ihren geistlichen Gütern Anteil erhalten haben, so sind sie auch verpflichtet, jenen in den leiblichen zu dienen. 28 Wenn ich nun das ausgerichtet und ihnen diese Frucht gesichert habe, will ich bei euch durchreisen nach Spanien. 29 Ich weiß aber, daß, wenn ich zu euch komme, es in der Fülle des Segens Christi geschehen wird. 30 Ich ermahne euch aber, ihr Brüder, durch unsern Herrn Jesus Christus und durch die Liebe des Geistes, daß ihr mit mir kämpfet in den Gebeten für mich zu Gott, 31 daß ich errettet werde von den Ungläubigen in Judäa und daß meine Dienstleistung für Jerusalem den Heiligen angenehm sei, 32 auf daß ich durch Gottes Willen mit Freuden zu euch komme und mich mit euch erquicke. 33 Der Gott aber des Friedens sei mit euch allen! Amen.
1 Ko te mahi tika mā tātou, mā te hunga kaha, he pīkau i ngā ngoikoretanga o te hunga kaha kore; kaua hoki e whai i tā tātou ake i āhuareka ai. 2 Me whai tēnā, tēnā o tātou kia āhuareka mai tōna hoa, tōna hoa mō te mea e pai ana hei hanga i tōna whakapono. 3 Kīhai hoki a te Karaiti i whai ki tāna ake i āhuareka ai; engari, i rite ki te mea kua oti te tuhituhi, "Ko ngā tāwainga a te hunga e tāwai ana i a koe kua tau ki ahau." 4 Ko ngā mea katoa hoki i tuhituhia i mua he mea tuhituhi hei whakaako i a tātou, kia whai tūmanakohanga ai tātou, i te mea ka whakamanawanui ka whakamārietia hoki e ngā karaipiture.
5 Heoi, mā te Atua o te manawanui, o te whakamārie, e hoatu ki a koutou kia kotahi te whakaaro o tētahi ki tētahi, kia rite ki tā Karaiti Īhu; 6 kia kotahi ai te whakaaro, kia kotahi ai te māngai, e whakakorōria ai koutou i te Atua, arā i te Matua o tō tātou Ariki, o Īhu Karaiti.
7 Nā, me whakahoa koutou tētahi ki tētahi, kia rite ki a te Karaiti i mea nei i a tātou hei hoa mōna, kia whai korōria ai te Atua. 8 Ko tāku kupu hoki tēnei, i meinga a te Karaiti hei minita ki te kotinga, he whakaaro ki te pono o te Atua, kia ū ai ngā mea i whakaaria ki ngā mātua. 9 Kia whakakorōria ai hoki ngā tauiwi i te Atua mō tāna mahi tohu, kia pērā ai me te mea i tuhituhia:
"Mō konei ka whakawhetai ahau ki a koe i waenganui o ngā tauiwi,
ka hīmene ki tōu ingoa."
10 Tēnei anō tētahi kupu ana,
"Kia hari tahi, e ngā tauiwi, me tāna iwi."
11 Tēnei anō hoki,
"Whakamoemititia te Ariki, e ngā tauiwi katoa;
whakamoemititia anō ia, e ngā iwi katoa."
12 E mea ana hoki a Ihāia,
"Tērā e whai pakiaka a Hehe,
me tētahi e whakatika ake ana hei rangatira mō ngā tauiwi;
ko ia hei tūmanakohanga mā ngā tauiwi."
13 Nā, mā te Atua, nāna nei te tūmanako, e whakakī koutou ki te hari katoa, ki te rangimārie, i runga i te whakapono, kia hua ai tō koutou tūmanako, i runga i te kaha o te Wairua Tapu.
14 Nā, e ū ana tōku ake whakaaro ki a koutou, e ōku tēina, e kī ana koutou i te pai, whawhao rawa ki te mātauranga katoa, ā, e taea anō e koutou te tohutohu tētahi i tētahi. 15 Otiia, i nui ake ai tōku māia ki te tuhituhi pēnei ki a koutou, e ōku tēina, he whakamahara anō i a koutou, he mea nā te aroha noa kua hōmai nei ki ahau e te Atua. 16 I meinga ai ahau hei minita mā Īhu Karaiti ki ngā tauiwi, hei minita i te rongopai o te Atua, kia manakohia ai te whakahere o ngā tauiwi, he mea whakatapu nā te Wairua Tapu.
17 Nā, kua whai whakamanamanatanga nei ahau i roto i a Karaiti Īhu i ngā mea a te Atua. 18 E kore hoki ahau e māia ki te kōrero ki ētahi mea, ko ngā mea anake kua mahia e te Karaiti nā roto i ahau, hei mea kia ngohengohe mai ngā tauiwi, arā, nā tāku kupu, nā tāku mahi, 19 i runga i te kaha o ngā tohu, o ngā mea whakamīharo, i runga i te kaha o te Wairua Tapu; nō ka whakapaua e ahau te kauwhau i te rongopai o te Karaiti atu i Hiruhārama, ā taka noa, ki Iririkuma rawa. 20 Āe rā, ko ia tēnei tāku tohe ki te kauwhau i te rongopai, ehara i te mea ki ngā wāhi kua whakahuatia nei a te Karaiti ki reira, kei hanga whare ahau ki runga ki a tētahi atu tūranga. 21 Engari, kia rite ki te mea i tuhituhia:
"E kite te hunga kīhai nei i kōrerotia ia ki a rātou, ā,
e mātau te hunga kīhai i rongo."
22 Nā, konei anō i maha ai ōku whakawarenga, te tae atu ai ahau ki a koutou. 23 Otiia ināianei, kua kore nei he wāhi mōku i ēnei whenua, ā, i te mea he maha ngā tau i wawata ai ahau kia tae atu ki a koutou, 24 ina tūpono tāku haere ki Hipania. E tūmanako ana hoki ahau kia kite i a koutou i taua haerenga ōku, ā, kia kawea pērātia atu ahau e koutou, ina anō ia kia mātua rite tētahi wāhi o tōku ngākau i te kitenga i a koutou. 25 Ināianei ia, e mea ana ahau, e haere ana tēnei ahau ki Hiruhārama, ki te mahi mea mā te hunga tapu. 26 Kua pai hoki a Makeronia rāua ko Akāia kia meinga tētahi kohikohi mā ngā mea rawakore o te hunga tapu i Hiruhārama. 27 Āe rā, i pai anō rātou ki te pērā, ā, e tika ana anō kia hoatu ki a rātou. I te mea kua uru nei ngā tauiwi ki ā rātou mea o te wairua, waihoki he tika anō kia mahia e ēnei ētahi mea o te kikokiko mā rātou. 28 Nā, kia oti tēnei i ahau, ā, hīri rawa tēnei hua hei mea mā rātou, ka tika atu ahau mā koutou nā ki Hipania. 29 Ā, e mātau ana ahau, ka haere atu ahau ki a koutou, tērā ahau e haere atu i runga i te hua noa iho o te manaakitanga o te rongopai o te Karaiti.
30 Nā, he tohe tēnei nāku ki a koutou, e ōku tēina, he whakaaro ki tō tātou Ariki, ki a Īhu Karaiti, nā te aroha hoki o te Wairua, kia tohe tahi koutou me ahau i ā koutou īnoi ki te Atua mōku; 31 kia whakaorangia ahau i te hunga whakateka i Hūria; kia manakohia anō e te hunga tapu tāku minitatanga mō Hiruhārama; 32 kia haere hari atu ai ahau ki a koutou, ki te pai te Atua, kia whakatā tahi ai me koutou. 33 Nā, kia noho te Atua o te rangimārie ki a koutou katoa. Āmine.