1 Ja Issand ilmutas Ennast temale Mamre tammikus, kui ta istus telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal.

2 Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees! Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu ja kummardas maani

3 ning ütles: „Issand, kui ma Sinu silmis armu leian, siis ära mine Oma sulasest mööda!

4 Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla.

5 Ma toon palukese leiba, kinnitage südant enne kui edasi lähete, kui juba kord olete Oma sulase kaudu käimas!" Ja nad vastasid: „Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!"

6 Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!"

7 Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama.

8 Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.

9 Siis nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara on?" Ja ta vastas: „Seal telgis!"

10 Siis ta ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!" Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures.

11 Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud olemast ka see, mis muidu naistele on omane.

12 Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana."

13 Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab ja ütleb: kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?

14 Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!"

15 Kuid Saara salgas, öeldes: „Mina ei naernud!" Sest ta kartis. Tema aga ütles: „Sa naersid küll!"

16 Siis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja Aabraham läks ühes nendega, neid saatma.

17 Ja Issand ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?

18 Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad!

19 Sest Ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issand teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis Ta temale on tõotanud."

20 Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!

21 Seepärast Ma lähen alla ja vaatan, kas nad Minuni jõudnud hädakisa kohaselt on teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!"

22 Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette.

23 Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige ühes õelaga?

24 Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on?

25 Jäägu Sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?"

26 Ja Issand ütles: „Kui Ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale."

27 Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk!

28 Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?" Ja Tema vastas: „Ma ei hävita, kui sealt leian nelikümmend viis!"

29 Ja ta jätkas veelgi kõnelust Temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?" Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast!"

30 Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?" Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda, kui sealt leian kolmkümmend!"

31 Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?" Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast!"

32 Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?" Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast!"

33 Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.

1 L’Eterno apparve ad Abrahamo alle querce di Mamre, mentre questi sedeva all’ingresso della sua tenda durante il caldo del giorno.

2 Abrahamo alzò gli occhi, ed ecco che scòrse tre uomini, i quali stavano dinanzi a lui; e come li ebbe veduti, corse loro incontro dall’ingresso della tenda, si prostrò fino a terra e disse:

3 "Deh, Signor mio, se ho trovato grazia davanti a te, non passare senza fermarti dal tuo servo!

4 Deh, lasciate che si porti un po’ d’acqua; e lavatevi i piedi; e riposatevi sotto quest’albero.

5 lo andrò a prendere un pezzo di pane, e vi fortificherete il cuore; poi, continuerete il vostro cammino; oiché per questo siete passati presso al vostro servo". E quelli dissero: "Fa’ come hai detto".

6 Allora Abrahamo andò in fretta nella tenda da Sara, e le disse: "Prendi subito tre misure di fior di farina, impastala, e fa’ delle schiacciate".

7 Poi Abrahamo corse all’armento, ne tolse un vitello tenero e buono, e lo diede a un servo, il quale s’affrettò a prepararlo.

8 E prese del burro, del latte e il vitello ch’era stato preparato, e li pose davanti a loro; ed egli se ne stette in piè presso di loro sotto l’albero. E quelli mangiarono.

9 Poi essi gli dissero: "Dov’è Sara tua moglie?" Ed egli rispose: "E’ là nella tenda".

10 E l’altro: "Tornerò certamente da te fra un anno; ed ecco, Sara tua moglie avrà un figliuolo". E Sara ascoltava all’ingresso della tenda, ch’era dietro a lui.

11 Or Abrahamo e Sara eran vecchi, bene avanti negli anni, e Sara non aveva più i corsi ordinari delle donne.

12 E Sara rise dentro di sé, dicendo: "Vecchia come sono, avrei io tali piaceri? e anche il mio signore è vecchio!"

13 E l’Eterno disse ad Abrahamo: "Perché mai ha riso Sara, dicendo: Partorirei io per davvero, vecchia come sono?

14 V’ha egli cosa che sia troppo difficile per l’Eterno? Al tempo fissato, fra un anno, tornerò, e Sara avrà un figliuolo".

15 Allora Sara negò, dicendo: "Non ho riso"; perch’ebbe paura. Ma egli disse: "Invece, hai riso!"

16 Poi quegli uomini s’alzarono e volsero gli sguardi verso Sodoma; e Abrahamo andava con loro per accomiatarli.

17 E l’Eterno disse: "Celerò io ad Abrahamo quello che sto per fare,

18 giacché Abrahamo deve diventare una nazione grande e potente e in lui saran benedette tutte le nazioni della terra?

19 Poiché io l’ho prescelto affinché ordini ai suoi figliuoli, e dopo di sé alla sua casa, che s’attengano alla via dell’Eterno per praticare la giustizia e l’equità, onde l’Eterno ponga ad effetto a pro d’Abrahamo quello che gli ha promesso".

20 E l’Eterno disse: "Siccome il grido che sale da Sodoma e Gomorra è grande e siccome il loro peccato è molto grave,

21 io scenderò e vedrò se hanno interamente agito secondo il grido che n’è pervenuto a me; e, se così non è, lo saprò".

22 E quegli uomini, partitisi di là, s’avviarono verso Sodoma; ma Abrahamo rimase ancora davanti all’Eterno.

23 E Abrahamo s’accostò e disse: "Farai tu perire il giusto insieme con l’empio?

24 Forse ci son cinquanta giusti nella città; farai tu perire anche quelli? o non perdonerai tu a quel luogo er amore de’ cinquanta giusti che vi sono?

25 Lungi da te il fare tal cosa! il far morire il giusto con l’empio, in guisa che il giusto sia trattato come l’empio! lungi da te! Il giudice di tutta la terra non farà egli giustizia?"

26 E l’Eterno disse: "Se trovo nella città di Sodoma cinquanta giusti, perdonerò a tutto il luogo per amor d’essi".

27 E Abrahamo riprese e disse: "Ecco, prendo l’ardire di parlare al Signore, benché io non sia che polvere e cenere;

28 forse, a que’ cinquanta giusti ne mancheranno cinque; distruggerai tu tutta la città per cinque di meno?" E l’Eterno: "Se ve ne trovo quarantacinque, non la distruggerò".

29 Abrahamo continuò a parlargli e disse: "Forse, vi se ne troveranno quaranta". E l’Eterno: "Non io farò, per amor dei quaranta".

30 E Abrahamo disse: "Deh, non si adiri il Signore, ed io parlerò. Forse, vi se ne troveranno trenta". E ’Eterno: "Non lo farò, se ve ne trovo trenta".

31 E Abrahamo disse: "Ecco, prendo l’ardire di parlare al Signore; forse, vi se ne troveranno venti". E ’Eterno: "Non la distruggerò per amore dei venti".

32 E Abrahamo disse: "Deh, non si adiri il Signore, e io parlerò ancora questa volta soltanto. Forse, vi se ne troveranno dieci". E l’Eterno: "Non la distruggerò per amore de’ dieci".

33 E come l’Eterno ebbe finito di parlare ad Abrahamo, se ne andò. E Abrahamo tornò alla sua dimora.