1 Denn wir wissen, daß, wenn unser irdisches Haus, die Hütte, Eig. unser irdisches Hütten- oder Zelthaus zerstört wird, wir einen Bau von O. aus Gott haben, ein Haus, nicht mit Händen gemacht, ein ewiges, in den Himmeln. 2 Denn in diesem freilich seufzen wir, uns sehnend, mit unserer Behausung, die aus dem Himmel ist, überkleidet zu werden; 3 so wir anders, wenn wir auch bekleidet sind, nicht nackt erfunden werden. 4 Denn wir freilich, die in der Hütte sind, seufzen beschwert, wiewohl wir nicht entkleidet, sondern überkleidet werden möchten, damit das Sterbliche verschlungen werde von dem Leben. 5 Der uns aber eben hierzu bereitet hat, ist Gott, der uns auch das Unterpfand des Geistes gegeben hat. 6 So sind wir nun allezeit gutes Mutes und wissen, daß, während einheimisch in dem Leibe, wir von dem Herrn ausheimisch sind 7 (denn wir wandeln durch Glauben, nicht durch Schauen); 8 wir sind aber gutes Mutes und möchten lieber ausheimisch von dem Leibe und einheimisch bei dem Herrn sein. 9 Deshalb beeifern wir uns auch, ob einheimisch oder ausheimisch, ihm wohlgefällig zu sein. 10 Denn wir müssen alle vor dem Richterstuhl des Christus offenbar werden, auf daß ein jeder empfange, was er in dem O. durch den Leibe getan, nach dem er gehandelt hat, es sei Gutes oder Böses. 11 Da wir nun den Schrecken des Herrn O. die Furcht des Herrn, d. h. wie sehr der Herr zu fürchten ist kennen, so überreden wir die Menschen, Gott aber sind wir offenbar geworden; ich hoffe aber, auch in euren Gewissen offenbar geworden zu sein.
12 Denn wir empfehlen uns selbst euch nicht wiederum, sondern geben euch Anlaß zum Ruhm unserethalben, auf daß ihr ihn habet bei denen, die sich nach dem Ansehen rühmen und nicht nach dem Herzen. O. im Angesicht… im Herzen13 Denn sei es, daß wir außer uns sind, so sind wir es Gott; sei es daß wir vernünftig sind-euch. O. für Gott… für euch14 Denn die Liebe des Christus drängt uns, indem wir also geurteilt haben, daß einer für alle gestorben ist und somit alle gestorben sind. O. gestorben waren, d. h. im Tode lagen15 Und er ist für alle gestorben, auf daß die, welche leben, nicht mehr sich selbst leben, sondern dem, der für sie gestorben ist und ist auferweckt worden.
16 Daher kennen wir von nun an niemand nach dem Fleische; wenn wir aber auch Christum nach dem Fleische gekannt haben, so kennen wir ihn doch jetzt nicht mehr also. 17 Daher, wenn jemand in Christo ist, da ist eine neue Schöpfung; das Alte ist vergangen, siehe, alles ist neu geworden. 18 Alles aber von dem Gott, der uns mit sich selbst versöhnt hat durch Jesum Christum und hat uns den Dienst der Versöhnung gegeben: 19 nämlich daß Gott in Christo war, die Welt mit sich selbst versöhnend, ihnen ihre Übertretungen nicht zurechnend, und hat in uns das Wort der Versöhnung niedergelegt. Eig. und in uns… niedergelegt habend20 So sind wir nun Gesandte für Christum, O. an Christi Statt… für Christum als ob Gott durch uns ermahnte; wir bitten an Christi Statt: O. an Christi Statt… für Christum Laßt euch versöhnen mit Gott! 21 Den, der Sünde nicht kannte, hat er für uns zur Sünde gemacht, auf daß wir Gottes Gerechtigkeit würden in ihm.
1 E mātau ana hoki tātou, ki te wāhia tō tātou whare wharau, te mea whenua nei, he whare anō tō tātou, he mea hanga nā te Atua, ehara i te whare hanga e te ringa, he mea mau tonu, i ngā rangi. 2 He pono hoki i tēnei e auē ana tātou, e hiahia ana ki tō tātou whare o te rangi hei kākahu mō tātou. 3 Mehemea ia ki te whai kākahu tātou, e kore e rokohanga mai e noho tahanga ana. 4 Kei te auē hoki tātou, te hunga i tēnei whare wharau, i te taimaha; ehara i te mea e hiahia ana kia unuhia ō tātou nei, engari, kia kākahuria iho kia horomia ai te mea matemate e te ora. 5 Nā, ko te kaihanga i a tātou mō taua mea nei anō, ko te Atua, nāna nei hoki i hōmai ki a tātou te wāhi tuatahi, arā te Wairua.
6 Nō reira i te mea e māia tonu ana tātou, e mātau ana hoki, i a tātou e noho nei i te tinana, he mea motu kē mai i te Ariki tā tātou noho. 7 Ko tā tātou haere hoki kei runga i te whakapono, kāhore i runga i te titiro. 8 E mea ana ahau, e māia ana anō tātou, ko tā tātou hoki e tino pai ai, kia noho motu kē i te tinana, kia noho ai i te Ariki. 9 Koia hoki tātou ka whai nei, ahakoa i konei e noho ana, ahakoa e noho kē ana, kia āhuarekaina mai tātou e ia. 10 Kua takoto hoki te tikanga kia kitea tātou katoa ki mua i te nohoanga whakawā o te Karaiti; kia riro mai ai i tēnei, i tēnei, ngā mea i mahia i te tinana, kia rite hoki ki tāna i mahi ai, ahakoa pai, ahakoa kino.
Te Hoahoatanga ki te Atua i roto i a te Karaiti
11 Nā, ka mātau nei mātou ki te wehi o te Atua, ka kukume mātou i ngā tāngata, otirā, e kitea ana anō mātou e te Atua; ā, e ū ana tōku whakaaro, kua kitea anō mātou e ō koutou hinengaro. 12 Ehara i te mea e whakapai ana anō mātou i a mātou ki a koutou, engari e kōrero ana hei hoatu i te take ki a koutou e whakamanamana ai koutou ki a mātou, kia ai ai he mea hei whakautu mā koutou ki te hunga e whakamanamana ana ki tō te kanohi, kāhore ki tō te ngākau. 13 Ahakoa hoki pōrangi mātou, hei mea ia mō te Atua; ahakoa rānei tika ō mātou mahara, hei mea mō koutou. 14 E akiakina ana hoki mātou e te aroha o te Karaiti; i a mātou e whakaaro ana i tēnei, kotahi i mate mō te katoa, nō reira, he hunga mate te katoa. 15 I mate hoki ia mō te katoa, kia kaua ai te hunga e ora ana e ora mō rātou anō ā muri ake nei, engari mō tēnei i mate nei mō rātou, ā, i ara ake anō.
16 Nō reira, ā mua ake nei e kore mātou e mātau ki te tangata, arā, ki tōna kikokiko; āe rā, ahakoa mātau mātou ki a te Karaiti, arā ki tōna kikokiko, otiia e kore mātou e mātau pēnā ki a ia ā mua ake nei. 17 Nā, ki te mea kei roto i a te Karaiti tētahi, he mahinga hou ia; kua pahemo ngā mea tawhito, nā, kua hou ngā mea katoa. 18 Ko te pūtake ia o ngā mea katoa ko te Atua, i hohou nei i tā tātou rongo ki a ia i runga i a te Karaiti, ā, hōmai ana e ia ki a mātou te minitatanga o te houhanga rongo. 19 Arā, i roto te Atua i a te Karaiti e hohou ana i tā te ao rongo ki a ia, kore ake e whakairia ki a rātou ō rātou hē; ā, kua tukua mai ki a mātou te kupu mō te houhanga rongo.
20 Nā, he karere mātou nā te Karaiti, me te mea anō ko te Atua tēnei kei roto i a mātou e karanga ana; ko mātou hei whakakapi mō te Karaiti ki te tohe atu ki a koutou, kia houhia tā koutou rongo ki te Atua. 21 Ko ia, kīhai nei i mātau ki te hara, meinga ana hei hara mō tātou, kia meinga ai tātou ko te tika o te Atua i roto i a ia.