1 Kõik maksukogujad ja patused kogunesid teda kuulama. 2 Aga variserid ja kirjatundjad nurisesid: „See mees võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!"
3 Siis Jeesus rääkis neile tähendamissõna: 4 „Kui kellelgi teie hulgast oleks sada lammast ja ta ühe neist kaotaks, kas ta ei jätaks üheksakümmend üheksat tühermaale ega läheks kadunut otsima, kuni ta tema leiab? 5 Ja kui ta on tema leidnud, võtab ta tema rõõmuga oma õlgadele 6 ja läheb koju. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!" 7 Ma ütlen teile, samamoodi on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.
8 Või naine, kellel on kümme hõbemünti ja ta kaotab neist ühe. Kas ta ei süüta lampi ega pühi kogu maja ega otsi tähelepanelikult, kuni ta selle leiab? 9 Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud mündi!" 10 Samamoodi, ma ütlen teile, rõõmustatakse Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab."
11 Jeesus jätkas: „Ühel mehel oli kaks poega. 12 Noorem ütles isale: „Isa, anna mulle kätte minu osa pärandist!" Ja ta jagas vara nende vahel.
13 Mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning läks kaugele maale ja raiskas prassides oma vara. 14 Kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli suur näljahäda sellele maale, ja talle tuli puudus kätte. 15 Nii ta läks ühe kohaliku inimese juurde, kes saatis ta oma väljadele sigu karjatama. 16 Ta igatses kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; aga ükski ei andnud talle.
17 Kui ta arusaamisele tuli, ütles ta: „Kui paljudel minu isa palgalistel on toitu küllaga, aga mina suren siin nälga! 18 Ma asun teele ja lähen tagasi oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu vastu. 19 Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Tee mind üheks oma palgalistest!" " 20 Nii ta tõusis ja läks oma isa juurde.
Aga kui ta veel kaugel oli, nägi isa teda ja tal oli temast kahju. Ta jooksis pojale vastu, langes talle kaela ja suudles teda. 21 Poeg ütles talle: „Isa, ma olen teinud pattu taeva vastu ja sinu vastu. Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!"
22 Aga isa ütles oma sulastele: „Ruttu! Tooge parim rüü ja pange talle selga! Pange sõrmus ta sõrme ja sandaalid talle jalga! 23 Tooge nuumvasikas ja tapke see! Tehkem pidusöök ja rõõmustagem! 24 Sest mu poeg oli surnud, aga ta elab jälle; ta oli kadunud, ja on leitud!" Ja nii nad hakkasid pidutsema.
25 Samal ajal oli vanem poeg põllul. Kui ta kodule lähenes, kuulis ta muusikat ja tantsu. 26 Ta kutsus ühe sulastest ja küsis, mis lahti on. 27 „Su vend on tulnud koju," vastas ta, „ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on tervena tagasi."
28 Ent vanem vend vihastas ja keeldus sisse minemast. Siis tuli isa välja ja veenis teda. 29 Tema aga vastas isale: „Vaata! Kõik need aastad olen ma orjanud ega ole kunagi astunud üle su käsust. Aga mulle pole sa andnud isegi noort sikku, et ma võiksin oma sõpradega pidutseda! 30 Aga kui see sinu poeg tuleb koju, kes su varanduse on hooradega ära raisanud, tapad sa talle nuumvasika!"
31 „Mu poeg," vastas isa, „sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on mul, kuulub ka sulle. 32 Nüüd aga oli meil tarvis pidutseda ja olla rõõmsad, sest see su vend oli surnud ja ta elab jälle, ta oli kadunud ja on leitud." "
1 Aproximavam-se de Jesus todos os cp.Lc 5.29publicanos e pecadores para o ouvir. 2 Os fariseus e os escribas murmuravam: Este recebe pecadores e Mt 9.11come com eles.
3 Jesus propôs-lhes esta parábola: 4 Lc 15.4-7; cp.Mt 18.12-14Qual de vós é o homem que, possuindo cem ovelhas e tendo perdido uma delas, não deixa as noventa e nove no deserto e não vai em busca da que se havia perdido, até achá-la? 5 Quando a tiver achado, põe-na, cheio de júbilo, sobre os seus ombros; 6 e, chegando à casa, reúne os seus amigos e vizinhos e diz-lhes: Regozijai-vos comigo, porque achei a minha ovelha que se havia perdido. 7 Digo-vos que assim haverá maior júbilo no céu por um pecador que se arrepende do que por noventa e nove justos que não necessitam de arrependimento.
8 Ou qual é a mulher que, tenho dez dracmasUma dracma valia 315 réis, moeda brasileira. e perdendo uma, não acende a candeia, não varre a casa e não a procura diligentemente, até achá-la? 9 Quando a tiver achado, reúne as suas amigas e vizinhas, dizendo: Regozijai-vos comigo, porque achei a dracma que eu tinha perdido. 10 Assim, digo-vos, há júbilo cp.Lc 15.7;Mt 10.32na presença dos anjos de Deus por um pecador que se arrepende.
11 Continuou: Um homem tinha dois filhos. 12 Disse o mais moço a seu pai: Meu pai, dá-me Dt 21.17a parte dos bens que me toca. Ele repartiu Mc 12.44;Lc 15.30os seus haveres entre ambos. 13 Poucos dias depois, o filho mais moço, ajuntando tudo o que era seu, partiu para um país longínquo e lá dissipou todos os seus bens, vivendo dissolutamente. 14 Depois de ter consumido tudo, sobreveio àquele país uma grande fome, e ele começou a passar necessidades. 15 Foi encostar-se a um dos cidadãos daquele país, e este o mandou para os seus campos guardar porcos. 16 Ali, desejava ele fartar-se das alfarrobas que os porcos comiam, mas ninguém lhas dava. 17 Caindo, porém, em si, disse: Quantos jornaleiros de meu pai têm pão com fartura, e eu aqui estou morrendo de fome! 18 Levantar-me-ei, irei a meu pai e dir-lhe-ei: Pai, pequei contra o céu e diante de ti; 19 já não sou digno de ser chamado teu filho; trata-me como um dos teus jornaleiros. 20 Levantando-se, foi para seu pai. Estando ele ainda longe, seu pai viu-o, e teve compaixão dele, e, correndo, Gn 45.14;46.29;At 20.37o abraçou, e beijou. 21 Disse-lhe o filho: Pai, pequei contra o céu e diante de ti; já não sou digno de ser chamado teu filho. 22 O pai, porém, disse aos seus servos: Trazei-me depressa cp.Zc 3.4;Ap 6.11a melhor roupa, e vesti-lha, e cp.Gn 41.42ponde-lhe um anel no dedo e sandálias nos pés; 23 trazei também o novilho cevado, matai-o; comamos e regozijemo-nos, 24 porque este meu filho era Lc 15.32;Mt 8.22;Lc 9.60;1Tm 5.6;Ef 2.1,5;5.14;Cl 2.13; cp.Rm 11.15morto e reviveu, estava perdido e se achou. E começaram a regozijar-se. 25 Seu filho mais velho estava no campo; quando voltou e foi chegando à casa, ouviu a música e a dança; 26 e, chamando um dos criados, perguntou-lhe que era aquilo. 27 Este lhe respondeu: Chegou teu irmão, e teu pai mandou matar o novilho cevado, porque o recuperou com saúde. 28 Ele se indignou e não queria entrar; e, saindo seu pai, procurava conciliá-lo. 29 Mas ele respondeu a seu pai: Há tantos anos que te sirvo, sem jamais transgredir uma ordem tua, e nunca me deste um cabrito para eu me regozijar com os meus amigos; 30 mas, quando veio este teu filho, que gastou Lc 15.12; cp.Pv 29.3os teus bens com meretrizes, tu mandaste matar para ele o novilho cevado. 31 Replicou-lhe o pai: Filho, tu sempre estás comigo, e tudo o que é meu é teu; 32 entretanto, cumpria regozijarmo-nos e alegrarmo-nos, porque este teu irmão era Lc 15.24morto e reviveu, estava perdido e se achou.