1 Aga Jeesus läks Õlimäele.

2 Varahommikul tuli ta tagasi templisse ning tema ümber kogunes suur rahvahulk. Ta istus ja hakkas neid õpetama. 3 Siis tõid kirjatundjad ja variserid sinna naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Nad panid ta kõigi ette seisma 4 ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati äsja abielurikkumiselt. 5 Moosese Seadus käsib meil säärased naised kividega surnuks visata, aga mida ütled sina?" 6 Selle küsimusega püüdsid nad teda lõksu meelitada, et saada alust tema süüdistamiseks.

Ent Jeesus kummardas maha ja kirjutas sõrmega maapinnale. 7 Kui nad aga küsimist ei jätnud, ajas ta enese sirgu ja ütles: „Kes teie seast on patuta, visaku esimesena kivi!" 8 Siis kummardas ta jälle ja kirjutas maapinnale.

9 Ent need, kes olid kuulnud ta sõnu, lahkusid üksteise järel, alates vanimast, kuni kohale jäid vaid Jeesus ja naine, kes ikka veel seisis. 10 Jeesus ajas enese sirgu ja küsis: „Naine, kus nad siis on? Kas keegi ei mõistnudki sind surma?"

11 „Ei keegi, Issand!" vastas naine.

„Minagi ei mõista sind surma," ütles Jeesus. „Mine, ja siitpeale ära tee enam pattu!"

12 Kui Jeesus rääkis taas rahvale, ütles ta: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei kõnni iialgi pimeduses, vaid tal on elu valgus."

13 Variserid ütlesid talle: „Sa tunnistad iseenda kohta. Sinu tunnistus ei kehti."

14 „Isegi kui ma tunnistan iseenda kohta," vastas Jeesus, „on minu tunnistus tõene, sest ma tean, kust ma olen tulnud ja kuhu ma lähen. Teie aga ei tea, kust ma olen tulnud ja kuhu ma lähen. 15 Teie mõistate kohut inimliku arusaamise kohaselt, mina aga ei mõista kellelegi üle kohut. 16 Ja kui ma mõistaksingi kohut, oleks minu otsus õige, sest ma ei ole üksi, vaid minuga on Isa, kes mind saatis. 17 Samamoodi on ju ka teie Seaduses kirjas, et kahe tunnistaja ütlus on tõsi. 18 Mina tunnistan enesest ja minust tunnistab Isa, kes on mind saatnud."

19 „Kus on sinu isa?" küsisid nad siis temalt.

„Teie ei tunne mind ega minu Isa," vastas Jeesus. „Kui te tunneksite mind, siis te tunneksite ka minu Isa." 20 Seda rääkis Jeesus templis varalaeka juures õpetades. Kuid keegi ei võtnud teda kinni, sest tema tund ei olnud veel tulnud.

21 Siis ütles Jeesus neile: „Mina lähen ära ja te otsite mind taga ning surete oma patus. Sinna, kuhu mina lähen, ei saa teie järele tulla."

22 Juudid küsisid üksteiselt: „Ega ta end ometi tappa kavatse, et ta ütleb „Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie järele tulla"?"

23 Jeesus ütles neile: „Teie olete pärit alt, mina olen pärit ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast. 24 Ma ütlesin teile, et te surete oma pattudesse. Kui te ei usu, et mina olen tema, siis te tõesti surete oma pattudesse."

25 „Kes sa siis oled?" küsisid nemad.

„Mida ma olen teile algusest peale rääkinud?" vastas Jeesus. 26 „Mul on palju teie süüdimõistmiseks öelda. Tema, kes mu saatis, on usaldusväärne, ja mida ma temalt olen kuulnud, räägin ma maailmale."

27 Nad ei mõistnud, et ta rääkis neile Isast. 28 Jeesus ütles neile: „Kui te olete Inimese Poja ülendanud, siis te mõistate, et mina olen see, ja et mina ei tee midagi omapäi, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud. 29 Minu Läkitaja on minuga; ta ei ole iial jätnud mind üksi, sest ma teen alati seda, mis talle meeldib." 30 Seda kuuldes uskusid paljud temasse.

31 Siis ütles Jeesus temasse uskuma hakanud juutidele: „Kui te jääte minu õpetusse, olete te tõepoolest minu jüngrid. 32 Siis te tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks."

33 „Meie oleme Aabrahami järeltulijad," kostsid need talle, „ega ole iial kedagi orjanud. Kuidas sa siis ütled, et me saame vabaks?"

34 „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile," vastas neile Jeesus, „igaüks, kes teeb pattu, on patu ori. 35 Aga ori ei jää peresse alatiseks, kuid poeg jääb alatiseks. 36 Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis te olete ka tõeliselt vabad. 37 Ma tean, et te olete Aabrahami järeltulijad. Ometi te tahate mind tappa, sest teie südames ei ole kohta minu sõnadele. 38 Mina räägin seda, mida olen näinud oma Isa juures. Teie aga teete seda, mida olete kuulnud oma isa käest."

39 Nad vastasid: „Meie isa on Aabraham!"

„Kui te oleksite Aabrahami lapsed," ütles Jeesus, „siis te teeksite Aabrahami tegusid. 40 Nüüd aga tahate tappa mind, inimest, kes on rääkinud teile tõtt, mida ta on Jumala käest kuulnud. Aabraham ei teinud nõnda. 41 Teie teete oma isa tegusid."

„Meie ei ole sündinud abielurikkumisest," ütlesid nad, „meil on üks isa – Jumal."

42 „Kui Jumal oleks teie isa," vastas Jeesus, „siis te armastaksite mind. Sest mina olen Jumala juurest siia tulnud. Ma ei ole tulnud omapäi, vaid tema on mu saatnud. 43 Miks te mu jutust aru ei saa? Sellepärast, et te olete võimetud sellest aru saama. 44 Teie olete oma isa, kuradi, lapsed ja teete pigem seda, mida tema soovib. Tema on olnud algusest peale mõrvar ega ole iial sallinud tõde, sest tema sees ei ole tõde. Kui ta valetab, räägib ta oma emakeeles, sest ta on valetaja ja valede isa. 45 Aga kuna mina räägin tõtt, siis te mind ei usu. 46 Kes teie seast saab tõestada minu süüd üheski patus? Kui ma aga tõtt räägin, miks te siis mind ei usu? 47 Kes on Jumala oma, kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule, sest teie ei ole Jumala omad."

48 Siis vastasid juudid talle: „Eks me ütle õigesti, et sa oled samaarlane ja sinus on kuri vaim?"

49 „Kurja vaimu minus ei ole," vastas Jeesus. „Ma lihtsalt austan oma Isa, teie aga teotate mind. 50 Mina ei otsi austust iseendale. Aga on üks, kes seda otsib, ja tema on kohtunik. 51 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes minu sõnu järgib, ei sure iialgi."

52 Juudid ütlesid talle: „Nüüd me oleme kindlad, et sinus on kuri vaim. Aabraham suri ja prohvetid samuti, ent sina ütled: „Kes minu sõnu järgib, ei maitse surma iialgi!" 53 Kas sina oled siis suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetidki on surnud. Kelleks sa ennast ometi pead?"

54 „Kui ma iseennast austaksin," vastas Jeesus, „ei oleks mu austus midagi väärt. Mind austab minu Isa, keda teie nimetate oma Jumalaks. 55 Ja siiski te ei tunne teda! Aga mina tunnen. Kui mina ütleksin, et mina teda ei tunne, oleksin sama valelik nagu teie. Kuid mina tunnen teda ja järgin tema sõnu. 56 Teie isa Aabraham juubeldas, et saab näha minu päeva. Ta nägigi seda ja oli väga rõõmus."

57 Juudid ütlesid talle: „Sa pole veel viiskümmend aastatki vana ja oled näinud Aabrahami?"

58 „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile," vastas Jeesus, „enne kui Aabraham sündis, olen mina!"

59 Seepeale haarasid nad kive, et teda visata. Jeesus aga peitis end ära ja lahkus templist.

1 Jesus went unto the mount of Olives. 2 And early in the morning he came again into the temple, and all the people came unto him; and he sat down, and taught them. 3 And the scribes and Pharisees brought unto him a woman taken in adultery; and when they had set her in the midst, 4 They say unto him, Master, this woman was taken in adultery, in the very act. 5 Now Moses in the law commanded us, that such should be stoned: but what sayest thou? 6 This they said, tempting him, that they might have to accuse him. But Jesus stooped down, and with his finger wrote on the ground, as though he heard them not. 7 So when they continued asking him, he lifted up himself, and said unto them, He that is without sin among you, let him first cast a stone at her. 8 And again he stooped down, and wrote on the ground. 9 And they which heard it, being convicted by their own conscience, went out one by one, beginning at the eldest, even unto the last: and Jesus was left alone, and the woman standing in the midst. 10 When Jesus had lifted up himself, and saw none but the woman, he said unto her, Woman, where are those thine accusers? hath no man condemned thee? 11 She said, No man, Lord. And Jesus said unto her, Neither do I condemn thee: go, and sin no more.

12 Then spake Jesus again unto them, saying, I am the light of the world: he that followeth me shall not walk in darkness, but shall have the light of life. 13 The Pharisees therefore said unto him, Thou bearest record of thyself; thy record is not true. 14 Jesus answered and said unto them, Though I bear record of myself, yet my record is true: for I know whence I came, and whither I go; but ye cannot tell whence I come, and whither I go. 15 Ye judge after the flesh; I judge no man. 16 And yet if I judge, my judgment is true: for I am not alone, but I and the Father that sent me. 17 It is also written in your law, that the testimony of two men is true. 18 I am one that bear witness of myself, and the Father that sent me beareth witness of me. 19 Then said they unto him, Where is thy Father? Jesus answered, Ye neither know me, nor my Father: if ye had known me, ye should have known my Father also. 20 These words spake Jesus in the treasury, as he taught in the temple: and no man laid hands on him; for his hour was not yet come. 21 Then said Jesus again unto them, I go my way, and ye shall seek me, and shall die in your sins: whither I go, ye cannot come. 22 Then said the Jews, Will he kill himself? because he saith, Whither I go, ye cannot come. 23 And he said unto them, Ye are from beneath; I am from above: ye are of this world; I am not of this world. 24 I said therefore unto you, that ye shall die in your sins: for if ye believe not that I am he, ye shall die in your sins. 25 Then said they unto him, Who art thou? And Jesus saith unto them, Even the same that I said unto you from the beginning. 26 I have many things to say and to judge of you: but he that sent me is true; and I speak to the world those things which I have heard of him. 27 They understood not that he spake to them of the Father. 28 Then said Jesus unto them, When ye have lifted up the Son of man, then shall ye know that I am he, and that I do nothing of myself; but as my Father hath taught me, I speak these things. 29 And he that sent me is with me: the Father hath not left me alone; for I do always those things that please him. 30 As he spake these words, many believed on him. 31 Then said Jesus to those Jews which believed on him, If ye continue in my word, then are ye my disciples indeed; 32 And ye shall know the truth, and the truth shall make you free.

33 They answered him, We be Abraham’s seed, and were never in bondage to any man: how sayest thou, Ye shall be made free? 34 Jesus answered them, Verily, verily, I say unto you, Whosoever committeth sin is the servant of sin. 35 And the servant abideth not in the house for ever: but the Son abideth ever. 36 If the Son therefore shall make you free, ye shall be free indeed. 37 I know that ye are Abraham’s seed; but ye seek to kill me, because my word hath no place in you. 38 I speak that which I have seen with my Father: and ye do that which ye have seen with your father. 39 They answered and said unto him, Abraham is our father. Jesus saith unto them, If ye were Abraham’s children, ye would do the works of Abraham. 40 But now ye seek to kill me, a man that hath told you the truth, which I have heard of God: this did not Abraham. 41 Ye do the deeds of your father. Then said they to him, We be not born of fornication; we have one Father, even God. 42 Jesus said unto them, If God were your Father, ye would love me: for I proceeded forth and came from God; neither came I of myself, but he sent me. 43 Why do ye not understand my speech? even because ye cannot hear my word. 44 Ye are of your father the devil, and the lusts of your father ye will do. He was a murderer from the beginning, and abode not in the truth, because there is no truth in him. When he speaketh a lie, he speaketh of his own: for he is a liar, and the father of it. 45 And because I tell you the truth, ye believe me not. 46 Which of you convinceth me of sin? And if I say the truth, why do ye not believe me? 47 He that is of God heareth God’s words: ye therefore hear them not, because ye are not of God. 48 Then answered the Jews, and said unto him, Say we not well that thou art a Samaritan, and hast a devil? 49 Jesus answered, I have not a devil; but I honour my Father, and ye do dishonour me. 50 And I seek not mine own glory: there is one that seeketh and judgeth. 51 Verily, verily, I say unto you, If a man keep my saying, he shall never see death. 52 Then said the Jews unto him, Now we know that thou hast a devil. Abraham is dead, and the prophets; and thou sayest, If a man keep my saying, he shall never taste of death. 53 Art thou greater than our father Abraham, which is dead? and the prophets are dead: whom makest thou thyself? 54 Jesus answered, If I honour myself, my honour is nothing: it is my Father that honoureth me; of whom ye say, that he is your God: 55 Yet ye have not known him; but I know him: and if I should say, I know him not, I shall be a liar like unto you: but I know him, and keep his saying. 56 Your father Abraham rejoiced to see my day: and he saw it, and was glad. 57 Then said the Jews unto him, Thou art not yet fifty years old, and hast thou seen Abraham? 58 Jesus said unto them, Verily, verily, I say unto you, Before Abraham was, I am. 59 Then took they up stones to cast at him: but Jesus hid himself, and went out of the temple, going through the midst of them, and so passed by.