Dedica a Teofilo
1 Poiché molti hanno intrapreso a ordinare una narrazione dei fatti che si sono compiuti tra noi, 2 come ce li hanno tramandati quelli che da principio ne furono testimoni oculari e che divennero ministri della Parola, 3 è parso bene anche a me, dopo essermi accuratamente informato di ogni cosa dall’origine, di scrivertene per ordine, o eccellentissimo Teofilo, 4 affinché tu riconosca la certezza delle cose che ti sono state insegnate.
Annuncio della nascita di Giovanni il battista
5 Al tempo di Erode, re della Giudea, c’era un certo sacerdote di nome Zaccaria, del turno di Abiia; sua moglie era discendente di Aaronne e si chiamava Elisabetta. 6 Erano entrambi giusti davanti a Dio, camminando irreprensibili in tutti i comandamenti e precetti del Signore. 7 E non avevano figli, perché Elisabetta era sterile, ed erano entrambi in età avanzata.
8 Mentre Zaccaria esercitava il sacerdozio davanti a Dio nell’ordine del suo turno, 9 secondo la consuetudine del sacerdozio, gli toccò in sorte di entrare nel tempio del Signore per offrirvi il profumo; 10 e tutta la moltitudine del popolo stava fuori in preghiera nell’ora del profumo. 11 E gli apparve un angelo del Signore, in piedi alla destra dell’altare dei profumi. 12 Zaccaria, vedutolo, fu turbato e preso da spavento. 13 Ma l’angelo gli disse: "Non temere, Zaccaria, perché la tua preghiera è stata esaudita, tua moglie Elisabetta ti partorirà un figlio, al quale porrai nome Giovanni. 14 Tu ne avrai gioia ed esultanza, e molti si rallegreranno per la sua nascita. 15 Poiché sarà grande davanti al Signore; non berrà né vino né bevande alcoliche, sarà ripieno dello Spirito Santo fin dal grembo di sua madre 16 e convertirà molti dei figli d’Israele al Signore Dio loro; 17 andrà davanti a lui con lo spirito e con la potenza di Elia, per volgere i cuori dei padri ai figli e i ribelli alla saggezza dei giusti, per preparare al Signore un popolo ben disposto". 18 E Zaccaria disse all’angelo: "Da che cosa conoscerò questo? Perché io sono vecchio e mia moglie è avanti nell’età". 19 E l’angelo, rispondendo, gli disse: "Io sono Gabriele, che sto davanti a Dio; e sono stato mandato a parlarti e recarti questa buona notizia. 20 Ed ecco, tu sarai muto e non potrai parlare fino al giorno in cui queste cose avverranno, perché non hai creduto alle mie parole che si adempiranno a suo tempo".
21 Il popolo intanto stava aspettando Zaccaria e si meravigliava che indugiasse tanto nel tempio. 22 Ma, quando fu uscito, non poteva parlare loro e capirono che aveva avuto una visione nel tempio; ed egli faceva loro dei segni e rimase muto.
23 Quando furono compiuti i giorni del suo servizio, egli se ne andò a casa sua. 24 Ora, dopo quei giorni, sua moglie Elisabetta rimase incinta e si tenne nascosta per cinque mesi, dicendo: 25 "Ecco che cosa ha fatto per me il Signore nei giorni in cui ha rivolto a me lo sguardo per cancellare la mia vergogna in mezzo agli uomini".
Annuncio della nascita di Gesù Cristo
26 Al sesto mese, l’angelo Gabriele fu mandato da Dio in una città di Galilea, detta Nazaret, 27 a una vergine fidanzata a un uomo chiamato Giuseppe, della casa di Davide; il nome della vergine era Maria. 28 L’angelo, entrato da lei, disse: "Ti saluto, o favorita dalla grazia; il Signore è con te". 29 Ed ella fu turbata a questa parola e si domandava che cosa volesse dire un tale saluto. 30 L’angelo le disse: "Non temere, Maria, perché hai trovato grazia presso Dio. 31 Ecco, tu concepirai e partorirai un figlio e gli porrai nome Gesù. 32 Questi sarà grande, e sarà chiamato Figlio dell’Altissimo, e il Signore Dio gli darà il trono di Davide suo padre; 33 egli regnerà sulla casa di Giacobbe in eterno, e il suo regno non avrà mai fine". 34 E Maria disse all’angelo: "Come avverrà questo, poiché non conosco uomo?". 35 L’angelo, rispondendo, le disse: "Lo Spirito Santo verrà su di te e la potenza dell’Altissimo ti coprirà della sua ombra, perciò anche colui che nascerà sarà chiamato Santo, Figlio di Dio. 36 Ed ecco, Elisabetta, tua parente, ha concepito anche lei un figlio nella sua vecchiaia e questo è il sesto mese per lei, che era chiamata sterile, 37 poiché nessuna parola di Dio rimarrà inefficace". 38 Maria disse: "Ecco, io sono la serva del Signore; mi sia fatto secondo la tua parola". E l’angelo si allontanò da lei.
Maria visita Elisabetta
39 In quei giorni Maria si alzò e andò in fretta nella regione montuosa, in una città di Giuda, 40 ed entrò in casa di Zaccaria e salutò Elisabetta. 41 Appena Elisabetta udì il saluto di Maria, il bambino le sobbalzò nel grembo; ed Elisabetta fu ripiena di Spirito Santo 42 e a gran voce esclamò: "Benedetta sei tu fra le donne e benedetto è il frutto del tuo seno! 43 Come mai mi è dato che la madre del mio Signore venga da me? 44 Poiché ecco, non appena la voce del tuo saluto mi è giunta agli orecchi, il bambino mi è balzato nel grembo per la gioia. 45 Beata è colei che ha creduto che quanto le è stato detto da parte del Signore avrà compimento".
Cantico di Maria
46 E Maria disse: "L’anima mia magnifica il Signore,
47 e lo spirito mio esulta in Dio, mio Salvatore,
48 poiché egli ha riguardato alla bassezza della sua serva. Da ora in poi tutte le generazioni mi chiameranno beata,
49 poiché il Potente mi ha fatto grandi cose. Santo è il suo nome
50 e la sua misericordia è di età in età per quelli che lo temono.
51 Egli ha operato potentemente con il suo braccio ha disperso quelli che erano superbi nei pensieri del loro cuore;
52 ha detronizzato i potenti e ha innalzato gli umili;
53 ha ricolmato di beni gli affamati e ha rimandato a mani vuote i ricchi.
54 Ha soccorso Israele, suo servitore, ricordandosi della misericordia
55 di cui aveva parlato ai nostri padri, verso Abraamo e verso la sua discendenza per sempre".
56 Maria rimase con Elisabetta circa tre mesi, poi se ne tornò a casa sua.
Nascita di Giovanni il battista
57 Compiutosi per Elisabetta il tempo di partorire, diede alla luce un figlio. 58 I suoi vicini e i parenti udirono che il Signore aveva usato grande misericordia nei suoi confronti e se ne rallegravano con lei. 59 Ed ecco che nell’ottavo giorno vennero a circoncidere il bambino e lo chiamavano Zaccaria dal nome di suo padre. 60 Allora sua madre prese a parlare e disse: "No, sarà invece chiamato Giovanni". 61 Ed essi le dissero: "Non c’è nessuno nella tua parentela che porti questo nome". 62 E con dei cenni domandavano al padre come voleva che fosse chiamato. 63 Ed egli, chiesta una tavoletta, scrisse così: "Il suo nome è Giovanni". E tutti si meravigliarono. 64 In quell’istante la sua bocca fu aperta e la sua lingua sciolta ed egli parlava benedicendo Dio. 65 Allora tutti i loro vicini furono presi da timore; e tutte queste cose si divulgavano per tutta la regione montuosa della Giudea. 66 Tutti quelli che le udirono, le serbarono in cuor loro e dicevano: "Che sarà mai questo bambino?". Perché la mano del Signore era con lui.
Profezia di Zaccaria
67 E Zaccaria, suo padre, fu ripieno dello Spirito Santo, e profetizzò dicendo:
68 "Benedetto sia il Signore, il Dio d’Israele, perché ha visitato e riscattato il suo popolo,
69 e ci ha suscitato un potente salvatore nella casa di Davide suo servo,
70 come aveva promesso da tempo per bocca dei suoi profeti,
71 uno che ci salverà dai nostri nemici e dalle mani di tutti quelli che ci odiano.
72 Egli usa così misericordia verso i nostri padri e si ricorda del suo santo patto,
73 del giuramento che fece ad Abraamo nostro padre,
74 al fine di concederci che, liberati dalla mano dei nostri nemici, lo servissimo senza paura,
75 in santità e giustizia, alla sua presenza, tutti i giorni della nostra vita.
76 E tu, bambino, sarai chiamato profeta dell’Altissimo perché andrai davanti al Signore per preparare le sue vie,
77 per dare al suo popolo conoscenza della salvezza mediante il perdono dei loro peccati,
78 grazie ai sentimenti di misericordia del nostro Dio, per i quali l’Aurora dall’alto ci visiterà
79 per risplendere su quelli che giacciono in tenebre e in ombra di morte, per guidare i nostri passi verso la via della pace".
80 Ora il bambino cresceva e si fortificava nello spirito; e stette nei deserti fino al giorno in cui doveva manifestarsi a Israele.
Sissejuhatus
1 Juba mitmed on võtnud ette koostada ülevaadet neist asjust, mis meie seas on täide viidud, 2 kooskõlas sellega, kuidas pealtnägijad ja sulased need on meile edasi andnud. 3 Nõnda olen minagi otsustanud, kuna ma olen algusest peale kõik täpselt järele uurinud, kirjutada korralik ülevaade sulle, kõrgesti austatud Teofilos, 4 et sa teaksid, kui usaldusväärne on sulle antud õpetus.
Ristija Johannese sündimise ettekuulutus
5 Juuda kuninga Heroodese ajal elas Sakariase nimeline preester, Abija teenistuskorrast.1:5 Preesterkond oli jagatud 24 teenistuskorraks. Tema naine oli Aaroni järeltulija ja naise nimi oli Eliisabet. 6 Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigis Issanda käskudes ja korraldustes. 7 Aga neil ei olnud last, sest Eliisabet oli viljatu, ja nad mõlemad olid eakad.
8 Kord aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra ajal preestritalituses Jumala ees, 9 langes talle liisk minna preestrite kombe kohaselt Issanda templisse viirukit suitsutama. 10 Ja kui viiruki suitsutamise aeg saabus, palvetas kokku tulnud rahvahulk väljas.
11 Siis ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool. 12 Teda nähes Sakarias ehmus ja teda valdas hirm. 13 Kuid ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su palvet on kuuldud. Su naine Eliisabet sünnitab sulle poja, ja sa paned talle nimeks Johannes. 14 Sul on temast rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest, 15 sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega teisi kääritatud jooke, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba enne sündimist emaihus. 16 Ta pöörab palju Iisraeli rahvast tagasi Issanda, nende Jumala poole. 17 Ta kõnnib Issanda ees Eelija vaimus ja väes, et pöörata vanemate südamed nende laste poole ja sõnakuulmatud õigete tarkusse, et valmistada rahvas ette Issanda jaoks."
18 Sakarias küsis inglilt: „Kuidas ma saan selles kindel olla? Ma olen juba vana mees ja mu nainegi on eakas."
19 Ingel vastas talle: „Mina olen Gaabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud sinuga rääkima ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit. 20 Nüüdsest jääd sa tummaks ega saa rääkida päevani, mil need asjad sünnivad, sest sa ei uskunud mu sõnu, mis lähevad täide määratud ajal."
21 Samal ajal ootas rahvas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua templis viibib. 22 Kui ta lõpuks välja tuli, siis ei saanud ta nendega rääkida. Nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust, sest ta viipas neile käega, kuid ei suutnud rääkida.
23 Kui Sakariase teenistuskord läbi sai, läks ta koju. 24 Mõne aja pärast jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja tõmbus viieks kuuks üksindusse. Ta ütles: 25 „Nõnda on Issand mulle neil päevil teinud, et ta näitas mulle oma soosingut ning võttis ära mu häbi inimeste ees."
Jeesuse sündimise ettekuulutus
26 Kuue kuu pärast läkitas Jumal ingel Gaabrieli Naatsareti linna Galileas, 27 neitsi juurde, kelle nimi oli Maarja. Maarja oli kihlatud Joosepiga, kes põlvnes Taaveti soost. 28 Gaabriel läks tema juurde ja ütles: „Ole tervitatud, sa armuleidnu! Issand on sinuga!"
29 Maarja kohkus väga neist sõnadest ja mõtles, mida see tervitus võiks tähendada. 30 Aga ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala silmis! 31 Sa jääd lapseootele ja sünnitad poja ja paned talle nimeks Jeesus.1:31 Nimi Jeesus tuleb heebrea keelsest Yeshua, mille juur tähendab päästet, kuid täisnimi tähendab „Issand päästab". 32 Tema saab suureks ja teda kutsutakse Kõigekõrgema Pojaks ning Issand Jumal annab talle tema esiisa Taaveti trooni. 33 Ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsus ei lõpe iialgi."
34 Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võimalik on, kui ma olen neitsi?"
35 Ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi katab sind. Seepärast on laps, kes sinust sünnib, Püha, ja teda kutsutakse Jumala Pojaks. 36 Isegi su sugulane Eliisabet on pojaootel oma vanas eas ja see on kuues kuu temal, keda öeldi olevat viljatu. 37 Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu."
38 Maarja ütles: „Mina olen Issanda teenija, sündigu mulle nii, nagu sa ütlesid!" Ja ingel läks tema juurest ära.
Maarja ja Eliisabeti kohtumine
39 Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna. 40 Ta läks Sakariase majja ja tervitas Eliisabetti. 41 Kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, hüppas laps tema üsas ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu. 42 Ta hüüdis valju häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on laps, keda sa kannad!
43 Aga miks saab mulle osaks selline arm, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? 44 Niipea kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas laps mu ihus rõõmu pärast. 45 Õnnistatud on see, kes on uskunud, et Issand täidab oma tõotused, mis ta on lubanud!"
Maarja kiituslaul
46 Maarja ütles:
„Mu hing ülistab Issandat
47 ja mu vaim hõiskab Jumalas, minu Päästjas,
48 sest ta on pannud tähele oma sulase alandlikku olekut.
Siitpeale hüüavad mind õnnistatuks kõik sugupõlved,
49 sest mulle on suuri asju teinud Vägev.
Tema nimi on püha,
50 tema halastus ulatub nendeni, kes teda kardavad,
sugupõlvest sugupõlveni.
51 Ta on teinud vägevaid tegusid oma käega,
ta on pillutanud laiali need, kes on uhked oma mõtetes.
52 Ta on tõuganud maha valitsejad aujärgedelt
ja ülendanud alandlikke.
53 Näljased on ta täitnud heade andidega,
ent rikkad saatnud tühjalt minema.
54 Ta on kandnud hoolt oma sulase Iisraeli eest,
ja osutanud halastust,
55 nõnda nagu ta on lubanud meie esivanematele,
Aabrahamile ja tema järeltulijatele igavesti."
56 Maarja jäi Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks ja pöördus siis tagasi koju.
Ristija Johannese sünd
57 Kui Eliisabetil tuli aeg sünnitada, tõi ta ilmale poja. 58 Tema naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli osutanud talle suurt halastust, ja nad rõõmustasid koos temaga.
59 Nad tulid kaheksandal päeval lapse ümberlõikamisele ja tahtsid panna talle tema isa nime Sakarias. 60 Kuid lapse ema ütles: „Ei, tema nimi peab olema Johannes!" 61 Nad ütlesid talle: „Su suguvõsas pole kedagi sellenimelist!" 62 Ja nad viipasid lapse isale, küsides, mis nime tema tahab lapsele panna. 63 Sakarias küsis tahvlit ning kirjutas kõigi imestuseks: „Tema nimi on Johannes!" 64 Samal hetkel pääsesid ta keelepaelad valla ja ta hakkas rääkima, kiites Jumalat.
65 Aukartus valdas kõiki naabreid ja neist asjust räägiti kogu Juuda mägismaal. 66 Kõik, kes sellest kuulsid, imestasid ja küsisid: „Mis küll saab sellest lapsest?" Sest Issanda käsi oli temaga.
Sakariase kiituslaul
67 Lapse isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja prohveteeris:
68 „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal,
et ta on tulnud oma rahva hulka ja nad lunastanud.
69 Ta on meile üles tõstnud päästesarve
oma sulase Taaveti soost,
70 nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu kaudu,
71 pääste meie vaenlaste käest
ja kõigi vihameeste käest,
72 et armu anda meie vanematele
ja pidada meeles oma püha lepingut,
73 vannet, mille ta on vandunud meie esiisale Aabrahamile:
74 päästa meid meie vaenlaste käest
ja lubada meil teda kartmatult teenida
75 pühaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
76 Ja sind, minu laps, hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks,
sest sa lähed Issanda ees temale teed valmistama,
77 et anda tema rahvale teada päästest
nende pattude andeksandmises,
78 meie Jumala südamliku halastuse läbi,
millega meile tuleb päikesetõus taevast,
79 et paista nende peale, kes elavad pimeduses ja surma varjus
ja juhtida meie jalgu rahuteele."
80 Aga laps kasvas ja sai tugevaks vaimus. Ta elas kõrbes selle päevani, mil ta astus avalikult Iisraeli ette.