1 Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: „Mu isa ja vennad ja nende pudulojused ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas!"
2 Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette.
3 Ja vaarao küsis tema vendadelt: „Mis teie amet on?" Ja nad vastasid vaaraole: „Su sulased on pudulojuste karjased, niihästi meie ise kui meie isad."
4 Ja nad ütlesid vaaraole: „Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!"
5 Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: „Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud.
6 Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks."
7 Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraot.
8 Ja vaarao küsis Jaakobilt: „Kui palju sul eluaastaid on?"
9 Ja Jaakob vastas vaaraole: „Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal!"
10 Siis Jaakob õnnistas vaaraot ja läks ära vaarao juurest.
11 Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud.
12 Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele.
13 Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.
14 Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.
15 Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: „Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?"
16 Ja Joosep vastas: „Andke oma lojused ja mina annan teile lojuste eest, kui raha on otsas!"
17 Ja nad tõid oma lojused Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, pudulojuste karjade, veiste karjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende lojuste eest.
18 Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal nad tulid tema juurde ja ütlesid temale: „Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja lojuste karjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.
19 Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks. Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!"
20 Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast, et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.
21 Ja ta tegi rahva temale orjaks, ühest Egiptuse raja äärest teise ääreni.
22 Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.
23 Ja Joosep ütles rahvale: „Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!
24 Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduseks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduseks teie väeteile lastele."
25 Ja nad vastasid: „Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks!"
26 Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.
27 Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.
28 Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.
29 Kui Iisraeli surma päev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,
30 sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!" Ja ta vastas: „Ma teen su sõna järgi!"
31 Ja tema ütles: „Vannu mulle!" Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.
1 Giuseppe andò quindi a informare Faraone, e gli disse: "Mio padre e i miei fratelli coi loro greggi, coi loro armenti e con tutto quello che hanno, son venuti dal paese di Canaan; ed ecco, sono nel paese di Goscen".
2 E prese cinque uomini di tra i suoi fratelli e li presentò a Faraone.
3 E Faraone disse ai fratelli di Giuseppe: "Qual è la vostra occupazione?" Ed essi risposero a Faraone: "I uoi servitori sono pastori, come furono i nostri padri".
4 Poi dissero a Faraone: "Siam venuti per dimorare in questo paese, perché nel paese di Canaan non cè pastura per i greggi dei tuoi servitori; poiché la carestia vè grave; deh, permetti ora che i tuoi servi dimorino nel paese di Goscen".
5 E Faraone parlò a Giuseppe dicendo: "Tuo padre e i tuoi fratelli son venuti da te;
6 il paese dEgitto ti sta dinanzi; fa abitare tuo padre e i tuoi fratelli nella parte migliore del paese; dimorino pure nel paese di Goscen; e se conosci fra loro degli uomini capaci, falli sovrintendenti del mio bestiame".
7 Poi Giuseppe menò Giacobbe suo padre da Faraone, e glielo presentò. E Giacobbe benedisse Faraone.
8 E Faraone disse a Giacobbe: "Quanti sono i giorni del tempo della tua vita?"
9 Giacobbe rispose a Faraone: "I giorni del tempo de miei pellegrinaggi sono centotrentanni; i giorni del tempo della mia vita sono stati pochi e cattivi, e non hanno raggiunto il numero dei giorni della vita de miei padri, ai dì dei loro pellegrinaggi".
10 Giacobbe benedisse ancora Faraone, e si ritirò dalla presenza di lui.
11 E Giuseppe stabilì suo padre e i suoi fratelli, e dette loro un possesso nel paese dEgitto, nella parte migliore del paese, nella contrada di Ramses, come Faraone aveva ordinato.
12 E Giuseppe sostentò suo padre, i suoi fratelli e tutta la famiglia di suo padre, provvedendoli di pane, secondo il numero de figliuoli.
13 Or in tutto il paese non cera pane, perché la carestia era gravissima; il paese dEgitto e il paese di anaan languivano a motivo della carestia.
14 Giuseppe ammassò tutto il danaro che si trovava nel paese dEgitto e nel paese di Canaan, come prezzo del grano che si comprava; e Giuseppe portò questo danaro nella casa di Faraone.
15 E quando il danaro fu esaurito nel paese dEgitto e nel paese di Canaan, tutti gli Egiziani vennero a Giuseppe e dissero: "Dacci del pane! Perché dovremmo morire in tua presenza? giacché il danaro è finito".
16 E Giuseppe disse: "Date il vostro bestiame; e io vi darò del pane in cambio del vostro bestiame, se non avete più danaro".
17 E quelli menarono a Giuseppe il loro bestiame; e Giuseppe diede loro del pane in cambio dei loro cavalli, dei loro greggi di pecore, delle loro mandre di buoi e dei loro asini. Così fornì loro del pane per quellanno, in cambio di tutto il loro bestiame.
18 Passato quellanno, tornarono a lui lanno seguente, e gli dissero: "Noi non celeremo al mio signore che, il danaro essendo esaurito e le mandre del nostro bestiame essendo passate al mio signore, nulla più resta che il mio signore possa prendere, tranne i nostri corpi e le nostre terre.
19 E perché dovremmo perire sotto gli occhi tuoi: noi e le nostre terre? Compra noi e le terre nostre in cambio di pane; e noi con le nostre terre saremo schiavi di Faraone; e dacci da seminare affinché possiam vivere e non moriamo, e il suolo non diventi un deserto".
20 Così Giuseppe comprò per Faraone tutte le terre dEgitto; giacché gli Egiziani venderono ognuno il suo campo, perché la carestia li colpiva gravemente. Così il paese diventò proprietà di Faraone.
21 Quanto al popolo, lo fece passare nelle città, da un capo allaltro dellEgitto;
22 solo le terre dei sacerdoti non acquistò; perché i sacerdoti ricevevano una provvisione assegnata loro da Faraone, e vivevano della provvisione che Faraone dava loro; per questo essi non venderono le loro terre.
23 E Giuseppe disse al popolo: "Ecco, oggi ho acquistato voi e le vostre terre per Faraone; eccovi del seme; seminate la terra;
24 e al tempo della raccolta, ne darete il quinto a Faraone, e quattro parti saran vostre, per la sementa dei campi e per il nutrimento vostro, di quelli che sono in casa vostra, e per il nutrimento de vostri bambini".
25 E quelli dissero: "Tu ci hai salvato la vita! ci sia dato di trovar grazia agli occhi del mio signore, e saremo schiavi di Faraone!"
26 Giuseppe ne fece una legge, che dura fino al dì doggi, secondo la quale un quinto del reddito delle terre dEgitto era per Faraone; non ci furono che le terre dei sacerdoti che non furon di Faraone.
27 Così glIsraeliti abitarono nel paese dEgitto, nel paese di Goscen; vi ebbero de possessi, vi saccrebbero, e moltiplicarono oltremodo.
28 E Giacobbe visse nel paese dEgitto diciassette anni; e i giorni di Giacobbe, gli anni della sua vita, furono centoquarantasette.
29 E quando Israele savvicinò al giorno della sua morte, chiamò il suo figliuolo Giuseppe, e gli disse: Deh, se ho trovato grazia agli occhi tuoi, mettimi la mano sotto la coscia, e usami benignità e fedeltà; eh, non mi seppellire in Egitto!
30 ma, quando giacerò coi miei padri, portami fuori dEgitto, e seppelliscimi nel loro sepolcro!"
31 Ed egli rispose: "Farò come tu dici". E Giacobbe disse: "Giuramelo". E Giuseppe glielo giurò. E Israele, vòlto al capo del letto, adorò.