1 Then, six days before the Passover, Jesus came to Bethany, where Lazarus was, who had been dead, whom he raised from the dead. 2 So they made him a supper there. Martha served, but Lazarus was one of those who sat at the table with him. 3 Therefore Mary took a pound*12:3 a Roman pound of 12 ounces, or about 340 grams of ointment of pure nard, very precious, and anointed Jesus’ feet and wiped his feet with her hair. The house was filled with the fragrance of the ointment.

4 Then Judas Iscariot, Simon’s son, one of his disciples, who would betray him, said, 5 "Why wasn’t this ointment sold for three hundred denarii*12:5 300 denarii was about a year’s wages for an agricultural laborer. and given to the poor?" 6 Now he said this, not because he cared for the poor, but because he was a thief, and having the money box, used to steal what was put into it.

7 But Jesus said, "Leave her alone. She has kept this for the day of my burial. 8 For you always have the poor with you, but you don’t always have me."

9 A large crowd therefore of the Jews learned that he was there; and they came, not for Jesus’ sake only, but that they might see Lazarus also, whom he had raised from the dead. 10 But the chief priests conspired to put Lazarus to death also, 11 because on account of him many of the Jews went away and believed in Jesus.

12 On the next day a great multitude had come to the feast. When they heard that Jesus was coming to Jerusalem, 13 they took the branches of the palm trees and went out to meet him, and cried out, "Hosanna!*12:13 "Hosanna" means "save us" or "help us, we pray". Blessed is he who comes in the name of the Lord,✝12:13 Psalms 118:25-26 the King of Israel!"

14 Jesus, having found a young donkey, sat on it. As it is written, 15 "Don’t be afraid, daughter of Zion. Behold, your King comes, sitting on a donkey’s colt."✝12:15 Zechariah 9:9 16 His disciples didn’t understand these things at first, but when Jesus was glorified, then they remembered that these things were written about him, and that they had done these things to him. 17 The multitude therefore that was with him when he called Lazarus out of the tomb and raised him from the dead was testifying about it. 18 For this cause also the multitude went and met him, because they heard that he had done this sign. 19 The Pharisees therefore said among themselves, "See how you accomplish nothing. Behold, the world has gone after him."

20 Now there were certain Greeks among those who went up to worship at the feast. 21 Therefore, these came to Philip, who was from Bethsaida of Galilee, and asked him, saying, "Sir, we want to see Jesus." 22 Philip came and told Andrew, and in turn, Andrew came with Philip, and they told Jesus.

23 Jesus answered them, "The time has come for the Son of Man to be glorified. 24 Most certainly I tell you, unless a grain of wheat falls into the earth and dies, it remains by itself alone. But if it dies, it bears much fruit. 25 He who loves his life will lose it. He who hates his life in this world will keep it to eternal life. 26 If anyone serves me, let him follow me. Where I am, there my servant will also be. If anyone serves me, the Father will honor him.

27 "Now my soul is troubled. What shall I say? ‘Father, save me from this time’? But I came to this time for this cause. 28 Father, glorify your name!"

Then a voice came out of the sky, saying, "I have both glorified it and will glorify it again."

29 Therefore the multitude who stood by and heard it said that it had thundered. Others said, "An angel has spoken to him."

30 Jesus answered, "This voice hasn’t come for my sake, but for your sakes. 31 Now is the judgment of this world. Now the prince of this world will be cast out. 32 And I, if I am lifted up from the earth, will draw all people to myself." 33 But he said this, signifying by what kind of death he should die.

34 The multitude answered him, "We have heard out of the law that the Christ remains forever.✝12:34 Isaiah 9:7; Daniel 2:44; See Isaiah 53:8 How do you say, ‘The Son of Man must be lifted up’? Who is this Son of Man?"

35 Jesus therefore said to them, "Yet a little while the light is with you. Walk while you have the light, that darkness doesn’t overtake you. He who walks in the darkness doesn’t know where he is going. 36 While you have the light, believe in the light, that you may become children of light." Jesus said these things, and he departed and hid himself from them. 37 But though he had done so many signs before them, yet they didn’t believe in him, 38 that the word of Isaiah the prophet might be fulfilled, which he spoke:

"Lord, who has believed our report?

To whom has the arm of the Lord been revealed?"✝12:38 Isaiah 53:1

39 For this cause they couldn’t believe, for Isaiah said again:

40 "He has blinded their eyes and he hardened their heart,

lest they should see with their eyes,

and perceive with their heart,

and would turn,

and I would heal them."✝12:40 Isaiah 6:10

41 Isaiah said these things when he saw his glory, and spoke of him.✝12:41 Isaiah 6:1 42 Nevertheless, even many of the rulers believed in him, but because of the Pharisees they didn’t confess it, so that they wouldn’t be put out of the synagogue, 43 for they loved men’s praise more than God’s praise.

44 Jesus cried out and said, "Whoever believes in me, believes not in me, but in him who sent me. 45 He who sees me sees him who sent me. 46 I have come as a light into the world, that whoever believes in me may not remain in the darkness. 47 If anyone listens to my sayings and doesn’t believe, I don’t judge him. For I came not to judge the world, but to save the world. 48 He who rejects me, and doesn’t receive my sayings, has one who judges him. The word that I spoke will judge him in the last day. 49 For I spoke not from myself, but the Father who sent me gave me a commandment, what I should say and what I should speak. 50 I know that his commandment is eternal life. The things therefore which I speak, even as the Father has said to me, so I speak."

1 Kuus päeva enne paasapühi jõudis Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle ta oli surnuist üles äratanud. 2 Seal korraldati Jeesuse auks pidusöök. Marta kattis laua ning Laatsarus oli koos teistega Jeesuse juures laua ümber. 3 Siis võttis Maarja umbes poole kilogrammi jagu ehtsat ja hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Kogu maja täitus nardisalvi lõhnaga.

4 Kuid Juudas Iskariot, üks Jeesuse jüngritest – see, kes ta hiljem ära andis – küsis: 5 „Miks pigem ei müüdud seda salvi kolmesaja teenari*12:5 Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk, nii et kolmsada teenarit võrdus töömehe aastapalgaga. eest ega jagatud raha vaestele?" 6 Ent seda ta ei öelnud sellepärast, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas. Laekahoidjana võttis ta endale osa sellest, mis laekasse pandi.

7 Jeesus vastas talle: „Jäta ta rahule! Ta pidi selle salvi minu matmise päevaks hoidma. 8 Vaeseid on alati teie juures, aga mind ei ole teil alati."

9 Siis sai suur hulk juute teada Jeesuse sealviibimisest ja nad tulid sinna – mitte ainult Jeesuse pärast, vaid ka selleks, et näha Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles tõstnud. 10 Seepärast võtsid ülempreestrid nõuks tappa ka Laatsaruse, 11 sest tema tõttu läksid paljud juudid Jeesuse poole üle ning uskusid temasse.

12 Järgmisel päeval kuulis pühadeks tulnud suur rahvahulk, et Jeesus on teel Jeruusalemma. 13 Nad võtsid kätte palmioksi, läksid talle vastu ja hüüdsid:

„Hoosanna!*12:13 Heebrea hošianna, mis tähendab „Aita ometi!" või „Päästa ometi!", oli kujunenud ülistusvormeliks.

Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!

Iisraeli kuningas!"

14 Jeesus aga leidis eeslisälu ja istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:

15 „Ära karda, Siioni tütar!

Vaata, su kuningas tuleb,

sõites eeslisälu seljas!"

16 Sellest ei saanud Jeesuse jüngrid algul aru, aga kui Jeesus oli läinud tagasi taevasesse ausse, meenus neile, et nii oli temast kirjutatud Pühakirjas ning see oli nüüd täide läinud.

17 Rahva seas oli ka neid, kes olid oma silmaga näinud, kuidas Jeesus Laatsaruse hauast välja kutsus ja surnuist üles äratas. Need rääkisid nüüd sellest kõigile avalikult. 18 Seepärast läkski rahvahulk talle tee peale vastu, et nad olid kuulnud sellest tunnustähest. 19 Siis rääkisid variserid isekeskis: „Näete, te ei suuda midagi! Kogu maailm jookseb tema järel!"

20 Ent pühadeks Jeruusalemma palvetama tulnud inimeste seas olid ka mõned kreeklased. 21 Need pöördusid Filippuse poole, kes oli pärit Betsaidast Galileast, ja palusid teda: „Isand, me tahaksime kohtuda Jeesusega!" 22 Filippus läks ja rääkis seda Andreasele; Andreas ja Filippus läksid siis ja rääkisid seda Jeesusele.

23 Jeesus vastas: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks. 24 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange mulda ega sure, siis see jääb üksi. Kui ta aga sureb, kannab see palju vilja. 25 Kes oma elu armastab, kaotab selle, ja kes oma elu põlgab selles ilmas, hoiab selle igaveseks eluks. 26 Kui keegi tahab mind teenida, siis ta järgnegu mulle. Kus olen mina, seal on ka mu teener. Minu Isa austab seda, kes mind teenib.

27 Nüüd on mu hing ärevil. Mida ma peaksin ütlema? Isa, päästa mind sellest tunnist! Ei, selle tunni pärast ma olengi tulnud. 28 Isa, austa oma nime!"

Ja taevast vastas hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel!" 29 Mõned juuresolijaist arvasid, et nad kuulevad kõuemürinat, teised ütlesid: „Ingel kõneles temaga!"

30 Jeesus aga ütles: „See hääl ei kostnud mitte minu, vaid teie pärast. 31 Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. 32 Kui mind tõstetakse maa pealt üles, tõmban ma kõik inimesed enda juurde." 33 Ta ütles seda, et näidata, millisesse surma ta peab surema.

34 Rahvahulk aga vastas: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igaveseks. Miks sina siis ütled, et Inimese Poeg tõstetakse üles? Kes see Inimese Poeg on?"

35 „Veel pisut aega on valgus teie keskel," ütles Jeesus. „Käige valguses, kuni teil seda on, et teid ei haaraks pimedus. Pimedas käija ei tea, kuhu ta läheb. 36 Kuni teil on valgus, uskuge valgusesse, et te saaksite valguse lasteks!"

Kui ta seda oli rääkinud, lahkus ta ja hoidis end nende eest varjul.

37 Kuigi Jeesus oli andnud nende nähes palju tunnustähti, ei uskunud inimesed ikka veel temasse, 38 et läheks täide prohvet Jesaja ettekuulutus:

„Issand, kes on uskunud meie kuulutust

ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?"

39 Seepärast ei suutnud nad uskuda, sest nagu Jesaja veel on öelnud:

40 „Ta on löönud pimedusega nende silmi

ja mõistmatusega nende südant,

et nad silmadega ei näeks

ja südamega ei mõistaks

ega pöörduks, et ma saaksin neid tervendada."

41 Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis temast.

42 Kõigele vaatamata uskusid isegi paljud ülemad Jeesusesse, ent kartusest variseride ees ei rääkinud nad sellest avalikult, et neid sünagoogist välja ei heidetaks. 43 Nad pidasid inimlikku kiitust tähtsamaks Jumala kiitusest.

44 Aga Jeesus hüüdis: „Kes usub minusse, ei usu ainult minusse, vaid ka sellesse, kes minu on läkitanud. 45 Kes näeb mind, näeb ka minu Läkitajat. 46 Mina olen tulnud maailma valguseks, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.

47 Kes kuuleb mu sõnu ega pea neid, selle üle ei mõista mina kohut, sest mina ei tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid seda päästma. 48 Kes hülgab minu ega võta kuulda mu sõnu, sellel on kohtumõistja olemas. Sõna, mida ma olen kuulutanud, mõistab ta hukka viimasel päeval. 49 Sest mina ei ole seda rääkinud iseenda nimel, vaid Isa, kes minu saatis, on mind käskinud öelda kõike seda, mida ma olen rääkinud. 50 Ja ma tean, et tema käsk viib igavesse ellu. Mida mina räägin, on see, mida Isa on mul käskinud rääkida."