1 Whence come wars and whence fightings among you? Is it not thence, — from your pleasures, which war in your members? 2 Ye lust and have not: ye kill and are full of envy, and cannot obtain; ye fight and war; ye have not because ye ask not. 3 Ye ask and receive not, because ye ask evilly, that ye may consume it in your pleasures. 4 Adulteresses, know ye not that friendship with the world is enmity with God? Whoever therefore is minded to be the friend of the world is constituted enemy of God. 5 Think ye that the scripture speaks in vain? Does the Spirit which has taken his abode in us desire enviously? 6 But he gives more grace. Wherefore he says, God sets himself against the proud, but gives grace to the lowly. 7 Subject yourselves therefore to God. Resist the devil, and he will flee from you. 8 Draw near to God, and he will draw near to you. Cleanse your hands, sinners, and purify your hearts, ye double-minded. 9 Be wretched, and mourn, and weep: let your laughter be turned to mourning, and your joy to heaviness. 10 Humble yourselves before the Lord, and he shall exalt you.

11 Speak not against one another, brethren. He that speaks against his brother, or judges his brother, speaks against the law and judges the law. But if thou judgest the law, thou art not doer of thelaw, but judge. 12 One is the lawgiver and judge, who is able to save and to destroy: but who art thou who judgest thy neighbour? 13 Go to now, ye who say, To-day or to-morrow will we go into such a city and spend a year there, and traffic and make gain, 14 ye who do not know what will be on the morrow, (for what is your life? It is even a vapour, appearing for a little while, and then disappearing,) 15 instead of your saying, If the Lord should so will and we should live, we will also do this or that. 16 But now ye glory in your vauntings: all such glorying is evil. 17 To him therefore who knows how to do good, and does it not, to him it is sin.

1 Kust on pärit võitlused ja tülid teie seas? Kas mitte sealt, teie himudest, mis sõdivad teie sees? 2 Te himustate, aga teil ei ole, ja siis te tapate. Te kadestate, aga kätte siiski ei saa, ja nii te võitlete ja tülitsete. Teil ei ole, sest te ei küsi Jumalalt. 3 Te palute, aga ei saa, sest te palute valesti, tahtes seda tarvitada oma naudinguteks.

4 Te abielurikkujad! Kas te ei tea, et sõprus maailmaga on vaen Jumala vastu? Kes iganes tahab olla maailma sõber, saab Jumala vaenlaseks. 5 Või ehk arvate, et Pühakiri asjata ütleb, et ta igatseb kiivalt vaimu, mille ta meisse on elama pannud. 6 Aga ta annab rohkem armu. Seepärast öeldakse:

„Jumal paneb vastu kõrkidele,

aga alandlikele annab ta armu."

7 Seepärast alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, ja ta põgeneb teie eest. 8 Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Puhastage oma käed, te patused! Tehke puhtaks oma südamed, te kaksipidi mõtlejad! 9 Kurtke oma häda, leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja rõõm kurbuseks. 10 Alanduge Issanda ette ja tema tõstab teid üles.

11 Ärge halvustage üksteist, vennad ja õed! Kes vennast või õest halba räägib või tema üle kohut mõistab, räägib halba Seadusest ja mõistab kohut Seaduse üle. Kui sa Seaduse üle kohut mõistad, siis ei ole sa Seaduse täitja, vaid kohtumõistja. 12 On vaid üks Seaduseandja ja Kohtumõistja, kes võib nii päästa kui ka hukata. Aga kes oled sina, et sa mõistad kohut oma ligimese üle?

13 Kuulge nüüd teie, kes ütlete: „Täna või homme sõidame sinna või sinna linna, tegutseme seal aasta ja kaupleme ning saame kasu!" 14 Aga teie ei tea, mida homne päev toob. Milline on teie elu? Te olete suitsuvine, mis korraks ilmub ja siis kaob. 15 Selle asemel peaksite ütlema: „Kui Issand tahab, siis me elame ning teeme seda ja teist." 16 Te kiitlete oma enesekindluses. Kõik seesugune kiitlemine on halb. 17 Kui keegi teab, kuidas käituda õigesti, aga nii ei tee, on see tema jaoks patt.