1 Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja ühes temaga nelisada meest! Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlemate ümmardajate vahel,

2 seadis ümmardajad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimseiks.

3 Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde.

4 Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.

5 Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: „Kes need sul on?" Ja tema vastas: „Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud!"

6 Ka ümmardajad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid.

7 Siis astus ligi ka Lea ühes oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid.

8 Siis ta küsis: „Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?" Ja tema vastas: „Oma isanda silmis armu leida!"

9 Aga Eesav ütles: „Mul eneselgi on küllalt, mu vend! Jäägu sulle, mis sul on!"

10 Kuid Jaakob vastas: „Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke!

11 Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!" Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.

12 Siis ütles Eesav: „Hakkame liikuma ja lähme, ja mina käin sinuga rinnu!"

13 Aga Jaakob vastas temale: „Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad pudulojused ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari.

14 Mingu aga mu isand oma sulase eel ja mina liigun pikkamisi oma ees käiva karja kannul ja laste kannul, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri."

15 Eesav ütles: „Ma jätan siis sinu juurde osa rahvast, kes ühes minuga on!" Aga tema vastas: „Mispärast nõnda? Kui ma ainult oma isanda silmis armu leiaksin!"

16 Ja Eesav läks selsamal päeval oma teed tagasi Seiri.

17 Aga Jaakob liikus Sukkotti, ehitas enesele koja ja tegi oma karjadele lehtkatused; seepärast pandi sellele paigale nimeks Sukkot.

18 Ja Jaakob jõudis Mesopotaamiast tulles õnnelikult Sekemi linna, mis on Kaananimaal, ja lõi linna ees leeri üles.

19 Ta ostis selle väljaosa, kuhu ta oma telgi oli üles löönud, Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest.

20 Ja ta püstitas sinna altari ning pani sellele nimeks: „Jumal, Iisraeli Jumal!"

1 Giacobbe alzò gli occhi, guardò, ed ecco Esaù che veniva, avendo seco quattrocento uomini. Allora divise i figliuoli fra Lea, Rachele e le due serve.

2 E mise davanti le serve e i loro figliuoli, poi Lea e i suoi figliuoli, e da ultimo Rachele e Giuseppe.

3 Ed egli stesso passò dinanzi a loro, s’inchinò fino a terra sette volte, finché si fu avvicinato al suo fratello.

4 Ed Esaù gli corse incontro, l’abbracciò, gli si gettò al collo, e lo baciò: e piansero.

5 Poi Esaù, alzando gli occhi, vide le donne e i fanciulli, e disse: "Chi son questi qui che hai teco?" Giacobbe rispose: "Sono i figliuoli che Dio s’è compiaciuto di dare al tuo servo".

6 Allora le serve s’accostarono, esse e i loro figliuoli, e s’inchinarono.

7 S’accostarono anche Lea e i suoi figliuoli, e s’inchinarono. Poi s’accostarono Giuseppe e Rachele, e s’inchinarono.

8 Ed Esaù disse: "Che ne vuoi fare di tutta quella schiera che ho incontrata?" Giacobbe rispose: "E’ per trovar grazia agli occhi del mio signore".

9 Ed Esaù: "Io ne ho assai della roba, fratel mio; tienti per te ciò ch’è tuo".

10 Ma Giacobbe disse: "No, ti prego; se ho trovato grazia agli occhi tuoi, accetta il dono dalla mia mano, giacché io ho veduto la tua faccia, come uno vede la faccia di Dio, e tu m’hai fatto gradevole accoglienza.

11 Deh, accetta il mio dono che t’è stato recato; poiché Iddio m’ha usato grande bontà, e io ho di tutto". E nsisté tanto, che Esaù l’accettò.

12 Poi Esaù disse: "Partiamo, incamminiamoci, e io andrò innanzi a te".

13 E Giacobbe rispose: "Il mio signore sa che i fanciulli son di tenera età, e che ho con me delle pecore e delle vacche che allattano; se si forzassero per un giorno solo a camminare, le bestie morrebbero tutte.

14 Deh, passi il mio signore innanzi al suo servo; e io me ne verrò pian piano, al passo del bestiame che mi precederà, e al passo de’ fanciulli, finché arrivi presso al mio signore, a Seir".

15 Ed Esaù disse: "Permetti almeno ch’io lasci con te un po’ della gente che ho meco". Ma Giacobbe rispose: "E perché questo? Basta ch’io trovi grazia agli occhi del mio signore".

16 Così Esaù, in quel giorno stesso, rifece il cammino verso Seir.

17 Giacobbe partì alla volta di Succoth e edificò una casa per sé, e fece delle capanne per il suo bestiame; per questo quel luogo fu chiamato Succoth.

18 Poi Giacobbe, tornando da Paddan-Aram, arrivò sano e salvo alla città di Sichem, nel paese di Canaan, e piantò le tende dirimpetto alla città.

19 E comprò dai figliuoli di Hemor, padre di Sichem, per cento pezzi di danaro, la parte del campo dove avea piantato le sue tende.

20 Ed eresse quivi un altare, e lo chiamò El-Elohè-Israel.