1 Aga maal oli kange nälg.
2 Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!"
3 Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja ütles: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega.
4 Kui sa nüüd läkitad meie venna ühes meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.
5 Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega!"
6 Ja Iisrael ütles: „Miks tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?"
7 Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: kas teie isa alles elab? Ons teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas võisime teada, et ta ütleb: tooge oma vend siia?"
8 Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.
9 Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ja ei sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks!
10 Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud!"
11 Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis tehke seda. Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.
12 Ja võtke ühes kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle ühes — vahest oli see eksitus.
13 Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde.
14 Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini. Aga kui jään lasteta, siis jään lasteta!"
15 Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid ühes kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.
16 Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!"
17 Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.
18 Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: „Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta orjadeks meid ja meie eeslid!"
19 Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees
20 ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas!
21 Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus! Me tõime selle nüüd tagasi.
22 Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse."
23 Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse! Teie raha ma olen saanud." Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.
24 Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.
25 Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.
26 Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.
27 Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi hästi käib? Ons ta alles elus?"
28 Ja nad vastasid: „Su sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab alles." Ja nad kummardasid ning heitsid maha.
29 Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: „Ons see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?" Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!"
30 Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.
31 Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!"
32 Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega — see on egiptlastele jäledus!
33 Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimsena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.
34 Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid ühes temaga ning jäid joobnuks.
1 Or la carestia era grave nel paese;
2 e quandebbero finito di mangiare il grano che aveano portato dallEgitto, il padre disse loro: "Tornate a comprarci un po di viveri".
3 E Giuda gli rispose, dicendo: "Quelluomo ce lo dichiarò positivamente: Non vedrete la mia faccia, se il vostro fratello non sarà con voi.
4 Se tu mandi il nostro fratello con noi, noi scenderemo e ti compreremo dei viveri;
5 ma, se non lo mandi, non scenderemo; perché quelluomo ci ha detto: Non vedrete la mia faccia, se il vostro fratello non sarà con voi".
6 E Israele disse: "Perché mavete fatto questo torto di dire a quelluomo che avevate ancora un fratello?"
7 Quelli risposero: "Quelluomo cinterrogò partitamente intorno a noi e al nostro parentado, dicendo: Vostro padre vive egli ancora? Avete qualche altro fratello? E noi gli rispondemmo a tenore delle sue domande. Potevam noi mai sapere che ci avrebbe detto: Fate venire il vostro fratello?"
8 E Giuda disse a Israele suo padre: "Lascia venire il fanciullo con me, e ci leveremo e andremo; e noi vivremo e non morremo: né noi, né tu, né i nostri piccini.
9 Io mi rendo garante di lui; ridomandane conto alla mia mano; se non te lo riconduco e non te io rimetto davanti, io sarò per sempre colpevole verso di te.
10 Se non ci fossimo indugiati, a questora saremmo già tornati due volte".
11 Allora Israele, loro padre, disse loro: "Se così è fate questo: Prendete ne vostri sacchi delle cose più squisite di questo paese, e portate a quelluomo un dono: un po di balsamo, un po di miele, degli aromi e della mirra, de pistacchi e delle mandorle;
12 e pigliate con voi il doppio del danaro, e riportate il danaro che fu rimesso alla bocca de vostri sacchi; orse fu un errore;
13 prendete anche il vostro fratello, e levatevi, tornate da quelluomo;
14 e lIddio onnipotente vi faccia trovar grazia dinanzi a quelluomo, sì chegli vi rilasci laltro vostro fratello e Beniamino. E se debbo esser privato de miei figliuoli, chio lo sia!"
15 Quelli presero dunque il dono, presero seco il doppio del danaro, e Beniamino; e, levatisi, scesero in gitto, e si presentarono dinanzi a Giuseppe.
16 E come Giuseppe vide Beniamino con loro, disse al suo maestro di casa: "Conduci questi uomini in casa; macella, e prepara tutto; perché questi uomini mangeranno con me a mezzogiorno".
17 E luomo fece come Giuseppe aveva ordinato, e li menò in casa di Giuseppe.
18 E quelli ebbero paura, perché eran menati in casa di Giuseppe, e dissero: "Siamo menati qui a motivo di quel danaro che ci fu rimesso nei sacchi la prima volta; ei vuol darci addosso, precipitarsi su noi e prenderci come schiavi, coi nostri asini".
19 E accostatisi al maestro di casa di Giuseppe, gli parlarono sulla porta della casa, e dissero:
20 "Scusa, signor mio! noi scendemmo già una prima volta a comprar dei viveri;
21 e avvenne che, quando fummo giunti al luogo dove pernottammo, aprimmo i sacchi, ed ecco il danaro di ciascun di noi era alla bocca del suo sacco: il nostro danaro del peso esatto; e noi labbiam riportato con noi.
22 E abbiam portato con noi dellaltro danaro per comprar de viveri; noi non sappiamo chi avesse messo il nostro danaro nei nostri sacchi".
23 Ed egli disse: "Datevi pace, non temete; lIddio vostro e lIddio del vostro padre ha messo un tesoro nei vostri sacchi. Io ebbi il vostro danaro". E, fatto uscire Simeone, lo condusse loro.
24 Quelluomo li fece entrare in casa di Giuseppe; dette loro dellacqua, ed essi si lavarono i piedi; ed egli dette del foraggio ai loro asini.
25 Ed essi prepararono il regalo, aspettando che Giuseppe venisse a mezzogiorno; perché aveano inteso che rimarrebbero quivi a mangiare.
26 E quando Giuseppe venne a casa, quelli gli porsero il dono che aveano portato seco nella casa, e sinchinarono fino a terra davanti a lui.
27 Egli domandò loro come stessero, e disse: "Vostro padre, il vecchio di cui mi parlaste, sta egli bene? Vive egli ancora?"
28 E quelli risposero: "Il padre nostro, tuo servo, sta bene; vive ancora". E sinchinarono, e gli fecero riverenza.
29 Poi Giuseppe alzò gli occhi, vide Beniamino suo fratello, figliuolo della madre sua, e disse: "E questo il vostro fratello più giovine di cui mi parlaste?" Poi disse a lui: "Iddio ti sia propizio, figliuol mio!"
30 E Giuseppe saffrettò ad uscire, perché le sue viscere seran commosse per il suo fratello; e cercava un luogo dove piangere; entrò nella sua camera, e quivi pianse.
31 Poi si lavò la faccia, ed uscì; si fece forza, e disse: "Portate il pranzo".
32 Fu dunque portato il cibo per lui a parte, e per loro a parte, e per gli Egiziani che mangiavan con loro, a parte; perché gli Egiziani non possono mangiare con gli Ebrei; per gli Egiziani è cosa abominevole.
33 Ed essi si misero a sedere dinanzi a lui: il primogenito, secondo il suo diritto di primogenitura, e il più giovine secondo la sua età; e si guardavano lun laltro con maraviglia.
34 E Giuseppe fe loro portare delle vivande che aveva dinanzi; ma la porzione di Beniamino era cinque volte maggiore di quella dogni altro di loro. E bevvero, e stettero allegri con lui.