Le sette coppe dell’ira di Dio
1 Poi udii una gran voce dal tempio che diceva ai sette angeli: "Andate e versate sulla terra le sette coppe dell’ira di Dio".
2 Allora il primo andò e versò la sua coppa sulla terra, e un’ulcera maligna e dolorosa colpì gli uomini che avevano il marchio della bestia e che adoravano la sua immagine.
3 Poi il secondo angelo versò la sua coppa nel mare; esso divenne sangue come quello di un morto e ogni essere vivente che si trovava nel mare morì.
4 Poi il terzo angelo versò la sua coppa nei fiumi e nelle fonti delle acque e le acque diventarono sangue. 5 E udii l’angelo delle acque che diceva: "Sei giusto, tu che sei e che eri, tu, il Santo, per aver così giudicato. 6 Hanno sparso il sangue dei santi e dei profeti e tu hai dato loro da bere del sangue; è quello che meritano!". 7 E udii l’altare che diceva: "Sì, o Signore Dio onnipotente, i tuoi giudizi sono veritieri e giusti".
8 Poi il quarto angelo versò la sua coppa sul sole e al sole fu concesso di bruciare gli uomini con il fuoco. 9 E gli uomini furono arsi dal gran calore, e bestemmiarono il nome di Dio che ha il potere su queste piaghe e non si ravvidero per dargli gloria.
10 Poi il quinto angelo versò la sua coppa sul trono della bestia e il suo regno fu avvolto dalle tenebre. Gli uomini si mordevano la lingua per il dolore 11 e bestemmiarono il Dio del cielo a causa dei loro dolori e delle loro ulcere, ma non si ravvidero dalle loro opere.
12 Il sesto angelo versò la sua coppa sul gran fiume Eufrate e l’acqua ne fu asciugata, affinché fosse preparata la via ai re provenienti dall’Oriente. 13 E vidi uscire dalla bocca del dragone, dalla bocca della bestia e dalla bocca del falso profeta tre spiriti immondi simili a rane, 14 perché sono spiriti di demòni che fanno dei segni e si recano dai re di tutto il mondo per radunarli per la battaglia del gran giorno del Dio Onnipotente. 15 (Ecco, io vengo come un ladro; beato chi veglia e serba le sue vesti perché non cammini nudo e non si vedano le sue vergogne). 16 Ed essi li radunarono nel luogo che si chiama in ebraico Harmaghedon.
17 Poi il settimo angelo versò la sua coppa nell’aria e una gran voce uscì dal tempio, dal trono, dicendo: "È fatto". 18 Allora ci furono lampi, voci e tuoni e ci fu un gran terremoto, tale che, da quando gli uomini sono stati sulla terra, non si ebbe mai terremoto così grande e così forte.
19 La grande città fu divisa in tre parti, le città delle nazioni caddero e Dio si ricordò di Babilonia la grande per darle il calice del vino del furore della sua ira. 20 Ogni isola fuggì e i monti non furono più trovati. 21 E cadde dal cielo sugli uomini una grandine enorme con chicchi del peso di circa un talento; gli uomini bestemmiarono Dio a causa della grandine, perché era un flagello veramente grande.
Seitse Jumala vihakaussi
1 Ma kuulsin templist võimsat häält ütlemas seitsmele inglile: „Minge ja valage maa peale välja seitse Jumala vihakaussi!"
2 Esimene ingel läks ja valas oma kausi välja maa peale, ning koledad ja mädased paised tekkisid inimeste kehale, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.
3 Teine ingel läks ja valas oma kausi välja merre, ning see muutus otsekui surnu vereks ja kõik elusolendid meres surid.
4 Kolmas valas oma kausi välja jõgedesse ja veeallikatesse ning need muutusid vereks. 5 Ja ma kuulsin inglit, kes vastutas vete eest, ütlevat:
„Õige oled sina selles kohtumõistmises, sina Püha,
kes oled ja kes olid;
6 sest nemad on valanud pühade ja prohvetite verd
ning verd oled sina andnud neile juua, nagu nad seda väärivad."
7 Ja ma kuulsin, kuidas altar ütles:
„Jah, Issand Jumal, Kõigeväeline,
tõelised ja õiged on sinu kohtuotsused!"
8 Neljas ingel valas oma kausi välja päikese peale, ning temale anti kõrvetada inimesi tulega. 9 Suur kuumus kõrvetas inimesi ning nad teotasid Jumalat, kellel oli meelevald nende nuhtluste üle. Ja nad ei parandanud meelt, et anda austust Jumalale.
10 Viies ingel valas oma kausi välja metsalise trooni peale, ning tema kuningriik mattus pimedusse ja tema alamad närisid valu pärast keelt. 11 Nad teotasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast, ega parandanud meelt oma tegudest.
12 Kuues ingel valas oma kausi tühjaks suure Eufrati jõe peale, ning selle vesi kuivas ära, et anda teed idamaa kuningatele. 13 Ja ma nägin, kuidas lohe suust, metsalise suust ja valeprohveti suust väljus kolm rüvedat vaimu otsekui konnad. 14 Need on tunnusmärke tegevad deemonlikud vaimud, kes lähevad laiali kogu maailma kuningate juurde, et koondada neid lahinguks, mis peab toimuma Kõigeväelise Jumala suurel päeval.
15 „Vaata, ma tulen kui varas! Õnnis on inimene, kes valvab ning hoiab oma riideid, et ta ei käiks alasti, ja et ei nähtaks tema häbi."
16 Ja nad koondati paika, mida heebrea keeles kutsutakse Harmagedoon.
17 Seitsmes ingel valas oma kausi välja õhku, ning vali hääl kostis templis olevalt troonilt: „See on sündinud!" 18 Siis sähvis välke, sündis hääli ja müristamisi ning suur maavärin, mille taolist ei ole olnud sellest ajast, kui inimesed on elanud maa peal – nii võimas oli see maavärin. 19 Ja suur linn jagunes kolmeks osaks ning rahvaste linnad varisesid rusuks. Suurt Paabelit tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale juua oma raevuveini karikat. 20 Kõik saared põgenesid ning mäed kadusid. 21 Ja talendiraskusi16:21 Talent hõbedat kaalus umbes 45 kg. raheteri sadas taevast maha inimeste peale, aga inimesed teotasid Jumalat rahenuhtluse pärast, sest see nuhtlus oli väga ränk.