Publicidade

Lucas 8

TB
Tähendamissõna külvajast

1 Pärast seda rändas Jeesus linnast linna ja külast külla, kuulutades evangeeliumi Jumala riigist. Kaksteist jüngrit olid koos temaga 2 ja samuti mõned naised, keda ta oli vabastanud kurjadest vaimudest ja haigustest. Need olid Maarja, keda kutsutakse Magdaleenaks, kellest oli seitse kurja vaimu välja läinud; 3 Johanna, Heroodese majapidaja Kuusase naine; Susanna ja paljud teised. Need naised toetasid neid oma varaga.

4 Samal ajal kui suur rahvahulk kogunes ja paljudest linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõna: 5 Külvaja läks välja seemet külvama. Külvamisel kukkus osa seemet teeveerde, selle peal tallati ja linnud sõid selle ära. 6 Osa kukkus kivisele pinnale, ja tärgates see kuivas, sest seal ei olnud niiskust. 7 Osa seemet kukkus ohakate sekka, ja kasvavad ohakad lämmatasid selle. 8 Aga osa kukkus heasse mulda ja kandis saaki sada korda rohkem kui külvati."

Kui ta oli seda öelnud, hüüdis Jeesus: Kellel kõrvad on, see kuulgu!"

9 Jeesuse jüngrid küsisid temalt, kuidas seda tähendamissõna mõista. 10 Jeesus ütles: Teile on antud teada Jumala riigi saladusi, aga teistele räägitakse tähendamissõnades, et nad

vaadates ei näeks

ja kuuldes ei mõistaks."

11 Tähendamissõna tuleb mõista nii: seeme on Jumala sõna. 12 Teeveered on need, kes kuulevad, aga siis tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. 13 Kivisele pinnale külvatud on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, kuid neil ei ole juurt. Nad usuvad lühikest aega, aga katsumuste ajal nad langevad ära. 14 Ohakatesse kukkunud seeme on aga need, kes küll kuulevad, kuid siis lämmatavad neid elumured, rikkus ja naudingud ning nad ei saa küpseks. 15 Kuid heas mullas seeme on need, kellel on üllas ja hea süda, kes sõna kuuldes seda hoiavad ning kannatlikkuses vilja kannavad.

Tähendamissõna lambist ja lambijalast

16 Mitte keegi, kes on süüdanud lambi, ei kata seda savipotiga ega pane seda ka voodi alla, vaid paneb selle lambijalale, et sisenejad näeksid valgust. 17 Sest ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega midagi salajast, mis ei saaks teatavaks ega tehtaks avalikuks. 18 Seetõttu kaaluge hoolikalt, kuidas te kuulate! Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mida ta arvab enesel olevat."

Jeesuse ema ja vennad

19 Jeesuse juurde tulid ta ema ja vennad, kuid ei saanud temaga rahvahulga tõttu kokku. 20 Keegi ütles talle: Su ema ja vennad seisavad väljas ja tahavad sind näha."

21 Ta vastas: Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad."

Jeesus vaigistab tormi

22 Ühel päeval ütles Jeesus oma jüngritele: Sõidame üle järve teisele kaldale." Nii nad astusid paati ja asusid teele. 23 Purjetamise ajal jäi ta magama. Kuid järvel tõusis raju, paat läks vett täis ja nad olid suures ohus.

24 Jüngrid läksid ta juurde, öeldes: Õpetaja, Õpetaja, me upume!"

Ta ärkas üles, sõitles tuult ja mässavaid laineid. Torm vaibus ja kõik oli rahulik. 25 Jeesus küsis jüngritelt: Kus on teie usk?"

Nemad lõid kartma ja küsisid üksteiselt imestades: Kes see mees küll on, et ta käsutab isegi tuuli ja vett ning need kuuletuvad talle?"

Jeesus tervendab kurjadest vaimudest vaevatud mehe

26 Nad purjetasid gerasalaste maale, mis on Galileast teisel pool järve. 27 Kui Jeesus maale astus, oli tal vastas kurjast vaimust vaevatud mees, kes oli tulnud linnast. See mees ei kandnud ammu enam rõivaid ega elanud majas, vaid haudades. 28 Jeesust nähes hakkas ta karjuma, langes tema jalge ette maha ja kisendas: Mida sa minust tahad, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind, ära piina mind!" 29 Jeesus oli ju käskinud rüvedal vaimul mehest välja minna. See oli teda palju kordi oma valdusse haaranud. Ja kuigi teda oli kätest ja jalgadest aheldatud ning valve all hoitud, oli ta ahelad katki rebinud ning kuri vaim oli teda kihutanud tühermaale.

30 Mis su nimi on?" küsis Jeesus.

Mees vastas: Leegion." Sest temasse oli läinud palju kurje vaime. 31 Need palusid Jeesust korduvalt, et ta ei käsiks neid sügavikku minna.

32 Aga seal oli suur seakari mäe peal söömas. Kurjad vaimud palusid teda, et ta lubaks neil minna sigade sisse, ja Jeesus lubas. 33 Kui nad olid mehest väljunud, läksid nad sigadesse ning kari tormas järsakust alla järve ja uppus.

34 Kui karjused nägid, mis oli sündinud, põgenesid nad ja jutustasid sellest linnas ja maal. 35 Inimesed tulid vaatama, mis oli juhtunud. Kui nad jõudsid Jeesuse juurde ja leidsid mehe, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, rõivastatult ja selge aruga Jeesuse jalge ees istumas, lõid nad kartma. 36 Pealtnägijad kirjeldasid neile, kuidas kurjast vaimust vaevatu oli terveks tehtud. 37 Kõik gerasalaste piirkonna elanikud palusid Jeesust, et ta lahkuks nende juurest, sest suur hirm valdas neid. Jeesus astus siis paati ning pöördus tagasi.

38 Aga mees, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, anus Jeesust, et ta võiks minna koos temaga. Kuid Jeesus saatis ta minema, öeldes: 39 Mine tagasi oma koju ja räägi, kui palju Jumal sinu heaks on teinud." Siis mees läks ja kuulutas kogu linnas, mida Jeesus oli talle teinud.

Jeesus äratab surnuist Jairuse tütre ja tervendab veritõbise naise

40 Kui nüüd Jeesus tagasi jõudis, võttis teda vastu rahvahulk, sest nad kõik ootasid teda. 41 Sinna tuli mees, nimega Jairus, kes oli sünagoogi ülem. Ta langes Jeesuse jalge ette ning palus teda tulla oma koju. 42 Sest ta ainus laps, umbes kaheteistkümneaastane tütar, oli suremas.

Kui Jeesus oli teel sinna, pressis rahvas talle peale. 43 Nende hulgas oli naine, kes oli kannatanud kaksteist aastat verejooksu. Ta oli arstide peale kulutanud kogu oma vara, kuid keegi ei olnud suutnud teda terveks teha. 44 See naine läks Jeesuse selja taha ja puudutas ta kuue serva. Otsekohe verejooks lakkas.

45 Jeesus küsis: Kes puudutas mind?"

Kui kõik eitasid, ütles Peetrus: Õpetaja, rahvas tungleb ja pressib sulle peale."

46 Ent Jeesus ütles: Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väge enesest välja minevat."

47 Kui naine nägi, et ta ei saa tähelepandamatuks jääda, tuli ta värisedes ja langes Jeesuse jalge ette. Ja ta jutustas kogu rahva ees, miks ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli terveks saanud. 48 Jeesus ütles naisele: Tütar, sinu usk on sind terveks teinud, mine rahus!"

49 Kui Jeesus alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema majast ja ütles: Su tütar on surnud. Ära tülita enam Õpetajat!"

50 Seda kuuldes ütles Jeesus Jairusele: Ära karda! Usu ainult, ja ta saab terveks!"

51 Jairuse majja jõudes ei lubanud ta kedagi endaga koos sisse tulla peale Peetruse, Johannese, Jaakobuse ning lapse isa ja ema. 52 Kõik inimesed nutsid ja halasid, kuid Jeesus ütles: Ärge nutke! Ta ei ole surnud, vaid magab!"

53 Ja nad naersid tema üle, sest nad teadsid, et tüdruk on surnud. 54 Kuid Jeesus võttis ta käest kinni ja hüüdis: Lapsuke, tõuse üles!" 55 Ja vaim pöördus tüdrukusse tagasi ja ta tõusis kohe üles ning Jeesus käskis talle süüa anda. 56 Tüdruku vanemad olid hämmastunud, kuid Jeesus keelas neid kellelegi kõnelemast, mis oli sündinud.

As mulheres que serviram a Jesus

1 Logo depois, andava Jesus pelas cidades e aldeias, cp.Mt 4.23pregando e anunciando as boas-novas do reino de Deus, e iam com ele os doze 2 Mt 27.55s.; cp.Lc 23.49e algumas mulheres que haviam sido curadas de espíritos malignos e de enfermidades: Maria, chamada Madalena, da qual tinham saído sete demônios; 3 Joana, mulher de Cuza, cp.Mt 20.8procurador de Mt 14.1Herodes; Susana e muitas outras, as quais lhe assistiam com os seus bens.

A parábola do semeador

4 Lc 8.4-8;Mt 13.2-9;Mc 4.1-9Afluindo uma grande multidão e vindo ter com ele gente de todas as cidades, disse Jesus em parábola: 5 Saiu o semeador para semear a sua semente. Quando semeava, uma parte da semente caiu à beira do caminho; foi pisada, e as aves do céu a comeram. 6 Outra caiu sobre a pedra; e, tendo crescido, secou, porque não havia umidade. 7 Outra caiu no meio dos espinhos com ela cresceram os espinhos, e sufocaram-na. 8 Outra caiu na boa terra e, tendo crescido, deu fruto a cento por um. Dizendo isso, clamou: Mt 11.15Quem tem ouvidos para ouvir, ouça.

A explicação da parábola

9 Lc 8.9-15;Mt 13.10-23;Mc 4.10-20Seus discípulos perguntaram-lhe o que significava essa parábola. 10 Respondeu-lhes Jesus: Mt 13.11A vós vos é dado conhecer os mistérios do reino de Deus, mas aos outros se lhes fala em parábolas, Mt 13.14para que, vendo, não vejam; e, ouvindo, não entendam. 11 O sentido da parábola é este: cp.1Pe 1.23A semente é a palavra de Deus. 12 Os que estão à beira do caminho são os que têm ouvido; então, vem o Diabo e tira a palavra dos seus corações, para que não suceda que, crendo, sejam salvos. 13 Os que estão sobre a pedra são os que, depois de ouvirem, recebem a palavra com gozo; estes não têm raiz e creem por algum tempo, mas, na hora de provação, voltam atrás. 14 A parte que caiu entre os espinhos, estes são os que ouviram e, indo seu caminho, são sufocados pelos cuidados, riquezas e deleites da vida, e o seu fruto não amadurece. 15 A que caiu na boa terra, estes são os que, tendo ouvido a palavra com coração reto e bom, a retêm e dão fruto com perseverança.

A parábola da candeia

16 Mt 5.15;Mc 4.21;Lc 11.33Ninguém, depois de acender uma candeia, a cobre com um vaso ou a põe debaixo duma cama; pelo contrário, coloca-a sobre um velador, a fim de que os que entram vejam a luz. 17 Lc 12.2;Mt 10.26;Mc 4.22Pois não coisa oculta, que não venha a ser manifesta; nem coisa secreta, que se não haja de saber e vir à luz. 18 Vede, pois, como ouvis; Mt 13.12; cp.Lc 19.26porque ao que tiver, ser-lhe-á dado; e ao que não tiver, até aquilo que pensa ter ser-lhe-á tirado.

A família de Jesus

19 Lc 8.19-21;Mt 12.46-50;Mc 3.31-35Vieram ter com ele sua mãe e seus irmãos e não podiam aproximar-se dele por causa da multidão. 20 Foi-lhe dito: Tua mãe e teus irmãos estão fora e desejam ver-te. 21 Ele, porém, respondeu: Minha mãe e meus irmãos são aqueles Lc 11.28que ouvem a palavra de Deus e a observam.

Jesus acalma uma tempestade

22 Lc 8.22-25;Mt 8.23-27;Mc 4.36-41Num daqueles dias, entrou numa barca com seus discípulos e disse-lhes: Atravessemos Lc 8.23,33;Lc 5.1s.o lago; e partiram. 23 Enquanto navegavam, adormeceu. Desceu uma tempestade de vento sobre o lago; a barca começou a encher-se, e eles estavam em perigo. 24 Aproximando-se, despertaram-no, dizendo: Lc 5.5Mestre, Mestre, perecemos. Despertado, Lc 4.39repreendeu o vento e a fúria da água; eles cessaram, e houve bonança. 25 Então, lhes perguntou: Onde está a vossa ? Eles, aterrorizados, se maravilharam, dizendo uns aos outros: Quem, porventura, é este que manda aos ventos e à água, e eles lhe obedecem?

A cura do endemoninhado geraseno

26 Lc 8.26-37;Mt 8.28-34;Mc 5.1-17Aportaram à terra dos gerasenos, que é fronteira à Galileia. 27 Depois de haver ele desembarcado, veio da cidade ao seu encontro um homem possesso de demônios que havia muito tempo não vestia roupa e não habitava em casa alguma, mas nos túmulos. 28 Ele, vendo a Jesus, gritou, caiu-lhe aos pés e disse em alta voz: Mt 8.29Que tenho eu contigo, Jesus, Filho do Mc 5.7Deus Altíssimo? Rogo-te que não me atormentes. 29 Pois Jesus ordenara ao espírito imundo que saísse do homem. Muitas vezes, se apoderara dele; o homem era posto sob guarda e preso com algemas e grilhões, mas ele, partindo as cadeias, era impelido pelo demônio para os desertos. 30 Perguntou-lhe Jesus: Qual é o teu nome? Respondeu ele: cp.Mt 26.53Legião, porque eram muitos os demônios que nele haviam entrado. 31 Estes lhe suplicaram que não os mandasse ir para Rm 10.7;Ap 9.1-2,11;11.7;17.8;20.1,3o abismo. 32 Havia ali uma grande manada de porcos pastando no monte; e pediram-lhe que lhes permitisse passar para eles. 33 E foi-lhes permitido. Os demônios, tendo saído do homem, entraram nos porcos; a manada precipitou-se pelo declive Lc 8.22-23;Lc 5.1s.no lago e afogou-se. 34 Quando os pastores viram o que havia acontecido, fugiram e foram contá-lo na cidade e nos campos. 35 Então, saiu o povo para ver o que se tinha passado; e foram ter com Jesus, cp.Lc 10.39a cujos pés encontraram, sentado, vestido e em perfeito juízo, o homem Mt 4.24do qual tinham saído os demônios; e ficaram com medo. 36 Os que o haviam visto contaram-lhes de que modo se realizara a cura do endemoninhado. 37 Todo o povo da terra dos gerasenos rogou-lhe que se retirasse deles, pois estavam possuídos de grande medo; Jesus entrou na barca e voltou. 38 Lc 8.38-39;Mc 5.18-20Mas o homem de quem tinham saído os demônios, suplicava-lhe que o deixasse acompanhá-lo. Jesus, porém, despediu-o, dizendo: 39 Volta para tua casa e conta tudo o que Deus te fez. O homem partiu, publicando por toda a cidade tudo o que lhe fizera Jesus.

O pedido de Jairo

40 cp.Mt 9.1;Mc 5.21Quando regressou, foi Jesus bem recebido pelo povo, pois todos o esperavam. 41 Lc 8.41-56;Mt 9.18-26;Mc 5.22-43Veio um homem chamado Jairo, que era Lc 8.49;Mc 5.22chefe da sinagoga, e, prostrando-se aos pés de Jesus, suplicou-lhe que chegasse à sua casa, 42 porque tinha uma filha única, de cerca de doze anos, que estava à morte. Enquanto ele ia, a multidão o apertava.

A cura de uma mulher hemorrágica

43 Uma mulher que, por doze anos, estava padecendo de uma hemorragia e a quem ninguém podia curar, 44 chegando-se por detrás, tocou-lhe a fímbria da capa; e, imediatamente, cessou a sua hemorragia. 45 Perguntou Jesus: Quem é o que me tocou? Negando-o todos, disse Pedro: Lc 5.5Mestre, a multidão te aperta e te oprime. 46 Mas Jesus disse: Alguém me tocou, porque eu percebi que saíra de mim Lc 5.17 uma virtude. 47 A mulher, vendo-se percebida, veio, tremendo, prostrar-se diante dele e declarou, na presença de todo o povo, o motivo por que o havia tocado e como fora imediatamente curada. 48 Ele lhe disse: Filha, Mt 9.22a tua te curou; Lc 7.50;Mc 5.34vai-te em paz.

A ressurreição da filha de Jairo

49 Quando ele ainda falava, veio uma pessoa da casa do Lc 8.41chefe da sinagoga, dizendo a este: Tua filha morreu, não incomodes mais o Mestre. 50 Ouvindo isso, disse-lhe Jesus: Mc 5.36Não temas; crê somente, e ela será salva. 51 Tendo chegado à casa, não permitiu que ninguém entrasse com ele, senão Pedro, João, Tiago e o pai e a mãe da menina. 52 Todos choravam Lc 23.27;Mt 11.17(Gr.)e a pranteavam. Mas ele disse: Não choreis; ela não está morta, mas Jo 11.13sim dormindo. 53 Riam-se dele, porque sabiam que ela estava morta. 54 Porém ele, tomando-a pela mão, disse em voz alta: Menina, levanta-te. 55 Voltou o seu espírito, e ela se levantou imediatamente; e ele mandou que lhe dessem a ela de comer. 56 Seus pais encheram-se de pasmo; e ele Mt 8.4lhes advertiu que a ninguém contassem o que havia acontecido.

Veja também

Bíblia Online Bíblia Online

Bíblia Online • Versão: 2026-07-05_19-25-13-