Gesù chiama i Suoi primi discepoli; la pesca miracolosa
1 Avvenne che, mentre egli stava in piedi sulla riva del lago di Gennesaret e la folla lo stringeva da ogni parte per udire la parola di Dio, 2 vide due barche ferme a riva, dalle quali erano smontati i pescatori e lavavano le reti. 3 E montato in una di quelle barche che era di Simone, lo pregò di scostarsi un po’ da terra; poi, sedutosi sulla barca, insegnava alla folla.
4 Come ebbe cessato di parlare, disse a Simone: "Prendi il largo e calate le reti per pescare". 5 Simone, rispondendo, gli disse: "Maestro, tutta la notte ci siamo affaticati e non abbiamo preso nulla, però, alla tua parola, calerò le reti". 6 E, fatto così, presero una tale quantità di pesci che le reti si rompevano. 7 Allora fecero segno ai loro compagni dell’altra barca, di venire ad aiutarli. Quelli vennero e riempirono tutte e due le barche, tanto che affondavano. 8 Simon Pietro, visto ciò, si gettò ai ginocchi di Gesù, dicendo: "Signore, allontanati da me, perché sono un peccatore". 9 Poiché spavento aveva preso lui e tutti quelli che erano con lui, per la quantità di pesci che avevano preso; 10 così pure Giacomo e Giovanni, figli di Zebedeo, che erano soci di Simone. Ma Gesù disse a Simone: "Non temere; d’ora in poi sarai pescatore di uomini". 11 Ed essi, tratte le barche a terra, lasciarono ogni cosa e lo seguirono.
Gesù guarisce un lebbroso
12 Mentre egli si trovava in una di quelle città, ecco un uomo pieno di lebbra, il quale, visto Gesù e gettatosi con la faccia a terra, lo pregò, dicendo: "Signore, se vuoi, tu puoi purificarmi". 13 Ed egli, stesa la mano, lo toccò, dicendo: "Lo voglio, sii purificato". E in quell’istante la lebbra sparì da lui. 14 Poi Gesù gli comandò di non dirlo a nessuno: "Ma va’", gli disse, "mostrati al sacerdote e offri per la tua purificazione ciò che ha prescritto Mosè; e ciò serva loro di testimonianza".
15 Però la sua fama si spandeva sempre più; moltissima gente si radunava per udirlo ed essere guarita dalle sue infermità. 16 Ma egli si ritirava nei luoghi deserti e pregava.
Gesù guarisce un paralitico
17 Un giorno Gesù stava insegnando e c’erano, là seduti, dei farisei e dei dottori della legge, venuti da tutte le borgate della Galilea, della Giudea e da Gerusalemme; e la potenza del Signore era con lui per compiere delle guarigioni. 18 Ed ecco degli uomini che portavano sopra un letto un paralitico, e cercavano di portarlo dentro e di metterlo davanti a lui. 19 Non trovando modo di introdurlo a causa della folla, salirono sul tetto e, fatta un’apertura fra le tegole, lo calarono giù con il suo lettuccio, in mezzo alla gente, davanti a Gesù. 20 Ed egli, veduta la loro fede, disse: "O uomo, i tuoi peccati ti sono perdonati". 21 Allora gli scribi e i farisei cominciarono a ragionare, dicendo: "Chi è costui che pronuncia bestemmie? Chi può perdonare i peccati se non Dio solo?". 22 Ma Gesù, conosciuti i loro ragionamenti, disse loro: "Di che ragionate nel vostro cuore? 23 Che cosa è più facile dire: ‘I tuoi peccati ti sono perdonati’, oppure dire: ‘Alzati e cammina’? 24 Ora, affinché sappiate che il Figlio dell’uomo ha sulla terra autorità di perdonare i peccati, io ti dico", disse al paralitico, "alzati, prendi il tuo lettuccio e vattene a casa tua". 25 E in quell’istante si alzò in loro presenza, prese ciò su cui giaceva e se ne andò a casa sua, glorificando Dio. 26 Tutti furono presi da stupore e glorificavano Dio e, pieni di spavento, dicevano: "Oggi abbiamo visto cose meravigliose".
Chiamata di Levi d’Alfeo
27 Dopo queste cose, egli uscì e notò un pubblicano, di nome Levi, che sedeva al banco delle imposte, e gli disse: "Seguimi". 28 Ed egli, lasciata ogni cosa, si alzò e si mise a seguirlo.
29 Levi gli fece un grande banchetto in casa sua; c’era gran folla di pubblicani e di altri che erano a tavola con loro. 30 I farisei e i loro scribi mormoravano contro i discepoli di Gesù, dicendo: "Perché mangiate e bevete con i pubblicani e i peccatori?". 31 E Gesù, rispondendo, disse loro: "I sani non hanno bisogno del medico, bensì i malati. 32 Io non sono venuto a chiamare dei giusti, ma dei peccatori a ravvedimento".
Il digiuno; la parabola della stoffa nuova e degli otri nuovi
33 Essi gli dissero: "I discepoli di Giovanni digiunano spesso e pregano, così pure i discepoli dei farisei, mentre i tuoi mangiano e bevono". 34 Gesù disse loro: "Potete voi far digiunare gli amici dello sposo, mentre lo sposo è con loro? 35 Ma verranno i giorni per questo e, quando lo sposo sarà loro tolto, allora, in quei giorni, digiuneranno". 36 Disse loro anche una parabola: "Nessuno strappa un pezzo da un vestito nuovo per metterlo a un vestito vecchio, altrimenti strappa il nuovo e il pezzo tolto dal nuovo non si adatta al vecchio. 37 E nessuno mette vino nuovo in otri vecchi, altrimenti il vino nuovo rompe gli otri vecchi, si spande e gli otri vanno perduti. 38 Ma il vino nuovo va messo in otri nuovi. 39 E nessuno che abbia bevuto del vino vecchio, ne desidera del nuovo, perché dice: ‘Il vecchio è buono’".
Jeesus kutsub esimesed jüngrid
1 Kord, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres, kogunes rahvas tema ümber ja kuulas Jumala sõna. 2 Ta nägi kaht paati kaldaserval, mille olid sinna jätnud kalamehed, kes ise võrke pesid. 3 Ta astus paati, mis kuulus Siimonile, ja palus teda kaldast pisut eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvast paadist.
4 Kui ta lõpetas kõnelemise, sõnas ta Siimonile: „Sõua sügavasse vette, lase oma võrgud sisse ja vaata, kas näkkab!"
5 Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö rüganud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale ma lasen võrgud vette."
6 Kui nad olid seda teinud, said nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. 7 Nad viipasid oma kaasosanikele teises paadis, et nad tuleksid neile appi. Nad tulid ja täitsid mõlemad paadid, nii et need hakkasid vajuma.
8 Kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta Jeesuse jalge ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!" 9 Sest tema ja kõik ta kaaslased olid hämmastunud kalasaagist, mis nad olid püüdnud, 10 ja samamoodi olid Sebedeuse pojad Johannes ja Jaakobus, kes olid Siimoni kaasosanikud.
Jeesus ütles Siimonile: „Ära karda! Nüüdsest peale hakkad sa püüdma inimesi!" 11 Ja nii nad tõmbasid paadid kaldale, jätsid kõik maha ja järgnesid talle.
Jeesus tervendab pidalitõbise
12 Kui Jeesus viibis ühes linnas, tuli nende lähedale pidalitõbine mees. Jeesust nähes langes ta silmili maha ja anus teda: „Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!"
13 Jeesus sirutas käe, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!" Kohe lahkus pidalitõbi mehest.
14 Jeesus keelas teda juhtunust kellelegi rääkimast ja ütles: „Mine, näita ennast preestrile ja ohverda puhtakssaamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!"
15 Ent sõnum Jeesusest levis seda enam ning suur rahvahulk tuli kokku teda kuulama ja oma haigustest terveks saama. 16 Kuid Jeesus tõmbus tihti üksildastesse paikadesse palvetama.
Jeesus annab halvatule andeks ja tervendab ta
17 Ühel päeval oli Jeesus õpetamas ja seal istusid ka variserid ja kirjatundjad. Nad olid tulnud igast Galilea ja Juudamaa külast ning Jeruusalemmast. Ja Issanda vägi oli Jeesuse peal haigete tervendamiseks. 18 Mõned mehed kandsid magamisasemel halvatut ja püüdsid teda viia majja, et Jeesuse ette asetada. 19 Ja kui nad rahvahulga pärast ei leidnud selleks võimalust, läksid nad üles katusele, võtsid ära osa katusekive ning lasksid ta asemel alla rahva keskele otse Jeesuse ette.
20 Nende usku nähes ütles Jeesus: „Sõber, sinu patud on sulle andeks antud!"
21 Seepeale mõtlesid kirjatundjad ja variserid: „Kes see selline küll on, kes räägib Jumalat teotades? Kes muu saab patte andeks anda kui vaid Jumal üksi?"
22 Jeesus teadis, mida nad mõtlesid, ja küsis: „Miks te mõtlete selliseid asju oma südames? 23 Kumb on kergem, kas öelda „Sinu patud on sulle andeks antud" või „Tõuse üles ja kõnni"? 24 Aga teadke, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal." Ta sõnas halvatule: „Sulle ma ütlen: tõuse üles, võta oma ase ja mine koju!" 25 Kohe tõusis mees üles nende nähes, võttis oma magamisaseme ja läks koju Jumalat ülistades. 26 Kõiki valdas hämmastus ja nad ülistasid Jumalat. Aukartlikult ütlesid nad: „Me oleme täna imelisi asju näinud!"
Leevi kutsumine
27 Pärast seda läks Jeesus välja ja nägi maksukogujat, nimega Leevi, istumas maksukoguja pingil. Jeesus ütles talle: „Järgne mulle!" 28 Ja Leevi tõusis, jättis kõik maha ja järgnes talle.
29 Leevi tegi Jeesusele oma kodus suure pidusöögi. Lauas oli nendega koos palju maksukogujaid ja hulk teisigi. 30 Variserid ja kirjatundjad, kes nende hulka kuulusid, pahandasid Jeesuse jüngritega: „Miks te sööte ja joote koos maksukogujate ja patustega?"
31 Jeesus vastas neile: „Arsti ei vaja terved, vaid haiged. 32 Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele."
Jeesuse jüngrid ei paastu
33 Nemad aga ütlesid Jeesusele: „Johannese jüngrid paastuvad sageli ja palvetavad, samuti ka variseride jüngrid, kuid sinu omad söövad ja joovad!"
34 Jeesus vastas neile: „Kas te saate peigmehe sõpru panna paastuma ajal, kui peigmees on nendega? 35 Tuleb aeg, mil peigmees võetakse neilt ära, küll nad siis paastuvad."
36 Ta rääkis neile ka selle tähendamissõna: „Keegi ei rebi tükki uue rõiva küljest, et paigata vana, muidu see käristab ka uue katki ning paik uue küljest ei sobi vanale rõivale. 37 Ja keegi ei vala värsket veini vanadesse nahklähkritesse, muidu värske vein rebestab lähkrid lõhki ja voolab maha ning lähkrid muutuvad kõlbmatuks. 38 Värske vein tuleb valada ikka uutesse lähkritesse. 39 Ja keegi, kes on joonud vana veini, ei soovi uut, vaid ütleb: „Vana on parem!" "