1 „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei sisene lambatarasse väravast, vaid ronib sisse mujalt, on varas ja röövel. 2 Väravast siseneja on lammaste karjane. 3 Temale avab värava valvur ja lambad kuulavad ta häält. Ta kutsub oma lambaid nimepidi ja juhib nad tarast välja. 4 Kui ta on viinud välja kogu oma karja, käib ta nende ees ja lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad ta häält. 5 Võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad tema eest, sest võõraste häält nad ei tunne." 6 Sellise tähendamissõna rääkis Jeesus neile, variserid aga ei taibanud, mida ta tahtis öelda.

7 Seepärast rääkis Jeesus uuesti: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen lammaste värav. 8 Vargaid ja röövleid on tulnud enne mind, kuid lambad ei ole neid kuulanud. 9 Mina olen värav. Kes siseneb minu kaudu, see päästetakse. Nad käivad sisse ja välja ning leiavad karjamaa. 10 Varas tuleb vaid selleks, et riisuda, tappa ja hävitada. Mina olen tulnud selleks, et neil oleks elu kogu selle täiuses.

11 Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. 12 Palgaline aga ei ole karjane ega pea lambaid omaks. Kui ta näeb hunti tulemas, jätab ta lambad maha ja põgeneb. Hunt tungib neile kallale ja ajab karja laiali. 13 Palgaline põgeneb, sest tema töötab tasu pärast ega hooli lammastest.

14 Mina olen hea karjane. Mina tunnen oma lambaid ja nemad tunnevad mind, 15 nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa. Ja ma annan oma elu lammaste eest. 16 Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast. Ma pean neidki karjatama. Ka nemad kuulavad mu häält. Siis on üks kari ja üks karjane. 17 Isa armastab mind, sest ma annan oma elu, et see uuesti tagasi võtta. 18 Keegi ei võta seda minult vägisi. Ma ise annan selle. Mul on meelevald see ära anda ja mul on meelevald see tagasi võtta. Nõnda on Isa mul käskinud teha."

19 Nende sõnade peale läksid juutide arvamused lahku. 20 Paljud ütlesid: „Temas on kuri vaim. Ta ajab segast juttu. Miks teda üldse kuulata?"

21 Teised ütlesid: „See ei ole kurjast vaimust vaevatu jutt. Ega siis kuri vaim saa pimedaid nägijaiks teha!"

22 Siis jõudis Jeruusalemmas kätte templipuhastuspüha.*10:22 Ehk Hanuka. Oli talv 23 ja Jeesus kõndis ringi templis Saalomoni sammaskäigus. 24 Seal kogunesid juudid tema ümber ja ütlesid talle: „Kaua sa hoiad meid veel teadmatuses? Kui sina oled Messias, siis ütle seda meile otse!"

25 „Ma olen teile öelnud, aga te ei usu," vastas Jeesus. „Minust tunnistavad teod, mida ma teen oma Isa nimel. 26 Aga teie ei usu, sest te ei kuulu mu lammaste hulka. 27 Minu lambad kuulavad mu häält. Mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle. 28 Mina annan neile igavese elu ja nad ei hukku iial. Keegi ei saa neid minu käest röövida. 29 Minu Isa, kes andis nad mulle, on suurim kõigist – Isa käest ei saa neid keegi röövida. 30 Mina ja Isa oleme üks."

31 Jälle tahtsid juudid kive tuua, et teda nendega surnuks visata, 32 aga Jeesus küsis neilt: „Ma olen teile näidanud palju häid tegusid Isalt. Millise teo eest te tahate mind kividega visata?"

33 „Me ei viska sind kividega heade tegude eest," vastasid nad, „vaid jumalateotuse pärast, et sina, olles inimene, nimetad ennast Jumalaks."

34 Jeesus vastas neile: „Eks ole ju teie Seaduses kirjutatud: „Ma ütlesin: „Te olete jumalad." " 35 Kui seal on nimetatud jumalateks neid, kelle kätte anti Jumala sõna – ja Pühakirja ei saa kõrvale heita –, 36 siis kuidas te süüdistate jumalateotuses mind, keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, kuna ma ütlesin „mina olen Jumala Poeg"? 37 Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind! 38 Kui ma aga teen, siis uskuge neid tegusid, isegi kui te mind ei usu. Ja te mõistate, et Isa on minus ja mina olen Isas." 39 Seepeale tahtsid nad jälle teda kinni võtta, kuid ta pääses nende käest.

40 Nüüd läks Jeesus taas teisele poole Jordanit ning peatus paigas, kus Johannes oli algul ristinud. 41 Tema juurde tuli rohkesti rahvast, kes ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki imetegu, aga kõik, mis ta selle mehe kohta ütles, oli õige." 42 Ja paljud seal hakkasid Jeesusesse uskuma.

1 Verily, verily, I say unto you, He that entereth not by the door into the sheepfold, but climbeth up some other way, the same is a thief and a robber. 2 But he that entereth in by the door is the shepherd of the sheep. 3 To him the porter openeth; and the sheep hear his voice: and he calleth his own sheep by name, and leadeth them out. 4 And when he putteth forth his own sheep, he goeth before them, and the sheep follow him: for they know his voice. 5 And a stranger will they not follow, but will flee from him: for they know not the voice of strangers. 6 This parable spake Jesus unto them: but they understood not what things they were which he spake unto them. 7 Then said Jesus unto them again, Verily, verily, I say unto you, I am the door of the sheep. 8 All that ever came before me are thieves and robbers: but the sheep did not hear them. 9 I am the door: by me if any man enter in, he shall be saved, and shall go in and out, and find pasture. 10 The thief cometh not, but for to steal, and to kill, and to destroy: I am come that they might have life, and that they might have it more abundantly. 11 I am the good shepherd: the good shepherd giveth his life for the sheep. 12 But he that is an hireling, and not the shepherd, whose own the sheep are not, seeth the wolf coming, and leaveth the sheep, and fleeth: and the wolf catcheth them, and scattereth the sheep. 13 The hireling fleeth, because he is an hireling, and careth not for the sheep. 14 I am the good shepherd, and know my sheep, and am known of mine. 15 As the Father knoweth me, even so know I the Father: and I lay down my life for the sheep. 16 And other sheep I have, which are not of this fold: them also I must bring, and they shall hear my voice; and there shall be one fold, and one shepherd. 17 Therefore doth my Father love me, because I lay down my life, that I might take it again. 18 No man taketh it from me, but I lay it down of myself. I have power to lay it down, and I have power to take it again. This commandment have I received of my Father.

19 There was a division therefore again among the Jews for these sayings. 20 And many of them said, He hath a devil, and is mad; why hear ye him? 21 Others said, These are not the words of him that hath a devil. Can a devil open the eyes of the blind?

22 And it was at Jerusalem the feast of the dedication, and it was winter. 23 And Jesus walked in the temple in Solomon’s porch. 24 Then came the Jews round about him, and said unto him, How long dost thou make us to doubt? If thou be the Christ, tell us plainly. 25 Jesus answered them, I told you, and ye believed not: the works that I do in my Father’s name, they bear witness of me. 26 But ye believe not, because ye are not of my sheep, as I said unto you. 27 My sheep hear my voice, and I know them, and they follow me: 28 And I give unto them eternal life; and they shall never perish, neither shall any man pluck them out of my hand. 29 My Father, which gave them me, is greater than all; and no man is able to pluck them out of my Father’s hand. 30 I and my Father are one. 31 Then the Jews took up stones again to stone him. 32 Jesus answered them, Many good works have I shewed you from my Father; for which of those works do ye stone me? 33 The Jews answered him, saying, For a good work we stone thee not; but for blasphemy; and because that thou, being a man, makest thyself God. 34 Jesus answered them, Is it not written in your law, I said, Ye are gods? 35 If he called them gods, unto whom the word of God came, and the scripture cannot be broken; 36 Say ye of him, whom the Father hath sanctified, and sent into the world, Thou blasphemest; because I said, I am the Son of God? 37 If I do not the works of my Father, believe me not. 38 But if I do, though ye believe not me, believe the works: that ye may know, and believe, that the Father is in me, and I in him. 39 Therefore they sought again to take him: but he escaped out of their hand, 40 And went away again beyond Jordan into the place where John at first baptized; and there he abode. 41 And many resorted unto him, and said, John did no miracle: but all things that John spake of this man were true. 42 And many believed on him there.