L’apertura dei primi sei sigilli
1 Poi vidi quando l’Agnello aprì uno dei sette sigilli e udii una delle quattro creature viventi che diceva, con voce come di tuono: "Vieni". 2 Guardai e vidi un cavallo bianco. Colui che lo cavalcava aveva un arco; gli fu data una corona ed egli venne fuori da vincitore, e per vincere.
3 Quando l’Agnello aprì il secondo sigillo, udii la seconda creatura vivente che diceva: "Vieni". 4 E venne fuori un altro cavallo, rosso; e a colui che lo cavalcava fu dato di togliere la pace dalla terra, affinché gli uomini si uccidessero gli uni gli altri, e gli fu data una grande spada.
5 Quando aprì il terzo sigillo, udii la terza creatura vivente che diceva: "Vieni". Io vidi, ed ecco un cavallo nero; colui che lo cavalcava aveva una bilancia in mano. 6 E udii come una voce in mezzo alle quattro creature viventi che diceva: "Una misura di frumento per un denaro e tre misure d’orzo per un denaro, ma non danneggiare né l’olio né il vino".
7 Quando l’Agnello aprì il quarto sigillo, udii la voce della quarta creatura vivente che diceva: "Vieni". 8 Io vidi, ed ecco un cavallo giallastro; colui che lo cavalcava aveva nome Morte e gli teneva dietro l’Ades.
Fu loro dato potere sopra la quarta parte della terra di uccidere con la spada, con la fame, con la mortalità e con le belve della terra.
9 Quando aprì il quinto sigillo, vidi sotto l’altare le anime di quelli che erano stati uccisi per la parola di Dio e per la testimonianza che avevano resa; 10 essi gridarono a gran voce, dicendo: "Fino a quando, o nostro Signore che sei santo e veritiero, non giudicherai e non vendicherai il nostro sangue su quelli che abitano sopra la terra?". 11 E a ciascuno di essi fu data una veste bianca e fu detto loro che si riposassero ancora un po’ di tempo, finché fosse completo il numero dei loro compagni di servizio e dei loro fratelli, che dovevano essere uccisi come loro.
12 Vidi quando l’Agnello aprì il sesto sigillo; si fece un grande terremoto, il sole divenne nero come un sacco di crine e tutta la luna diventò come sangue; 13 le stelle del cielo caddero sulla terra come quando un fico scosso da un gran vento lascia cadere i suoi fichi immaturi. 14 Il cielo si ritrasse come una pergamena che si arrotola; ogni montagna e ogni isola fu rimossa dal suo luogo. 15 I re della terra, i grandi, i capitani, i ricchi, i potenti e ogni servo e ogni libero si nascosero nelle spelonche e nelle rocce dei monti 16 e dicevano ai monti e alle rocce: "Cadeteci addosso e nascondeteci dalla presenza di colui che siede sul trono e dall’ira dell’Agnello, 17 perché è venuto il gran giorno della sua ira e chi può resistere?".
Kuue pitseri avamine
1 Ma nägin, kuidas Tall avas esimese seitsmest pitserist ja kuulsin, kuidas üks neljast olevusest hüüdis otsekui kõuehäälel: „Tule!" 2 Ja ma vaatasin: ennäe, valge hobune. Selle seljas istujal oli käes amb ning talle anti pärg ja ta läks välja võitjana võitma.
3 Ja kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust hüüdvat: „Tule!" 4 Siis tuli välja hobune, kes oli tulipunane, ning tema seljas istujale anti võim võtta maa pealt rahu, et inimesed üksteist tapaksid, ja talle anti suur mõõk.
5 Ja kui ta avas kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olevust hüüdvat: „Tule!" Ja ma vaatasin: ennäe, must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud. 6 Ma kuulsin nelja olevuse keskelt otsekui häält, mis ütles: „Üks kilogramm nisu teenari6:6 Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk. eest ja kolm kilogrammi otri teenari eest. Kuid õlile ja veinile ära tee kahju!"
7 Ja kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: „Tule!" 8 Ja ma vaatasin: ennäe, tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm. Tema järel tuli Surmavald ning neile anti meelevald neljandikul maakeral tappa mõõgaga, näljaga ja katkuga ning maa metsloomadega.
9 Ja kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna ja tunnistuse pärast, milles nad olid püsinud. 10 Nad hüüdsid valjusti: „Kui kaua veel, püha ja tõeline Valitseja, enne kui sa mõistad kohut ja tasud kätte ilmamaa inimestele meie vere eest?" 11 Ja neile igaühele anti selga valge rüü ja neile öeldi, et nad puhkaksid veel pisut aega, kuni saab täis nende kaassulaste ja vendade hulk, kes tapetakse nagu nemadki.
12 Kui ta avas kuuenda pitseri, nägin ma, et sündis võimas maavärin. Päike muutus mustaks nagu karune kotiriie ja kuu muutus otsekui vereks. 13 Taevatähed kukkusid maa peale, nõnda nagu viigipuu pillab maha oma küpsemata marjad, kui tugev tuul seda raputab. 14 Ja taevas taandus otsekui rullraamat, mis keeratakse kokku, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma kohalt.
15 Kogu maailma kuningad, suurnikud ja väejuhid, rikkad ja vägevad, kõik orjad ja vabad peitsid end koobastesse ja mägedesse kaljude vahele. 16 „Langege meie peale," ütlesid nad mägedele ja kaljudele, „ning peitke meid troonil istuja palge ja Talle viha eest, 17 sest nende suur vihapäev on käes, kes võib jääda püsima?"