1 Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Tema juurde kogunes nii palju rahvast, et ta pidi astuma paati ja istuma selles järvel, samal ajal kui inimesed seisid piki kallast vee serval. 2 Ta õpetas neile palju asju tähendamissõnadega ja rääkis neile oma õpetuses: 3 „Kuulake! Põllumees läks välja külvama. 4 Kui ta külvas, kukkus osa seemet teeveerele ning linnud tulid ja nokkisid selle. 5 Osa kukkus kivisele maale, kus ei olnud palju mulda, ja see idanes kohe, sest muld ei olnud sügav. 6 Aga kui päike tõusis, kuivasid taimed ära, sest neil ei olnud juurt. 7 Osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad sirgusid ja lämmatasid taimed, nii et need ei kandnud vilja. 8 Aga osa seemet kukkus heasse mulda. See idanes ja kasvas ja kandis vilja: mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend, mõni sada korda rohkem."

9 Ja ta ütles: „Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!"

10 Kui Jeesus üksi oli, küsisid kaksteist jüngrit, ja teised tema ümber, temalt seletust tähendamissõnade kohta. 11 Ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile, kes on väljas, räägitakse kõike tähendamissõnadega,

12 „et nad vaataksid ega näeks

ja kuuleksid ega mõistaks,

sest muidu nad pöörduksid, ja neile antaks andeks." "

13 Siis ütles Jeesus neile: „Kas te ei mõista selle tähendamissõna tähendust? Kuidas te siis võiksite mõista ühtki tähendamissõna? 14 Külvaja külvab sõna. 15 Mõned inimesed on nagu teeveered, kuhu sõna langeb. Niipea kui nad seda kuulevad, tuleb saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna. 16 Kivisele maale külvatu sarnased on need, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu, 17 ent neil pole juurt ja nad püsivad lühikest aega. Kui siis sõna pärast tuleb tüli või tagakius, langevad nad kiiresti. 18 Ohakate sekka külvatu sarnased on need, kes sõna küll kuulevad, 19 ent elumured ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud soovid tulevad ja lämmatavad sõna nii, et see jääb viljatuks. 20 Kuid heasse mulda külvatu on need, kes sõna kuulevad ja selle vastu võtavad ja vilja kannavad: mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend, mõni sada korda rohkem."

21 Jeesus ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et see panna vaka või voodi alla? Eks panda see pigem lambijalale? 22 Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjatu vaid ilmsiks tulemiseks. 23 Kui kellelgi on kõrvad kuulda, see kuulgu!"

24 Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja enamgi veel. 25 Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse seegi, mis tal on."

26 Jeesus ütles ka: „Just selline on Jumala riik: mees viskab seemne mulda. 27 Ta heidab magama või ärkab üles, öösel ja päeval, ning seeme idaneb ja kasvab, kuid ta ei tea, kuidas. 28 Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, siis päid, siis täit tera viljapea sees. 29 Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes."

30 Ja Jeesus ütles: „Millega võiks võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga seda kujutada? 31 See on nagu sinepiseeme, mis on väikseim kõigist seemneist maa peal. 32 Ent kui see on külvatud, siis see võrsub ja kasvab suuremaks kõigist aiataimedest ja kasvatab suured oksad, nii et taeva linnud võivad pesitseda selle varjus."

33 Ja Jeesus rääkis neile Jumala sõna paljude selliste tähendamissõnadega, nii palju kui nad suutsid mõista. 34 Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi. Kuid omavahel olles seletas ta jüngritele kõike.

35 Samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus jüngritele: „Lähme vastaskaldale!" 36 Nad jätsid rahvahulga maha ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga. 37 Järsku tõusis tugev raju ja lained lõid üle paadi, nii et paat juba täitus veest. 38 Aga Jeesus magas paadipäras, pea padjal. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me upume?" hüüdsid jüngrid teda üles äratades.

39 Jeesus tõusis püsti, sõitles tuult ja ütles lainetele: „Vait! Olge tasa!" Ja tuul rauges ning järvepind muutus täiesti tasaseks.

40 Jeesus ütles jüngritele: „Miks te olete nii hirmul? Kuidas teil ei ole usku?"

41 Neid valdas aga suur aukartus ja nad küsisid üksteiselt: „Kes see mees küll on, et isegi tuul ja lained kuuletuvad talle?"

1 *Mc 4.1-12;Mt 13.1-15;Lc 8.4-10De novo, começou Jesus a ensinar *Mc 2.13;3.7à beira do mar. Reuniu-se a ele uma grande multidão, de maneira que entrou numa barca e sentou-se dentro dela no mar; e todo o povo achava-se na praia. 2 Ele lhes ensinava muitas coisas por *Mc 3.23; cp.Mt 13.3-9, etc.parábolas, dizendo, no correr do seu ensino: 3 Ouvi: O semeador saiu a semear; 4 quando semeava, uma parte da semente caiu à beira do caminho, e vieram as aves e comeram-na. 5 Outra parte caiu nos lugares pedregosos, onde não havia muita terra; logo nasceu, porque a terra não era profunda. 6 E, tendo saído o sol, queimou-se; e, porque não tinha raiz, secou-se. 7 Outra caiu entre os espinhos; e os espinhos cresceram e sufocaram-na, e não deu fruto algum. 8 Mas outras caíram na boa terra e, brotando e crescendo, davam fruto; um grão produzia trinta; outro, sessenta; e outro, cem. 9 Disse: *Mt 11.15;Mc 4.23Quem tem ouvidos para ouvir, ouça.

10 Quando se achou só, os que estavam ao redor dele com os doze pediam a explicação das parábolas. 11 Ele lhes disse: A vós vos é dado o mistério do reino de Deus; mas *1Co 5.12s.;Cl 4.5;1Ts 4.12;1Tm 3.7aos de fora tudo se lhes propõe *Mc 4.2;Mc 3.23em parábolas, 12 *Mt 13.14para que, vendo, vejam, e não percebam; e, ouvindo, ouçam e não entendam, para que não suceda que se convertam e sejam perdoados. 13 *Mc 4.13-20;Mt 13.18-23;Lc 8.11-15Perguntou-lhes: Não percebeis esta parábola e como entendereis todas as parábolas? 14 O semeador semeia a palavra. 15 Os que se acham pelo caminho, onde a palavra é semeada são aqueles, de quem, depois de a terem ouvido, vindo logo *Mt 4.10;Mc 3.23,26Satanás, tira a palavra que neles tem sido semeada. 16 Igualmente, os semeados nos lugares pedregosos são aqueles que, ouvindo a palavra, imediatamente, a recebem com alegria; 17 eles não têm em si raiz, mas duram pouco tempo; depois, sobrevindo tribulação ou perseguição por causa da palavra, logo se escandalizam. 18 Os outros, os semeados entre os espinhos, são os que ouvem a palavra, 19 e os cuidados *Mt 13.22do mundo, a sedução das riquezas e a cobiça de outras coisas, entrando, abafam a palavra, e ela fica infrutífera. 20 Os semeados na boa terra são os que ouvem a palavra, e a recebem, e produzem fruto, a trinta, a sessenta e a cem por um.

21 Continuou: *Mt 5.15;Lc 8.16;11.33Porventura, vem a candeia para se pôr debaixo do módio*Medida de 8 1/2 litros. ou debaixo da cama? Não é, antes, para se colocar no velador? 22 *Mt 10.26;Lc 8.17;12.2Pois nada está oculto, senão para ser manifesto; e nada foi escondido, senão para ser divulgado. 23 *Mc 4.9;Mt 11.15Se alguém tem ouvidos para ouvir, ouça. 24 Também lhes disse: Atendei ao que ouvis. *Mt 7.2;Lc 6.38A medida de que usais, desta usarão convosco; e ainda se vos acrescentará. 25 *Mt 13.12Pois ao que tem ser-lhe-á dado; e ao que não tem, até aquilo que tem, ser-lhe-á tirado.

26 Disse mais: *Mc 4.26-29; cp.Mt 13.24-30O reino de Deus é como se um homem lançasse a semente na terra 27 e, dormindo ou acordado de noite e de dia, a semente germinasse e crescesse, sem ele saber como. 28 A terra por si mesma produz fruto: primeiro, a erva, depois, a espiga e, por último, o grão grado na espiga. 29 Depois de o fruto amadurecer, logo lhe mete a foice, porque é chegada a ceifa.

30 *Mc 4.30-32;Mt 13.31-32;Lc 13.18-19Ainda disse: A que *Mt 13.24assemelharemos o reino de Deus ou com que parábola o representaremos? 31 É como um grão de mostarda, que, quando semeado na terra, embora seja menor que todas as sementes que há na terra, 32 contudo, depois de semeado, cresce e se torna a maior de todas as hortaliças e deita grandes ramos, de tal modo que as aves do céu podem pousar à sua sombra.

33 Com muitas parábolas semelhantes dirigia-lhes a palavra, conforme podiam compreendê-la; 34 não lhes falava *Mt 13.34; cp.Jo 10.6;16.25sem parábolas, mas em particular explicava tudo a seus discípulos.

35 *Mc 4.35-41;Mt 8.18,23-27;Lc 8.22-25Naquele dia, à tarde, lhes disse: Passemos para o outro lado. 36 Eles, deixando a multidão, o levaram, assim como estava, *Mc 4.1;Mc 5.2,21; cp.3.9na barca; e estavam com ele outras barcas. 37 Levantou-se um grande tufão de vento, e as ondas batiam na barca, de modo que ela já se enchia. 38 Jesus estava dormindo na popa sobre o travesseiro; eles o acordaram e lhe perguntaram: Mestre, não se te dá que pereçamos? 39 Ele, tendo acordado, repreendeu o vento e disse ao mar: Cala-te, emudece. Cessou o vento, e houve grande bonança. 40 Então lhes perguntou: Por que sois assim tímidos? Como é que não tendes fé? 41 Eles, cheios de medo, diziam uns aos outros: Quem, porventura, é este que até o vento e o mar lhe obedecem?