1 Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu.
2 Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima koti suhu ühes ta viljarahaga!" Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
3 Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
4 Kui nad olid linnast väljunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: miks tasute head kurjaga?
5 Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!"
6 Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
7 Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulasele oleks teotuseks nõnda teha.
8 Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?
9 Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!"
10 Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi. Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!"
11 Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.
12 Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga — ja karikas leiti Benjamini kotist!
13 Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
14 Ja Juuda läks ühes oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.
15 Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina, oskab endeid seletada?"
16 Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!"
17 Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!"
18 Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
19 Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: ons teil isa või mõni vend?
20 Ja meie vastasime oma isandale: meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
21 Ja sa ütlesid oma sulaseile: tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga.
22 Ja me vastasime oma isandale: nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
23 Ja sa ütlesid oma sulaseile: kui teie noorim vend ei tule ühes teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
24 Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,
25 siis ütles meie isa: minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba.
26 Aga me vastasime: me ei või minna. Kui meie noorim vend on ühes meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole ühes meiega.
27 Ja su sulane, minu isa, ütles meile: te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.
28 Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
29 Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
30 Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
31 ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
32 sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.
33 Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu ühes oma vendadega.
34 Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks ühes minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!"
1 Giuseppe dette questordine al suo maestro di casa: "Riempi i sacchi di questi uomini di tanti viveri quanti ne posson portare, e metti il danaro di ciascun dessi alla bocca del suo sacco.
2 E metti la mia coppa, la coppa dargento, alla bocca del sacco del più giovine, assieme al danaro del suo grano". Ed egli fece come Giuseppe avea detto.
3 La mattina, non appena fu giorno, quegli uomini furon fatti partire coi loro asini.
4 E quando furono usciti dalla città e non erano ancora lontani, Giuseppe disse al suo maestro di casa: Lèvati, va dietro a quegli uomini; e quando li avrai raggiunti, di loro: Perché avete reso mal per bene?
5 Non è quella la coppa nella quale il mio signore beve, e della quale si serve per indovinare? Avete fatto male a far questo!"
6 Egli li raggiunse, e disse loro quelle parole.
7 Ed essi gli risposero: "Perché il mio signore ci rivolge parole come queste? Iddio preservi i tuoi servitori dal fare una tal cosa!
8 Ecco, noi tabbiam riportato dal paese di Canaan il danaro che avevam trovato alla bocca de nostri sacchi; come dunque avremmo rubato dellargento o delloro dalla casa del tuo signore?
9 Quello de tuoi servitori presso il quale si troverà la coppa, sia messo a morte; e noi pure saremo schiavi del tuo signore!"
10 Ed egli disse: "Ebbene, sia fatto come dite: colui presso il quale essa sarà trovata, sarà mio schiavo; e voi sarete innocenti".
11 In tutta fretta, ognun dessi mise giù il suo sacco a terra, e ciascuno aprì il suo.
12 Il maestro di casa li frugò, cominciando da quello del maggiore, per finire con quello del più giovane; la coppa fu trovata nel sacco di Beniamino.
13 Allora quelli si stracciarono le vesti, ognuno ricaricò il suo asino, e tornarono alla città.
14 Giuda e i suoi fratelli arrivarono alla casa di Giuseppe, il quale era ancora quivi; e si gettarono in terra dinanzi a lui.
15 E Giuseppe disse loro: "Che azione è questa che avete fatta? Non lo sapete che un uomo come me ha potere dindovinare?"
16 Giuda rispose: "Che diremo al mio signore? quali parole useremo? o come ci giustificheremo? Dio ha ritrovato liniquità de tuoi servitori. Ecco, siamo schiavi del mio signore: tanto noi, quanto colui in mano del quale è stata trovata la coppa".
17 Ma Giuseppe disse: "Mi guardi Iddio dal far questo! Luomo in man del quale è stata trovata la coppa, sarà mio schiavo; quanto a voi, risalite in pace dal padre vostro".
18 Allora Giuda saccostò a Giuseppe, e disse: "Di grazia, signor mio, permetti al tuo servitore di far udire una parola al mio signore, e non saccenda lira tua contro il tuo servitore! poiché tu sei come Faraone.
19 Il mio signore interrogò i suoi servitori, dicendo: Avete voi padre o fratello?
20 E noi rispondemmo al mio signore: Abbiamo un padre chè vecchio, con un giovane figliuolo, natogli nella vecchiaia; il fratello di questo è morto, talché egli è rimasto solo de figli di sua madre; e suo padre lama.
21 Allora tu dicesti ai tuoi servitori: Menatemelo, perchio lo vegga co miei occhi.
22 E noi dicemmo al mio signore: Il fanciullo non può lasciare suo padre; perché, se lo lasciasse, suo padre morrebbe.
23 E tu dicesti ai tuoi servitori: Se il vostro fratello più giovine non scende con voi, voi non vedrete più la mia faccia.
24 E come fummo risaliti a mio padre, tuo servitore, gli riferimmo le parole del mio signore.
25 Poi nostro padre disse: Tornate a comprarci un po di viveri.
26 E noi rispondemmo: Non possiamo scender laggiù; se il nostro fratello più giovine verrà con noi, scenderemo; perché non possiamo veder la faccia di quelluomo, se il nostro fratello più giovine non è con noi.
27 E mio padre, tuo servitore, ci rispose: Voi sapete che mia moglie mi partorì due figliuoli;
28 lun dessi si partì da me, e io dissi: Certo egli è stato sbranato; e non lho più visto da allora;
29 e se mi togliete anche questo, e se gli avviene qualche disgrazia, voi farete scendere con dolore la mia canizie nel soggiorno de morti.
30 Or dunque, quando giungerò da mio padre, tuo servitore, se il fanciullo, allanima del quale la sua è egata, non è con noi,
31 avverrà che, come avrà veduto che il fanciullo non cè, egli morrà; e i tuoi servitori avranno fatto scendere con cordoglio la canizie del tuo servitore nostro padre nel soggiorno de morti.
32 Ora, siccome il tuo servitore sè reso garante del fanciullo presso mio padre, e gli ha detto: Se non te lo riconduco sarò per sempre colpevole verso mio padre,
33 deh, permetti ora che il tuo servitore rimanga schiavo del mio signore, invece del fanciullo, e che il fanciullo se ne torni coi suoi fratelli.
34 Perché, come farei a risalire da mio padre senzaver meco il fanciullo? Ah, chio non vegga il dolore che ne verrebbe a mio padre!"